Rootslased tegelesid aktiivselt orjakaubandusega ja arvatavalt olid sellega seotud ka soomlased

Rootsi ostis omale 18. sajandi lõpus kolooniaks Saint-Barthélemy saare. Selle saare kaudu müüdi kokku ligi 7000 orja.

Orjade nimed olid Billy, Peggy, Susannah, Judy, Kate, Rebecca, Penny, Daphne, Dolly, Kate, Judy, Celia, Hannah, Hannah, Desirée, Minkey ja Pauline. Nad müüdi Kungsgatani ja Östra Strandgatani nurga peal, vähemalt nõnda on kuulutuses kirjas. Maakler Gustaf Ekerman oli sellest ajalehe kaudu teada andnud. Kuulutuse järgi oli müügis üks meesori ning 17 nais- ja tüdrukorja, kellest üks oli rassilt sambo ehk valge ja musta järeltulija. See orjaturg ei olnud Rootsis, vaid Rootsile kuuluval Kariibi mere Saint-Barthélemy saarel, vahendab Helsingin Sanomat.

Saar on väike, vaid 20 ruutkilomeetrit. Erinevalt Rootsist on seal praegu käibel euro. Saar kuulub taas Prantsusmaale, kellelt Rootsi selle saare 1784. aastal ostis. Saarel on suvila muu hulgas vene miljardäril Roman Abramovitšil.

Rootsi ajal 18. sajandi lõpus oli saar orjakaubanduse keskus. Saare kaudu liikus ligi 7000 orja. Osa laevu sõitsid Rootsi lipu all, aga kõik orjalaevad said Rootsi riigilt maksusoodustust. Orjadega kaubeldi nii laevadel kui saare pealinna Gustavia sadamakail. Soome kirjanik Seppo Sivonen ja filmirežissöör Jouko Aaltonen kirjutasid saare orjakaubandusest raamatu Orjia ja isäntiä (tõlkes: Orjad ja isandad), mis ilmus augustikuus.

Kõik endast lugu pidavad Euroopa riigid soetasid omale 18. sajandil kolooniaid, nii ka Rootsi. Rootsi oli selleks ajaks oma mõju kaotanud, kõige võimsam Põhjamaade koloniaalriik oli Taani. Taanile kuulus Kariibi meres kolm saart, mida praegu tuntakse USA Neitsisaartena.

Orjakaubanduses oli Taani samuti eespool, nimelt vedas Taani kokku ligi 111 000 orja 450 laevareisiga. Rootsis vaadati seda kadedusega pealt. Rootsi oli tegelenud orjakaubandusega juba 17. sajandil, mil Rootsil oli orjakontor praeguse Ghana territooriumil. Laevad vedasid sealt orje üle Atlandi.

Rootsi otsis omale toona aktiivselt kolooniaid nii Indiast, Aafrikast kui Lõuna-Ameerikast. Üks paljulubav kandidaat oli Madagaskar, aga projekt külmutati pärast 15 aastat kestnud katseid 1730ndatel aastatel. Luhtusid ka püüdlused saada omale alasid Kariibi mere Tobagost ning Lõuna-Ameerikast praeguse Venetsueela territooriumilt.

Rootsi tahtis Hispaanialt kätte saada Puerto Ricot, aga siis pakkus Prantsusmaa 1784. aastal müüa Saint-Barthélemy saart. Rootsi oli pakkumisega nõus ja saare pealinn nimetati Rootsia kuninga Gustav III järgi Gustaviaks. Kuningas oli ise olnud saare hankimise poolt, seda vaatamata aadelkonna vastuseisule. Esimesed rootslased jõudsid saarele 1785. aastal. Paljudele oli see šokk, sest saar oli küll ilus, aga seal polnud midagi väärtuslikku. Maa oli nii kehv, et sinna ei saanud rajada ei suhkru- ega kohvi-istandusi, rääkimata rummi tootmisest. Tuli välja, et Rootsi oli ostnud põrsa kotis. Sellega oleks võinud minna sama kehvasti nagu Uus-Rootsi kolooniaga, mis rajati 17. sajandi keskel praeguse New Jersey lähistele, aga mis ei pidanud vastu aastakümmetki.

Lepingut saare ostmisest aitas vahendada toonane Rootsi suursaadik Prantsusmaal, krahv Gustaf Philip Creutz, kes oli pärit Soomest. Tegemist oli esimese soome aadlisuguvõsaga. Creutz ise kordagi saarele ei jõudnud, küll aga mitmed teised soomlased. Tõsi, tookord polnud Soome mitte iseseisev riik, vaid Rootsi idaosa. Toonane eliit oli rahvusvaheline ja rahvustel polnud sellist tähendust nagu tänapäeval. Nii oli Rootsi orjakaubanduse asutaja hollandlane Louis De Geer, kes rajas koloonia praeguse Ghana territooriumil.

Saint-Barthélemy saare esimene kuberner Salomon von Rajalin oli samuti Soomest pärit. Ta saabus saarele 27-aastaselt 1785. aastal. Rajalin mängis olulist rolli selles, et saarest sai orjasaar. Ta mõtles, mida saarel saaks teha ja lahenduseks oli vabasadam, kus ei küsita tollimaksu. See strateegia töötas ja Gustavia kasvas kiiresti. Tippajal elas Gustavias 6000 inimest ja oli sellega üks Rootsi suuremaid linnu. Paljud soomlased lausa tunglesid toona 18. sajandi lõpus sellele saarele. Nad müüsid Soomes oma elamised ja läksid laevadele. Hiljem keelas kuningas Gustav III saarele mineku ära, kuna seal ei saanud tegeleda põllumajandusega.

Miks siis soomlased saarele trügisid? Põhjus võib olla selles, et nad ei saanud päris hästi aru ja ajasid saare segamini Ameerikaga, mis oli toona väga popp. Saarest raamatu kirjutanud Seppo Sivonen ja Jouko Aaltonen on arvamusel, et sellised kolooniad tegutsesid ainult tänu orjadele, kuna tubaka, puuvilla ja suhkruroo kasvatamine ilma odava orjatööjõuta poleks end ära tasunud. Orjandusest ei saanud loobuda, kuna see oleks hävitanud majanduse.

Rootsi oli orjandusest juba varem võitnud, kuna enamus orjade ahelatest valmistati Rootsi rauamaagist. Ja orje oli väga palju. Koloonia elanikud jagunesid kolme klassi: valged, vabad mustad ja mustad orjad. Aastal 1812 oli saarel 5500 elanikku, kellest 40 protsenti olid orjad. Orja võiks peksta ja minema jooksnud orja võis tappa. Orjale ei tohtinud pakkuda lauast alkoholi ega toitu.

Praegu teatakse Rootsit kui humaanse välispoliitka viljelejat, aga see pole nii alati olnud. Veel 18. sajandil oli Rootsi üks tagurlikumaid riike maailmas. Näiteks Taani keelustas orjakauplemise 1792. aastal, kui Rootsi alles sellega alustas. Orjakaubanduse keelustamise eestvedaja oli Suurbritannia, kes survestas ka Rootsit.

Saint-Barthélemy saare kuberber Berndt Robert Stackelberg pidi 1814. aastal selgitama Suurbritanniale orjakaubandusega jätkamise vajalikkust. Ka Stackelberg oli Soome juurtega. Kui Stackelberg 1811. aastal kuberneri ametiposti vastu võttis, oli Rootsi kaotanud juba Soome alad Venemaale.

Rootsis keelustati orjakaubandus lõpuks 1825. aastal, aga pärast seda müüdi eraviisiliselt veel orje edasi ja sellele vaadati läbi sõrmede. Lõpuks keelustas Rootsi ühena viimastest riikidest orjanduse 1847. aastal. Põhjus polnud mitte humnaanne, vaid tuli sellest, et saar osutus Rootsile täiesti kasutuks.

Gustavia sadama kaudu veeti 87 laevaga kokku 7370 orja. Neist laevadest 37 olid Rootsi omad. Üldkokkuvõttes on seda vähe, sest Aafrikast veeti välja 12,5 miljonit orja. Taani vedas välja kümme korda enam orje kui Rootsi.

Ruotsalaisten (ja suomalaisten) orjasaari

Ruotsalaiset myivät orjia Kungsgatanin ja Östra Strandgatanin kulmassa – Gustavia oli Ruotsin yritys päästä siirtomaavallaksi, ja oli siellä mukana suomalaisiakin.

(Külastatud 1,477 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid