Eestlanna Jane tütred olid juures, kui ta jõi mürgiklaasi tühjaks – viimane sõna oli „Sorry”

Hooldusõde andis Janele joogiklaasi, seletas inglise keeles, mis selle sees on, kuidas see maitseb ja mis juhtuma hakkab. Jane noogutas ja jõi klaasi tühjaks.

Poole tunni pärast andis hooldaja Janele teise klaasi ja uue seletuse. Jane istus oma surivoodi veerel, võttis klaasi ja hakkas jooma, aga peatus siis hetkeks. „Sorry,” (tõlkes: vabandust) ütles ta hooldajale, naeratas, ja jõi siis klaasi peaaegu tühjaks.

Väike vabandus jäi tema viimaseks sõnaks. Pärast seda ta vaid noogutas, kui talt küsiti, kas kõik on hästi, vahendab Iltalehti.

Kui Jane aidati unele, siis uinus ta peaaegu kohe. Hingamine muutus raskeks, kuni see tasanes ja lõpuks üldse hääbus. Jane Paberit oli lahkunud. Ta oli 47-aastane.

Ema surmast on nüüd möödas kolm nädalat. Abistatud enesetappu pakkuvasse Dignitase kliinikusse emaga kaasa sõitnud tütred Marleen Paberit ja Anna-Stiina Kaljusalu mäletavad toimunut selgesti. Jane tuhk on nüüd urnis tema Alavere kodus ootamas suve, mil see puistatakse sinna, kuhu ta oli soovinud.

Alavere maja lapsed ei müü, kuna see oli ema soov. Jane tahtis, et lastel ja lapselastel oleks koht, kuhu tulla ja mis oleks oma. Anna-Stiina ja Marleen on arvamusel, et abistatud enesetapp oli ainuõige otsus emale, kes tegi otsuse hoolikalt läbi kaaludes, täie mõistuse juures olles. Nad meenutavad ema kui tahtejõulist naist, kes elas elu lõpuni just nii, nagu tahtis.

Dignitasest on tütardel head mälestused, kui nii võib öelda. Ema sai just sellise teenuse, mida ta soovis. Jane kõik neli last ja üks lapselaps olid teda ära saatmas. Lapsed sõitsid kahe autoga läbi Baltimaade, Poola ja Saksamaa. Autodes olid Jane ja seitse talle lähedast inimest. Jane poeg Gert sõitis Šveitsi lennukiga.

Kohale saabuti kaks ööpäeva enne kokku lepitud enesetapu kuupäeva. Ootamise aeg kulus jutustades, meenutades ja nuttes. Ema jagas õpetussõnu lõpuni välja. Lohutati ja kallistati teineteist.

Tütarde väitel küsiti emalt kliinikus korduvalt, kas ta ikka tahab surra. Ta pidi alla kirjutama paljudele paberitele. Dignitas palus saata ette ka ema hambakaardi, et oldaks kindel, et on ikka sama inimene. Tütarde väitel ei kahelnud ema oma otsuses kordagi. Ema poleks tütarde väitel enesetappu teinud, kui oleks olnud mõni muu haigus kui ALS.

Janel diagnoositi ALS 2017. aasta maikuus. Ema ütles tütardele, et ei taha jääda kannatama ja ootama kurba lõppu, vaid sooritab enne enesetapu. Ta ütles, et kui ta pannakse masina külge, siis võib masina stepsli seinast välja võtta. Ta ei taha olla juurvili.

Algul arvas Jane, et tal on seljas kasvaja, kuna märgid viitasid sellele. Lõpuks pani ta endale diagnooiks ALS-i, juba tükk aega enne arste ja ametlikku diagnoosi. Tütarde väitel oli ema diagnoos šokk kõigile. Tütarde väitel oli Janele iseloomulik see, et ta ise lohutas teisi rohkem kui teised jõudsid teda lohutada. Jane oli eriti kurb seetõttu, et ei näe lapselapsi, kes sünnivad peale tema surma.

Janest jäi maha neli last. Lastest noorim, 17-aastane Marleen käib veel gümnaasiumis, 28-aastane Anna-Stiina on vanim. 20-aastane Marion õpib ja 27-aastane Gert elab Eestis, aga käib tööl Soomes.

Anna-Stiina ja Marleeni väitel oli kodu emale väga tähtis. Ta tahtis seda hoida puhta ja kaunina, kasvatas lilli ja hoolitses kõige eest, niipalju kui see oli võimalik. Viimasel ajal aga tervis halvenes kiiresti ja eelmisel aastal tehtud pimesoole operatsioon mõjus tervisele halvasti. Jane haigus oli agressiivne ja arenes kiiresti. Käed enam ei liikunud korralikult ja kõne muutus konarlikuks. ALS-i ravimeid ei tahtnud naine võtta, kuna need oleks talle juurde andnud vaid 2-3 kuud. Ta kartis ravimite kõrvaltoimet. Jane nõustus võtma vaid teatud ainevahetust parandavaid rohtusid.

Oma eriala kõhutantsu õpetas naine veel isegi pärast haigestumist. Lõpuks tegi ta seda suusõnaliselt, kui ei suutnud enam püsti seista.

Tütarde väitel tuli emale mitmeid ravisoovitusi, mis aga ei tundunud eriti usutavad. Mõned soovitasid juua sellerimahla, mil pidi olema ALS-i jaoks positiivne toime. Mõned soovitasid pöörduda Jumala poole. Kõige hullemad olidki tütarde väitel usklikud, kes ilmselt soovisid head, aga kelle sõnad tegid haiget: Kuni lõpuni sai ema sõnumeid selle kohta, et ta tahab lapsi oma enesetapuga karistada.

Marleen rääkis, et ühes suvelaagris oli üks ameeriklane rääkinud täie tõsidusega, et ta on teinud pattu ja tema pattude eest karistatatakse nüüd ema. Ta oli rääkinud, et kõik Jane neli last on nüüd neetud kuni elu lõpuni, ja ka pärast seda.

Anna-Stiina ja Marleeni arvates ei osata Eestis surma käsitleda. See on tabu, millest ei räägita. Võibolla seetõttu tekkis Eestis suur poleemika seoses Jane otsusega. Eestis tahetakse surijad silma alt ära saada, nii et keegi ei märka. Jane surm ja sellest rääkimine häiris paljusid.

Marleen ja Anna-Stiina meenutavad oma lapsepõlve kui ilusat ja turvalist. Ema Jane võimaldas neile kõik vajaliku. Jane oli huvitatud kultuurist, käis viimasel ajal palju teatris ja kontserditel. Tema viimane elukoht oli Alavere küla Vinni vallas Rakvere lähedal, kust on Tallinna vaid tund aega sõitu. Oma kodus pidas ema loomi, keda ta armastas. Tal olid kassid ja koer, lisaks veel kanad, aga kanad tuli ära anda, kui olukord halvenes. Koera võttis endale üks hea sõber.

Tallinnas käis Jane enne surma veel kahel nädalalõpul. Mõlemad korrad istus ta Viru hotelli kabarees. Viimane kabaree-õhtu oli vaid nädal enne Šveitsi sõitu. Jane oli eesti laulja Kalle Sepp’a suur fänn ja ta tahtis teda enne surma veel kuulata. Õhtu jooksul Janest tehtud piltidelt ei saa välja lugeda, et juba nädala pärast ta sureb.

Dignitase kliinikus oli Jane rahulik ja enesekindel. Tütardele jäi meelde, et ema oli väsinud ja ootas minekut. Minek oli hommikupoolikul kella 11 ajal. Jane ja tema saatjad kogunesid ruumi, kus lahkumine toimus.

Selleks ajaks olid kõik ütlused ja tunnistused antud ning paberid täidetud. Lõpuks andis Jane veel selles ruumis oma allkirja ja ka Anna-Stiina andis oma allkirja. Ema ütles veelkord oma lastele, kui väga ta neid armastab ja et ta soovib lastele vastupidavust. Marleenile ütles ta, et ta läheks ülikooli õppima.

Jane ei kaotanud lõpuni huumoritaju. Veel surivoodil ütles ta, et kui lapsed ilusti ei käitu, siis tuleb ta kummitama.

Tyttäret katsoivat vierestä, kun Jane, 47, joi lasillisen myrkkyä – äidin viimeinen sana oli anteeksi

Puolisen tuntia myöhemmin hoitaja tarjoili Janelle toisen lasin ja uuden yksityiskohtaisen selostuksen. Jane istui kuolinvuoteensa laidalla, otti lasin ja ryhtyi juomaan, mutta joutui keskeyttämään hetkeksi. – Sorry (anteeksi), hän sanoi hoitajalle, hymyili ja joi sitten lasin melkein tyhjäksi. Pieni anteeksipyyntö jäi hänen viimeiseksi sanakseen. Hän enää nyökkäsi kysyttäessä, onko kaikki hyvin.

(Külastatud 4,089 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid