Soomlase Marko maailm purunes hetkega, kui ta sai teada, et pole oma lapse isa

Ligi 40-aastasel Soome mehel Markol on 5-aastane laps, kes on tema oma vaid juriidiliselt ja keda ta pole aastaid näinud.

Marko loodab, et laps teda ei mäleta. Nii mõtleb Marko nüüd, kui pole oma poega kaks ja pool aastat näinud. Või õigemini pole tegemist tema pojaga, seda DNA testi põhjal 99,999-protsendilise kindlusega, vahendab Iltalehti.

See oli 2016. aasta jaanuar, kui ta oli pannud lapse magama ja vaatas e-posti. Kogemata sattus ta aga naise kirjade peale ja sealt vaatas vastu karm tõde: naisel oli olnud suhe teise mehega. Marko helistas naisele ja sai teada, et laps pole tema oma. Laps oli olnud ime, sest nad olid üritanud järglast saada aastaid, aga tulemusteta. Abielu oli kestnud üle kümne aasta. Ühe hetkega varises terve Marko maailm kokku.

Salasuhe, mille tulemus oli laps oli kestnud üle kolme aasta. Märtsikuus kolis Marko kodust välja ühe töökaaslase juurde. Aprillis andis naine sisse lahutuse. Juunis sai laps 2-aastaseks. Augustis taotles Marko kohtus isaduse tühistamist.

Kohtus oli küsimus selles, kas Markol on õigus taotleda isaduse tühistamist pärast kehtestatud tähtaega ehk kahte aastat. Marko tellis isadustesti juba jaanuaris. See ootas tema auto pagasiruumis kaks kuud, enne kui ta oma vanemate soovitusel selle ära tegi ja Terviseametile saatis. Kohtule esitamiseks mõeldud testi tulemused selgusid aprillikuu lõpus. Tähtaega oli siis veel järel poolteist kuud. Marko sai otsuse teada maikuus.

Marko, kes enda väitel ei teadnud tol ajal tähtajast midagi, polnud siis emotsionaalselt võimeline üldse mingeid asju ajama. Ta polnud ka teinud mingit otsust. DNA testi tulemus oli seisnud avamata mitu kuud ja selle avamiseks oli vaja lähedaste tuge.

Teine küsimus oli Marko tervislik seisund. Ta oli pöördunud psühholoogilise abi poole juba 2016. aasta jaanuaris, kui asjast teada sai. Ta üritas tööl edasi käia, aga see oli raske. Veebruaris teatas Marko asjast oma ülemusele ja töökaaslastele. Valitsussektoris tööl olnud Marko jaoks oli raske pöörduda töötervishoiu arsti poole, kuna see oleks tähendanud vaimse tervise probleemide avalikustamist ja raskusi teatud tööülesannete täitmisega.

Maikuus sai Marko teada DNA testi tulemuse ja see viis ta rivist välja. 2017. aasta jaanuaris tuvastati tal PTSD ehk traumaatiline stressihäire.

Kohtus aga lähedaste ja arstide seletustest abi ei olnud – eksabikaasa oli isaduse tühistamisele vastu ja tugineti just tähtajale kaks aastat. Kohus tegi 2017. aastal jaanuaris otsuse, et põhjust isadust tühistata ei olnud. Ringkonnakohus jättis otsuse muutmata.

Lapse jaoks kohtuotsustel vahet ei olnud – Marko nägi viimati oma last 4. septembril 2016. aastal. Kontakt pojaga katkes pärast seda, kui naine sai teada DNA testi tegemisest. Veel 2016. aasta suvel lootis Marko, et saab jätkata lapse isana.

Marko väitel on olemas kolme sorti vanemlust: bioloogiline, juriidiline ja sotsiaalne. Esimest ei olnud, teist Marko ei soovinud, aga kolmas oleks võinud olla.

Marko leiab, et kui isadus oleks tühistatud, oleks ta võinud lapse elus edasi olla. Ta arvas, et see on lapse huvides, kuigi kohtu otsuste tõttu pole see olnud võimalik. Markol kulus emotsionaalselt kaks aastat, enne kui suutis end lapsest lahti rebida. Möödunud suvel sai selgeks, et ta ei saa lapse elus edasi olla.

Marko sõnul seda kaheaastast väikelast enam pole. On 5-aastane laps. Lapsega on kõik hästi, ta on isa moodi ja side Markoga on katkenud. Marko loodab, et laps teda ei mäleta.

Oma abikaasa tegevuses pettunud mees esitas 2016. aasta lõpus politseile avalduse, milles süüdistas eksabikaasat pettuses. Politsei asja menetlusse ei võtnud. 2017. aasta algul aga võttis eksabikaasa asi uue pöörde, kui tööandja süüdistas naist majanduskuriteos. Asi jõudis kohtusse ning naine sai tingimisi vanglakaristuse ja kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuva hüvitise nõude. Marko esitas naise kohta uue avalduse teise politseijaoskonda ja seal võeti see menetlusse. Asi jõudis kohtusse, aga kohus leidis, et naine ei pruukinud meest majanduslikul kaalutlusel petta. Tänavuse, 2019. aasta märtsis esitas eksabikaasa kohtusse Marko vastu elatise nõude.

Marko on kohtusüsteemis pettunud ja leiab, et asja ei vaadatud kui tervikut, kust tuleb välja, et ta on petta saanud. Kohtus arutati asju aga ükshaaval. Marko arvates pole tema puhul isadust puudutavat seadust õigesti kohaldatud. Tulemuseks on see, et lapsel pole ei isa ega ka mingit pere-elu, selle asemel on üks juriidiline sasipundar. Marko tunnistab, et kui ta oleks emotsionaalselt olnud paremas vormis, oleks võinud isaduse tühistamise varem sisse anda.

Markot paneb imestama see, et kõrgemad kohtud isaduse tühistamist tõsiselt ei võtnud. Vastavat pretsedenti varasemast pole. Alama astme kohus tugines varasematele otsustele, millest üks on üle 40 aasta vana. Sealt tuleb välja, milline löök on mehele, kui ta saab teada, et pole oma lapse isa. Tookord sattus mees depressiooni tõttu vaimuhaiglasse ja tegi omale otsa peale. Markot see imestama ei pane, ta imestab pigem seda, et ise seda ei teinud.

Markon maailma mureni sekunneissa, kun vaimon katala salaisuus paljastui: “Kuka on lapsemme isä?”

Tenava ei enää muista minua, toivottavasti. Näin miettii nyt Marko, joka ei ole nähnyt poikaansa kahteen ja puoleen vuoteen. Tai oikeastaan kyseessä ei ole hänen poikansa, sen totesi DNA-testi yli 99,999 prosentin varmuudella. Elettiin tammikuuta 2016, kun hän oli juuri peitellyt pikkuisen sänkyynsä ja aikoi katsoa sähköpostinsa. Laite kirjautui kuitenkin toiselle tilille.

(Külastatud 442 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid