Noor soome mees tahtis end tappa ja sõitis rekkale sisse. Ent ta jäi ellu, pärast veetis palju aega haiglas ja vangimajas

Kuus aastat tagasi, 2013. aasta kevadel oli toona 22-aastasel Pietarsaari mehel Rasmusel elus kõik olemas: hea töö, elukaaslane, ilus korter ja mootorratas. Pealtnäha oli kõik ilus, aga mees oli stressis.

Katuseterrassiga korteri, auto ja mootorratta soetamiseks oli mees võtnud kokku 110 000-120 000 eurot laenu. Noore tehasetöölise palgast aga ei piisanud kõigi kohustuste teenindamiseks, seetõttu tegi ta tööl pikemaid vahetusi ning teenis lisaraha kohalikus baaris leti taga õhtuti ja nädalavahetustel töötades, vahendab MTV.

 

-Reklaam-

 

Raha enam kõige jaoks ei jätkunud ja ka isiklikud lähisuhted läksid vussi. Elukaaslane jäi vahele petmisega ja suhe oli karil. Mees oli kurnatud ja stressis, lõpuks kaotas ka tehases töö. Kõrvaltöö baaris jätkus, aga elu kaotas tähenduse.

 

 

Kõik tundus lootusetu. Mehel oli töö, aga ta ei suutnud tööd teha. Ühel juunikuu õhtul tuli ta hilja töölt, aga ei saanud sõba silmale. Siis ta otsustas, et nüüd on kõik. Ta kirjutas perele kirja, milles selgitas, kuidas asjalood on ja mis teda selleni viis. Hommikul hüppas ta autorooli ja hakkas sõitma.

Pietarsaarist välja sõites jätkas ta mööda maanteed, kus kiirus oli 200 km/h. Siis ta ainult ootas, et vastu tuleks sobiv sõiduk. Mõne kilomeetri pärast see tuligi, Rasmus keeras oma auto otse rekkale ette.

Mees mäletab pauku ja seda, et lendas autost välja. Ta kukkus kraavi põhja autost eemale. Ta mäletab, kuidas üks inimene temaga rääkis, enne kui kiirabi kohale jõudis. Teda abistanud inimesed rääkisid, et ta ei tohi silmi sulgeda, sest muidu kaotab ta teadvuse ja see ei pruugi enam kunagi naasta.

Haiglas pandi ta narkoosi alla ja opereeriti. Jalg oli kahest kohast katki, kõhtu õmmeldi ning üle keha olid igal pool marrastused. Õnnetuse tõsidust arvestades pääses ta siiski kergelt. Haiglas imestasid mehe vanemad, miks nad ei leidnud tema juurest telefoni, rahakotti ega võtmeid. Siis sai mees aru, et vanemad veel ei tea.

Mees rääkis, et jättis asjad meelega maha. Vanemad olid šokeeritud, aga siiski õnnelikud, et poeg oli elus. See tähendas, et kõik pole veel läbi.

Rekkajuht õnneks vigastada ei saanud. Nüüd ütleb Rasmus, et kahetseb, et rekkajuhi sellisesse olukorda pani. Ta räägib, et ei tahtnud kedagi teist vigastada, aga ei mõelnud, et teise auto roolis on samamoodi inimene. Ta on nüüd aastate jooksul kaks korda rekkajuhilt andeks palunud ja rekkajuht on andeks andnud.

Pärast õnnetust oli Rasmus kolmandat päeva haiglas, kui hooldusõde palus tal endaga kaasa tulla. Õde liigutas tema voodit mööda haiglat ja tutvustas talle ümbrust. Ta näitas ka operatsioonisaali, kus Rasmust oli kolm päeva varem opereeritud. Kokku 14 arsti ja õde võitlesid tema elu eest.

Rasmus mõtles selle peale, et kõik need tublid töötajad tegid kõik, et päästa tema elu, mida ta ise oli pool tundi varem tahtnud endalt võtta. Siis ta mõtles, et on kindlasti põhjus, miks ta jäi ellu. Sellest hakkas idanema mõte, et ta võiks edaspidi aidata inimesi, kes on temaga samas olukorras.

Pärast haiglast välja pääsemist hakkas Rasmus taastuma nii kehaliselt kui vaimselt. Ta alustas teraapiaga ja naases baaritööle. Tema olukorda lihtsustas see, et ta oli saanud diagnoosi – bipolaarne meeleoluhäire. Nüüd sai ta lõpuks oma probleemist aru.

Bipolaarse meeleoluhäirega kaasnevad ühelt poolt masendus, teiselt poolt aga suur aktiivsus, analüüsivõime puudumine ja unetus. Stress tuleb tavaliselt järsult ja suure hooga. Masendus ja maania võivad saabuda ka koos, mis viib kokkuvõttes prühhootilisse seisundisse.

Teo tagajärjed ei andnud end kaua oodata. Kuigi rekkajuht vigastada ei saanud, siis tekitas Rasmus tahtlikult liiklusohtliku olukorra. Teda süüdistati rekkajuhi tapmiskatses.

Esimene kohtuistung oli 2013. aasta lõpus, pool aastat pärast juhtunut. Rasmus kahetses oma tegu, aga sellele vaatamata tundus prokuröri nõutud karistus kolm aastat vanglat liiga karm, kuna ta oli stressis ja haige. Rasmuse vaimne häire aga karistust ei kergendanud, mistõttu palus ta lasta endale teha kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Sinna pääses ta 2015. aastal. Selleks ajaks oli tal juba töö söögikoha piirkonnajuhina. Tema vaimne seisund oli kontrolli all tänu teraapiale ja ravimitele. Ta oli leidnud uue elukaaslase ja elu tundus jälle ilus.

Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tarbeks pidi ta aga minema Vaasa haigla kinnisesse osakonda. Seal tuli tal olla ilma ravimiteta. Lisaks neile, kellele tehakse ekspertiisi on Vaasa haigla kinnises osakonnas ka psühhopaadid ja muidu ohtlikud vaimuhaiged. Rasmus oli oma tööl ja nädal hiljem juba koos sarimõrtsukate, vägistajate ja sarisüütajatega.

Elu psühhiaatriahaiglas oli nagu maapealne põrgu. Seal oli öösiti kuulda röökimist ja nutmist, elu haiglas oli kokkuvõttes paras proovikivi. Rasmuse arvates provotseeriti teda meelega, et võiks jälgida tema reaktsioone.

Haiglas oli üks skisofreeniat põdev mees, kel oli ka selgemaid hetki. Ta rääkis Rasmusega alati markadest, sest ta polnud kunagi eurosid näinud. Aasta oli 2015 ja euro tulekust oli möödas 15 aastat.

Kui inimene tunnistatakse süüdimatuks, siis saadetakse ta haiglasse ravile, mille kestus pole fikseeritud. Ravi kestus on tavaliselt kaks korda pikem kui oleks olnud vanglakaristus. Mõningatel juhtudel võib ravi venida veel pikemaks.

On raske öelda, kas mehe jutt paika pidas, aga see pani Rasmuse mõtlema oma tulevikule – kas ta tahab tõesti aastaid haiglaseinte vahel veeta? Elu haiglas oli justkui maapealne põrgu ja ta polnud kindel, et suudab seal hakkama saada. Rasmus ei soovitaks sellist elu isegi kõige suuremale vaenlasele.

Kahe kuu pärast sai Rasmuse terviseuuring valmis. Selle kohaselt oli tal bipolaarne häire, aga ta polnud teo hetkel psühhootilises seisundis. Ta oli seega süüdiv. Kuigi Rasmus oli ise soovinud algul psühhiaatrilist ekspertiisi, oli ta nüüd tulemusega väga rahul. See oli hea, sest muidu poleks ta sealt haiglast niipea välja saanud.

Kohtu otsus oli lõpuks kolm aastat reaalset vangistust ja 82 000 eurot kahjuhüvitisi ja trahve. Rasmuse advokaat kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse, kus üks kohtunikest oli pühkinud oma pisaratest märjaks saanud prille, aga otsus jäi samaks.

Lõpuks istus Rasmus vanglas aasta, pärast mida pääses ta katseajaga välja. Vanglas veedetud aeg oli karm, aga mitte nii hull nagu haiglas. Kinnine osakond oli Rasmuse väitel miljon korda hullem. Praeguseks on karistused kantud ja Rasmus naasnud argiellu. Tal on töö, kodu, elukaaslane ja pere. Oodatakse esimest last, kes peaks sündima detsembrikuus.

Kohtu otsusega välja mõistetud hüvitised ja trahvid on läinud üle täitemenetlusse, kuna Rasmusel polnud oma palgast võimalik neid maksta. Kuigi raha on vähem kui enne juhtunut, Rasmus praegu selle pärast enam ei muretse. Ta suhtub nüüd hoopis teistmoodi nii rahasse kui üldse kuludesse.

Rasmuse arvates ei pea kõik olema nii täiuslik. Ta on leppinud olukorraga, et saab ka vähesega hakkama. Ta on õppinud, et rääkimine aitab. Seetõttu annab ta meelsasti oma mineviku kohta intervjuusid. Ühtlasi juhib ta Soome enesetappude ennetusühingut Suicide Zero. Selle ühingu eesmärk on enesetappudega seotud valehäbi ja stigma kaotamine ühiskonnas. Rasmusele helistatakse tihti, kui keegi on raskes olukorras.

Rasmus räägib, et enesetappu kavatsevat inimest on raske mõista neil, kes pole ise seda kogenud. Samas soovitab ta kõigil lähedastel alati küsida, kuidas teistel läheb – sellest on palju abi. Rasmus ise teab hästi, mis on lootusetu olukord, ja et sellest on võimalik välja tulla. Kõigest on võimalik välja tulla ja elu jätkub, võibolla küll mitte päris sellisena, nagu ette kujutasid.

(Visited 523 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid