Avaldati info Ukrainas Butšas tegutsenud Pihkva võitlejate kohta – kes need olid?

Väljaanne „Vaznõje Istorii” (tõlkes: Olulised lood) avaldas kaheksa Ukrainas Butšas viibinud Pihkva dessantväelase nimed.

Juuni alguses leidis Butša linna kurikuulsa Jablonskaja tänava ühe maja elanik kodust kellegi teise mobiiltelefoni. Nagu välja tuli, kuulus see telefon ainsale 4. märtsi massitulistamise ellujäänule – 43-aastasele ehitajale Ivan Skibale, vahendab väljaanne.

Okupandid elasid Skiba majas. Päeval, mil Vene sõjaväelased tapsid vähemalt kaheksa Butša elanikku, helistati Skiba telefonilt mitu korda sõjaväelaste lähedastele Venemaale.

Skiba rääkis sellest, mida tegid Vene sõjaväelased Butšas ja kuidas tal õnnestus ellu jääda. Samuti tuvastati vähemalt kaheksa Pihkva dessantväelast, kes Skiba telefoni kasutasid.

Vene sõjaväelased üritasid esimest korda Butšasse siseneda 27. veebruaril, kuid kandsid suuri kaotusi ja tõmbusid tagasi. Venelased jätkasid pealetungi 3. märtsil. „Olin sel päeval Butša kontrollpunktis territoriaalkaitses, aitasin korraldada tsiviilelanike evakueerimist,” jutustab Ivan Skiba toonastest sündmustest väljaandele „Važnõje Istorii”.

„Kuulsime raadiosaatjast, et [Vene] sõidukid olid linna sisenenud ja nad tulistasid kontrollpunkti ees olevat maja.” Koos Skibaga kontrollpunktis olnud mehed, kõik valdavalt kaitseväelased, peitsid end Jablonskaja tänaval majas nr 31. Kokku oli majas üheksa meest, sealhulgas majaomanik.

Ivan Skiba kontrollpostil. Pilt: Važnõje Istorii

Nad ööbisid majas. Järgmisel päeval, 4. märtsil kella 11 paiku murdsid kolm Vene sõdurit ukse maha ja talutasid kõik õue. „Olime kõik lahti riietatud, otsiti tätoveeringuid,” räägib Ivan. „Nad karjusid: „Sa oled Bandera!” Samal ajal võtsid sõjaväelased kõigilt telefonid ära.”

Mehed sunniti üksteise järel üles rivistuma, võtma eesoleva inimese jopest kinni ja saatjate valve all juhatati nad samale Jablonskaja tänavale majja nr 144 – neljakorruselisesse büroohoonesse, kuhu Vene okupandid sisustasid oma peakorteri.

Kaader New York Times’i videost.

Seal kästi meestel saapad ja joped seljast võtta. Nad suruti põlvili ja mõnedel seoti käed kinni. Üks kinnipeetutest, 28-aastane Vitali Karpenko lasti kohe maha – seda nägi Ivan Skiba. Skiba ja veel üks mees Andrei Verbovõ viidi hoonesse sisse, Ivanile pandi ämber pähe ning hakati selle pihta püssipära ja tellisega koputama. Mis Verboviga juhtus, võib Skiba ainult oletada: tema häält polnud enam kuulda; tõenäoliselt ta tapeti.

„Pärast seda viidi mind uuesti välja, suruti põlvili,” meenutab kinnipeetute juurde tagasi viidud Skiba. „Sõjaväelased arutasid omavahel, mida meiega teha, üks ütles: „Persse, viige nad [kuhugi], et nad siin ei vedeleks.”” Üks vangidest vabastati, sest nagu Skiba ütles, oli ta „argpüks” ja tunnistas, et oli territoriaalkaitses. Nüüd on ta uurimise all, Ukraina võimud süüdistavad teda riigireetmises.

Ülejäänud mehed viidi nurga taha; Skiba meenutab, et sõdureid oli kaks, nad nägid väga noored välja. Siis pandi mehed näoga vastu seina ja algas tulistamine. Skibale meenuvad ühe sõduri sõnad: „Kõik, see on teie lõpp, banderovlased!” Kuul riivas Ivani külge, ta kukkus maha. „Nad tulistasid ja tapsid neid, kes näitasid mingeid elumärke.” Skiba kukkus surnud mehe kõrvale, kes lamas juba enne nende saabumist maas: „Püüdsin mitte hingata, suust tuli ainult auru.”

Mehed viidi nurga taha ja lasti maha. Pilt on tehtud kuu aega hiljem, 3. aprillil. Allikas: Vadim Ghirda / AP / Scanpix / LETA

Kui kõik jäi vaikseks ja sõdurid lahkusid, suutis Ivan oma teibiga kinni seotud käed vabastada. „Ma olin ilma kingadeta, nii et võtsin jalanõud ära mõrvatud mehelt, kes lamas seal enne meid.” Pärast venelaste Butšast lahkumist ajakirjanike tehtud kohutaval fotol on seitse surnukeha.

Skiba põgenes tulistamispaigalt – ronis üle kolme aia ja sattus eramajja, mille okupandid olid juba hõivanud. Majas oli kõik pea peale pööratud. Ta leidis jope, mütsi ja alkoholi – sai haavu ravitseda.

Ivan lamas diivanil 10-20 minutit, püüdes sooja saada, kuid vahele tulid sõjaväelased, kes uuesti majja sisenesid. „Ütlesin, et olen maja omanik, pere evakueeriti. Nägu oli üleni verine – ütlesin, et midagi lendas näkku.”

Sõjaväelased viisid Ivani uuesti majas nr 144 asuvasse staapi, kus ta sai arstiabi, ning viidi seejärel punkrisse, kus varjas end mürskude eest umbes 200 tsiviilisikut.

Siis edasi 7. märtsil ajasid Vene sõjaväelased kõik punkrist välja. Kõigepealt vabastati naised ja lapsed. Siis mehed. „Meile öeldi: „Me tulime teid vabastama!” Umbes nii et: me oleme lahedad poisid, ärge võtke relva kätte, laseme teil minna. Ma arvan, et nad vajasid punkrit ise, et end pommide eest peita,” rääkis Skiba.

Ivan läks majja, mille keldris peitsid end tema naine ja lapsed. Kogu perel õnnestus evakueeruda esmalt Kiievisse, seejärel Lvivi. Lvivis väljastati Ivanile paber, mis kinnitas, et ta ei sobi ajateenistusse ja talle soovitati rehabilitatsiooni. Nii pääses ta välismaale.

Nüüd on Ivan Skiba Poolas: talle, nagu mitmetele teistele Ukraina põgenikele pakkus oma kodus peavarju Ukraina juurtega Poola pensionär Wojciech Okoinski. „Mul on praegu taastusravi,” ütleb Skiba. „Ravin hambaid, löödi vastu hambaid, mõni löödi välja.”

Ivan Skiba Poolas: Pilt: tsn.ua

Ivan Skibalt ära võetud telefonilt helistati 4. märtsil kolmekümnele Venemaa numbrile. Kõnede nimekirja avaldas Telegrami kanal Bucha Live.

Õnnestus tuvastada, et Pihkva langedessantväelased helistasid Skiba telefonilt Venemaale, mõned mitmele numbrile. See pole esimene tõend selle kohta, et Butša kuritegudega võivad olla seotud Pihkva dessantväe üksused nr 32 515 ja 74 268 ehk 104. ja 234. dessantpolgust. Sellest kirjutas ajaleht The New York Times, viidates Ukraina julgeolekuteenistuse andmetele. Reuters avaldas samuti tõendid Pihkva dessantväelaste viibimise kohta Butšas.

Aleksei Višnevski

Aleksei Višnevski. Pilt: sotsiaalmeedia

Ivan Skiba telefonilt saadeti 4. märtsil kell 16:41 SMS: „Koljan, see on Ljohha. elus terve kirjuta Alinale”(siin ja edaspidi on kirjapilt muutmata – toim). Sõnumi adressaat oli Pihkva jaoülema asetäitja, seersant Nikolai Olesov (otsustades selle järgi, kuidas ta on teiste inimeste telefonidesse salvestatud). Ilmselt ei saanud „Ljohha” Alinale ise helistada.

Kõnede hulgas leidus väljuv kõne Pihkva maniküürija Alina Višnevskaja numbrile. Tema suhtlusvõrgustikest tuli välja, et ta on abielus „Ljohha” – 26-aastase Aleksei Višnevskiga. Alina profiilide avataridel ja ühes Aleksei profiilis, kus ta nimetab end Arkadi Kornejeviks, noored suudlevad.

Višnevski töökohaks on 234. õhudessantpolk (väeosa nr 74 268). Aleksei on teeninud vähemalt 2016. aastast, ta on olnud tankitõrjerelvade komandör, jaoülema asetäitja ja luuraja.

Alina Višnevskaja ütles telefonis „Važnõje Istorii” ajakirjanikule, et Alekseiga on praegu võimatu ühendust saada: „Ta pole veel tagasi tulnud.” Ta võtab vahel ühendust, aga selle kohta, millal koju tagasi saab infot pole.

Ilja Saburov

Ilja Saburov. Pilt: sotsiaalmeedia

20-aastane Ilja Saburov helistas telefonilt oma emale Anna Saburovale. Saburovi lehel sotsiaalvõrgustikus VKontakte ühe 2021. aasta novembris esimest korda üle pika aja avaldatud foto all küsivad sõbrad temalt: „Teenitud?”, „Kuhu sa kadusid?”. Ilja vastab, et „veel üks aasta.”

Tema YouTube’i profiili järgi otsustades armastab Ilja GTA arvutimänge filmida, tema kanalil on rohkem kui neli tuhat tellijat. Aasta tagasi kirjutas ta kanalis: „Homme hakkan telefoni kaudu striimima mb kutid, ma olen sõjaväes ja teie kirjutate, et ma teen arvustusi)”. Viimane video avaldati 4. juunil 2021. Kommentaaride põhjal otsustades postitas Ilja selle kahenädalase puhkuse ajal. Viis kuud tagasi kirjutas Ilja uuesti: „Mõnikord tahan naasta tavalisi videoid filmima ja mitte nii nagu varem, kuid armee tõttu pole seda võimalust, andke mulle andeks, et ma kanali maha jätsin ja kõiki alt vedasin. Naasen YouTube’i poole aasta pärast uues formaadis.”

Ilja ema vastas WhatsAppis „Važnõje Istorii” ajakirjaniku sõnumile järgmiselt:

„Mulle tundub, et ainult laisad pole kirjutanud sellest butšast )))

Kõik on sellest juba aru saanud

Ja olenevalt sellest, milline versioon teid huvitab, on Zelenski selle kohta juba kõik välja mõelnud ja kuidas see seal juhtus

Ja kui inimesel on pea otsas ja terve mõistus, kas on võimalik uskuda sellist õudust vene sõdurite kohta, nad isegi vange ei mõnita, tsiviilisikutest rääkimata )))

Parem oleks, kui saaksite aru, kes meie vangidel kõrisid lõikab ja neid maha laseb, ja edastaksite selle teabe punasele ristile ja kuidas nad neid kohtlevad, keda ukrofašistid ei tapnud )))

Vot teie kui ajakirjanik teeksite heateo.”

Maksim Gruševski

Maksim Gruševski. Pilt: sotsiaalmeedia

Maksim Gruševski helistas oma emale Nataljale. Maksim andis vande 2021. aasta detsembris – tema ema postitas sotsiaalvõrgustikesse foto oma pojast dessantväelase vormis. Kommentaarides küsib Natalja sõbranna, kus tema „juba täiskasvanud poeg” teenib, Natalja vastab, et Pihkvas.

Samal ajal, kui poeg Ukrainas sõdib, pildistab ema Z-tähega mänguauto ees oma noorimat tütart, Maksimi õde.

Natalja ei vastanud „Važnõje Istorii” ajakirjaniku kõnele.

Radi Zaburin

Radi Zaburin. Pilt: sotsiaalmeedia

Radi Zaburin helistas oma naisele Darja Zaburinale, kes on Pihkvas kulmukunstnik. Radi tee militaarmaailma ei olnud kerge. 2013. aastal oli 17-aastane Zaburin seotud kriminaalasjaga – ta peeti kinni 96 grammi marihuaanaga. Siis läks ta sõjaväkke. Otsustades ühe tema kolleegi poolt kanalis VKontakte tehtud fotode järgi, asus Radi õhudessantvägedes teenima hiljemalt 2015. aastal. 2016. aastal teenis ta juba 234. õhudessantpolgus palgaga 25 000 rubla (421 eurot).

Võimalik, et Radil oli rahaprobleeme: alates 2019. aastast on ta peaaegu 11 kuud üritanud müüa „heas korras kaitsevesti”. Radi lasi end naise Darjaga registreerida aasta tagasi: naise VKontakte lehel olevatel fotodel poseerib ta oma pruudiga sinises ülikonnas ja punases lipsus.

Helistasime Darja Zaburinale numbril, mis on Skiba väljuvate telefonide loendis. Darja otsustas kõike eitada: „keegi ei helistanud, te eksite, nad ei helistanud mulle kunagi Ukrainast”, tema abikaasa polnud kunagi sõjaväelane, ta töötab „tsiviilis”, ta on ehitaja, ta ei käinud Ukrainas, „on alati kodus”. Pärast ajakirjaniku kõnet sulges Darja oma lehe kanalis VKontakte.

Mihhail Gurjanov

Mihhail Gurjanov. Pilt: sotsiaalmeedia

Mihhail Gurjanov helistas oma onule Vassili Ševtšenkole. Onu lehel on foto Mihhailist dessantväelase vormis koos pealkirjaga „Vennapoeg, Miša !!!”. 2020. aasta augustis postitas Mihhaili ema Olga oma VKontakte lehele perepildi, millel sugulased kallistavad Mišat, pealkirjaga „Poeg sõjaväes”. Kuni 2020. aastani töötas ta juhutöölise ja ekspedeerijana.

Mihhaili enda leht kanalis VKontakte on suletud, tema avataril on trikoloori taustal lihaseline karu. Mõni aeg tagasi muutis ta sotsiaalvõrgustikus oma perenime „Ševtšenkoks”. Odnoklassniki kanalis jätkab Mihhail aga aktiivselt oma perenime kasutamist, viimati külastas ta lehte 16. juunil.

Gurjanovi onu Vassili vastas „Važnõje Istorii” kõnele, et ta „ei saa aidata, see on sõjasaladus”.

Danil Konovalov (surnud)

Danil Konovalov. Pilt: sotsiaalmeedia

Danil Konovalov helistas 4. märtsil oma vanematele Sergei ja Nadežda Konovalovile.

Tema isa Odnoklassniki kontole 2021. aasta septembris postitatud fotodel poseerib rõõmsameelne Danil langevarjuga, näha on tema tunnusmärgid, mis näitavad, et ta teenis dessantvägedes.

Hilisemate fotode all avaldatakse Danili isale kaastunnet. Tema noorem õde Sofia postitas oma lehele kanalis VKontakte 30. mail foto oma vennaga peetud videokõnest pealkirjaga „Minu. Ainus, kallis,” kommentaarides avaldatakse talle samuti kaastunnet.

Foto Danilist pani 29. mail oma avatarile ka tema sõber Dmitri Martšenko.

Danili surmast teatati ametlikult 14. juunil: pealkirja all „76 гв дшд ВДВ Псков ZOV” kirjutati, et noormees „suri kangelassurma” „21. mail 2022. aastal sõjaväelise erioperatsiooni piirkonnas endisel Ukraina territooriumil Lipovoje küla juures neonatslike üksuste pealetungi tagajärjel”. „Altai kraist pärit reamees Danil Sergejevitš Konovalov on alates 24. veebruarist osalenud sõjalises erioperatsioonis Ukraina demilitariseerimiseks ja denatsifitseerimiseks. Tõeline sõber ja seltsimees, kes rasketel aegadel alati appi tuli. Ta oli 20-aastane.” Selle teate postitas uuesti Danilile lähedane Valerija Nikulina, kellele Konovalov helistas 4. märtsil Ivan Skiba telefonilt.

Danili vanematega õnnestus ühendust saada. „Ta ise rääkis meile, et oli Butšas, kui nad sealt 30. märtsil lahkusid,” vastas Danila ema Nadežda. Vanemate sõnul viidi Danili brigaad esmalt Valgevenesse, seejärel saadeti Belgorodi oblastisse, kus veedeti kaks nädalat. Vahetult pärast seda saadeti Danil võitlema Donetski oblastisse, kus ta suri. „Alguses ütles ta: „Ma ei lähe,” ja siis: „Ei, ma lähen, ma ei saa tunda end keeldujana, ma tahan komandöri ja kõigi oma sõprade eest kätte maksta,” jutustab Nadežda ümber vestlust oma pojaga.

„Nad olid kõik seal selle aja jooksul väsinud,” räägib isa Sergei. Poja surmast teatamiseks tuldi kohale sõjaväekomissariaadist ning kohalikust omavalitsusest. Konovaloveid abistati matuste korraldamisel. „Lapsepõlvest saati oli ta unistanud teenida õhuväes,” räägib Sergei Konovalov. „Me ei teadnud, et see kõik juhtub [kui ta lepingule alla kirjutas].”

Aleksandr Popov (surnud)

Aleksandr Popov. Pilt: sotsiaalmeedia

20-aastane Aleksandr Popov helistas 4. märtsil Krasnojarskisse oma emale Irina Kirijenkole.

Irina postitas 25. novembril 2021 foto oma vanimast pojast Moskvas kolme vaksali väljakul ja kirjutas kommentaaridesse: „Ta jõudis juba Pihkvasse, läks üksusesse.” Sõja alguses meeldis naisele 3. märtsi postitus, mil tema poeg suure tõenäosusega Butšasse sisenes: „Toetame oma mehi, kes teevad praegu ajalugu, kaitstes Donbassi ja Ukraina tsiviilelanikkonda natside eest.”

Ja käesoleva aasta 31. mail avaldas Irina taas mitu fotot oma pojast pealkirjaga „Sind on nii lihtne elusana ette kujutada, et su surma on võimatu uskuda.” Irina vastab sõprade kaastundeavaldusele: „Ma pean vastu, mul on veel väike. Saame hakkama.” Noorem poeg Ilja on fotode järgi otsustades meremees-kursant.

Meedia andmetel suri Aleksandr Popov 19. mail. Ta teenis lepingu alusel Pihkvas. „Ta oli dessantvägede roodu laskur-operaatori ametikohal. Unistas dessantväelaseks saamisest, taeva avaruste vallutamisest, langevarjuga hüppamisest,” edastavad ajakirjanikud Aleksandri noorema venna Ilja sõnu.

Väljaande „Važnõje Istorii” ajakirjanik helistas Aleksandri emale ja tädile. Nad ütlesid, et Saša võttis nendega ühendust 7. ja 31. märtsil, öeldes, et oli saanud telefoni poes kohalikult elanikult – ta oli kaotanud oma telefoni „esimeses lahingus, uppus tanki”.

„Jah, muidugi, ta sai aru, kuhu ta saadeti,” räägib Saša tädi. „Tekstisõnumid, video saatis mulle: „Ema, me sureme!”- sellised olid eelviimased, viimased sõnumid, kuid selline kirjavahetus algas juba aprilli alguses,” räägib ema. „Tundub, et tal oli aimdus.” Saša rääkis oma emale, et „natsid viivad tsiviilelanikke asulatest välja, varjuvad nende taha”: „Ma küsisin:” Saša, kas teil on sõrm päästikul, et tulistada?”, ta vastas: „Jah”.

Naised meenutavad, et Aleksandri brigaad peatus Donetski lähedal Trupolja külas. Sealt edasi ei jõudnud nad sõna otseses mõttes kahte kilomeetrit, kui neid rünnati. Mõlemad naised ei taha pärast Saša surma enam Ukraina sõjast midagi teada, „tänini” ei vaata televiisorit: „Ma matsin oma poja – ma ei taha midagi muud näha ega kuulda.” Kuid nad on seisukohal: „See kuradi Ukraina tuleks maa pealt pühkida! Nad peaksid pommi viskama samamoodi nagu visati meie poistele.” Nad räägivad, et Saša visati koos teiste poistega „natsidele tulistamiseks nagu kahuriliha”.

Aleksandri väljaõppest oli möödunud vähem kui kuus kuud: „nad ei oska korralikult tulistada, sõdida.” Kui Saša surnukeha koju toodi, ütles kaasas olnud inimene, et Vene sõjaväelasi aeti taga „nagu jänesed mööda metsa”. „Oleks võinud nende asemel eliitväed saata, meil on Venemaal ju nii head relvad! Nende transport oli kõik katki, nad ootasid ja ootasid, kuni varuosasid toodi, nad ei jõudnudki ära oodata – läksid mingisse metsa… Kui küsiti, kellele see etteheide on suunatud, vastas Saša ema: presidendile.

Dmitri Antonnikov (surnud)

Dmitri Antonnikov. Pilt: sotsiaalmeedia

Saanud kinni võetud ukrainlase telefoni, helistas Dmitri Antonnikov oma naisele Valerija Maksimovale. On teada, et Antonnikov oli 2017. aasta alguses väeosa nr 74 268 sõjaväelane, kelle palk oli 35 000 rubla (590 eurot).

Nüüd on tema noore naise Lera lehel VKontakte kanalis kurb postitus tema surnud abikaasa mälestuseks: „Lahkusite elust, kuid mitte südamest. Mu kallis, ma armastan sind väga.” Avaldamise kuupäev on 8. juuni. Kommentaarides toetavad teda sugulased ja kirjutavad, et „Dima on kangelane!”.

Valerijaga ei õnnestunud ühendust saada.

Jablonskaja tänaval

Samal päeval 4. märtsil, kui Vene sõjaväelased Ivan Skiba telefonilt koju helistasid, lasti maha kaheksa Butša elanikku: Anatoli Prihhodko, Andrei Matvitšuk, Andrei Verbovo, Deniss Rudenko, Andrei Dvornikov, Svjatoslav Turovski, Valeri Kotenko ja Vitali Karpenko. Enne sõda olid nad kõik tsiviilisikud, sõja puhkedes liitusid nad vabatahtlike üksustega.

Pole täpselt teada, millist rolli mängisid leitud Pihkva dessantväelased Butša okupeerimise ajal. Ivan Skibal, kellele näidati üles leitud sõdurite fotosid, oli raske öelda, kes temalt telefoni täpselt võtsid ja teda piinasid: sõjaväelased olid maskides ja pealegi kaotas ta prillid. Kõige jõhkramad mõrvad toimusid Butšas aga Jablonskaja tänaval.

Pihkva dessantväelaste viibimisest Butša elanike hukkamispaigas on juba kirjutatud. Veel õnnestus tuvastada üks küla puhastamisega tegelejatest, Tšingiz Atantajev, kes teenis samuti ühes Pihkva dessantpolgus.

Väljaanne „Važnõje Istorii” jätkab uurimistööd ja edastab peagi info ka teiste okupatsiooni ajal Kiievi oblastis viibinud Vene sõdurite ning nende võimaliku seotuse kohta sõjakuritegudega.

Kommentaarid
(Külastatud 1,155 korda, 2 külastust täna)