Estonialt pääsenud soome pereisa: lähedal oli kaks reisilaeva, kes millegipärast ei tulnud appi

Estonia hukust 25 aastat tagasi eluga pääsenud soome pereisa räägib, et nägi lähedal kahte reisilaeva, kes millegipärast ei tulnud appi.

Helsingi mees Petter oli õnnetuse ajal 41-aastane ja ta oli laeval tööreisil. Reis algas eelmisel päeval Helsingist, kus ta elas koos naise ja lastega. Vanim tütar oli läinud omaette elama, nooremad 10-aastane poeg ja 8-aastane tütar olid kodus, vahendab Helsingin Sanomat.

Reisile läks mees koos oma uue ülemusega ja Tallinna sõideti Linda Line’i laevaga. Kolmas mees oli ka, aga tema sõitis mugavusest Stockholmi lennukiga. Kuivõrd ühe mehe pilet tühistati, siis tühistati automaatselt kõik piletid. See selgus alles Tallinnas. Pereisa Petter oli koos ülemusega tol teisipäeva õhtul laevast juba maha jäämas, kui vabanes kaks kajutit. Ilmselt olid mõned inimesed kartnud tormi ja sõidust loobunud.

Ülemus kartis rohkem kõigutamist, tema võttis kajuti 4. tekil laeva keskel, Petter sai kajuti 6. tekil laeva servas. Õhtu kulges rahulikult, jalutati laeva peal ringi, käidi poodides ja söögikohtades. Ülemus läks ära kajutisse, Petter jäi veel ühe tuttava mehega juttu ajama. Laeva saalis mängis ansambel, aga tantsijaid eriti polnud, kuna väljas oli torm. Mõned inimesed tundsid end halvasti ja oksendasid. Oli tavaline sügistorm, kui Petter läks veidi pärast poolt ööd kajutisse magama. Oma ülemust ei näinud ta enam kunagi, ega ka tuttavat.

Petter ärkas tugeva heli peale. Ta oli sõitnud aastakümneid laevaga ja sai kohe aru, et see oli midagi väga ebatavalist. Ta pani püksid jalga ja läks vaatama, mis oli juhtunud.

Siis laev kõikus tugevalt ja kõik asjad lendasid vastu kajuti ust. Mees tõstis need eemale ja läks uksest välja. Ta jättis kiiruga maha nii oma rahakoti kui särgi. Püksid olid jalas.

Koridoris olid juba inimesed. Osa olid riides, osa pooleldi riides nagu ka Petter. Inimesed olid hämmingus ja ei teadnud, mida teha.

Laev oli siis kaldu 25-30 kraadi. Petter läks edasi ja inimesed järgnesid talle. Kõigepealt seintele ja käsipuudele toetudes aulasse ja sealt laeva tekile. Väljas polnud palju rahvast, umbes sadakond inimest.

Siis oli Petteril veel arvamus, et laev jääb pinnale. Ta sai aru, et midagi on väga valesti, aga lootis, et tuleb abi ja inimesed pääsevad. Ta pani selga päästevesti ja jättis ülejäänud vestid ukseava juurde teistele võtmiseks. Kuivõrd laev oli kaldu, üritas ta ronida mööda seina päästepaati. Paati aga seina küljest lahti ei saanud. Ta nägi samas kõrval kahte reisilaeva ja imestas, miks need appi ei tulnud.

Ei läinud palju aega, kui Estonia keeras täiesti külili. Petter ronis üle reelingu. Seal oli vast paarkümmend inimest. Keegi oli saanud lahti ühe päästeparve, kuhu üritati sisse ronida. Parv oli aga kohe inimesi täis ja ka selle ümbrus oli inimesi täis, nii et Petter ei pääsenud lähedale.

Siis sai soomlane aru, et laev oli veel inimesi täis. Aega oli ärkamisest kulunud ligi 45 minutit. Ta sai aru, et võitleb nüüd elu eest ja et see on väljas olijate jaoks viimane võitlus.

Petteril olid jalad vastu laeva põhja ja ta lootis, et laev jääb hulpima ning varsti tullakse appi. Aga laev ei jäänud hulpima. Lained viisid juba inimesi kaasa ja Petteril oli tunne, et järgmine on tema.

Vee temperatuur oli ligi 10 kraadi. Petter otsis parve, aga see oli raske ligi 4-meetriste lainete juures. Ainult laine harjal oli näha, mis suunas peaks liikuma. Mingil hetkel sai ta kätte laeva päikseteki kummist matid, mille abil sai edasi sõuda. Tal õnnestus ühest parvest kinni haarata. Selle peal olev mees ütles üllatuslikult soome keeles, et on üleni külmunud.

See mees oli soomlane Jukka, kes andis käe ja aitas kaasa, et Petter sai end parve tõmmata. Ta ei tundnud valu ega külma. Jalad olid täiesti tundetud. Ta avas hammastega parves olnud kotikesi. Mõned hambad läksid katki, aga ta ei tundnud midagi.

Parves tegid mehed kogu aeg tööd ehk loopisid vett välja, et olla ärkvel ja hoida eluvaimu sees. Nad olid nagu pesumasinas ja kartsid, et parv läheb katki. Kui uus laine parve veega täitis, siis hakati seda kohe tühjaks kühveldama.

Vastu hommikut jäi meri vaiksemaks. Mehed arutasid, et oleks hea, kui nad enne üles korjataks, kui nad ära külmuvad. Kogu aeg olid meeles naine ja lapsed. Nende pärast tegi mees kõik, mis võimalik, et ellu jääda.

Kui kopterid tulid, siis oli see kaunis heli. Parvest näidati valgust ja sellele vastati, aga kopterid olid täis. Nad teadsid, et vees on palju parvesid ja inimesi. Järjekorranumbrit kellelgi polnud.

Petter tundis end pääsenuna alles siis, kui jalad Hankos maad puudutasid. Ta andis kopterimeestele kätt. See oli tähtis hetk.

Tahtejõuga suutis Petter kõndida kiirabi autoni, kuna jalad olid tundetud. Haiglas sai ta helistada koju. Seda kõnet ei unusta ta kunagi. Tütar võttis vastu ja isa ütles, et on elus. Ta palus anda telefoni emale ja rääkis, et on elus ja Hanko haiglas. Ta tahtis duši alla. Ta oli parvel oksendanud ja olnud öö läbi soolases vees.

Pärast seda hakkas elu jalgadesse tagasi tulema. Tuli hirmus nälg ja haiglaõed tõid poest toitu. Kaal oli öö jooksul langenud kuus kilo, nii et energiat oli juurde vaja.

Pärast õnnetust läks elu endises vaimus edasi. Asjad olid tasakaalus nii tööl kui kodus. Petter tegi müügitööd edasi veel 5 aastat ja sõitis palju laevadega. Pärast seda avas ta koos naisega restorani. Praeguseks on see kinni pandud, aga toitlustusega veel tegeletakse. Tööd tehakse edasi, aga nüüd 66-aastaselt juba rahulikumalt.

“Tässä ei voi syödä aamiaista kun ruumiita ajelehtii meressä” – Estonialta pelastunut perheenisä, pelastustöitä johtanut merikapteeni ja töihin hälytetty lääkäri kertovat onnettomuusyöstä

Matkustaja-autolautta Estonia lähti Tallinnasta 27. syyskuuta 1994 kello 19.15 kohti Tukholmaa. Aluksella oli 989 ihmistä, joista 803 oli matkustajia. Laivalla olleista yli 800 kuoli lähituntien aikana.

(Külastatud 7,340 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid