Lapsest võib kasvatada toreda inimese – Soome lastepsühhiaatri kolm nõuannet

Lapsest võib kasvatada toreda inimese ja see pole üldse raske. Soome lastepsühhiaater annab selleks lapsevanematele kolm nõuannet.

Nelja-aastane Kaija oli bussiga teel vanaema juurest koju. Ta tahtis vajutada bussi peatumisnuppu. Läks aga nii, et ta reageeris liiga hilja ja nuppu vajutas tema eest isa. Kaija solvus ja hakkas peatuses jonnima. Ta sikutas ema käekotti ja asjad kukkusid maha.

 

-Reklaam-

 

Mida vanemad sellises olukorras tegid? Nad said aru lapse pettumusest ja ei karistanud teda selle eest. Ema korjas rahulikult asjad üles. Pärast seda mindi koos koju.

Kaijast sirgus pärast seda lastepsühhiaater Kaija Puura. Ta mõtleb tihti oma lapsepõlve peale. Bussiolukorra eest tahab ta kiita oma vanemaid. Nad käitusid tema arvates küllalt hästi, vahendab Helsingin Sanomat.

Kaija meelest oli vanematel kannatlikkust. Samas oleks nad võinud seda olukorda ette näha ja sellist asja poleks olnud. Kaija pere elas väikses kohas Pirkanmaal. Ema oli kodune, isa töötas metalliettevõttes. Peres kasvas viis last. Kasvatus oli traditsiooniline. Vitsaga küll ähvardati, aga seda kunagi ei kasutatud. Ühes asjas on Kaija oma vanematega eri meelt: ta oleks tahtnud, et temalt oleks küsitud, kuidas tal tegelikult läheb. Aga temaga eriti ei räägitud.

1960ndatel ja 1970ndatel oli tavaks, et last ei kuulatud ja vanemad otsustasid kõik laste eest ära. Suhtumine lastesse oli praegusest erinev. Sel ajal mindi lastest mööda ja see oli üks põhjusi, miks Kaija valis lastepsühhiaatria eriala. Ta on oma töös märganud, kui tähtis on laste ära kuulamine.

Aasta tagasi pidas Puura loenguid teemal, kuidas kasvatada lapsest tore täiskasvanu. Pärast seda paluti tal kirjutada asjast raamat. See ilmus äsja. Enne loengut küsis Puura lapsevanematelt, kes tahavad kasvatada lapsest toreda täiskasvanu. Kõik tõstsid käed püsti. See oli üllatav, sest võis eeldada, et tänapäeval tahetakse kasvatada edukas või hakkama saav täiskasvanu.

Kuidas siis kasvatada toredat täiskasvanut. Esiteks tuleb kindlaks teha, mis on tore. Tore inimene arvestab teistega ja austab teisi inimesi. Tore inimene on järjekindel ja ettearvatav, ta saab teistega hästi läbi. Tore täiskasvanu tunnistab ennast ja teisi sellisena nagu nad on.

Toreda täiskasvanu õpetamine pole raske. Selleks tuleb last kuulata, toetada ja julgustada – ehk teda väärtustada. See nõuab mõistmist, et täiskasvanul tuleb teinekord seada oma vajadused tahaplaanile ja keskenduda lapsele. Laps ei oska kõike algusest peale ise, ta vajab abi.

Puuralt küsitakse teinekord, kas laps ei võiks olla juba sünnilt tore. Sellele vastab ta, et see oleneb inimese temperamendist. Mõned inimesed on tõesti loomult kergemini kohanevad ja positiivselt meelestatud, ja neil on keskmisest parem enesekontrollivõime.

Teisest küljest mõjutavad personaalsust elukogemused. Isegi kui inimene on sündinud tore, võib halb suhtumine teda muuta. Ja vastupidi: kui inimesel on raske temperament, aga temasse suhtutakse hästi, siis on lõpptulemuseks tore inimene.

Tihti küsitakse, miks on laps vanemast nii erinev. See sõltub temperamenditüübist ja asjaolust, et tavaliselt valitakse elukaaslaseks vastupidise temperamendiga inimene. Näiteks võib aktiivsel naisel olla rahulik mees ja ka laps on rahulik, mistõttu on emal teda raske mõista. Ema üritab last aktiivsemaks muuta, aga lapsele see ei meeldi. Sellises olukorras peab vanem panema end lapse olukorda. Temperamenti ei saa muuta ühe päevaga, selleks tuleb end kohandada vastavalt lapsele. Näiteks arglikku last ei tohi selle pärast narrida, vaid teda abistada keerulistes olukordades.

Puura arvates on parim kasvatusmeetod täiskasvanu poolt juhitud, aga armastav ja suhtlev. Ta kasutab mõistet kindel südamlikkus, kus lapsel peavad olema teatud piirid ja rutiinid. Uuringute järgi on ainus vaieldamatu tõde see, et lapsele ei tohi kasvatamise käigus haiget teha. Kõik muu on lubatud.

Üks hea soovitus on veel see, et lapse tegemistesse ei tohiks alati sekkuda – tuleks lasta lapsel endal mängida oma mänge. Kui täiskasvanu mängib koos lapsega, on hea lasta lapsel otsustada, mida mängida. Siis õpib laps ise otsustama.

Kasvatus võib minna raisku, kui vanemad on ükskõiksed ja peres pole kindlaid reegleid. Kui näiteks juhtub nii, et vanem saab millegi peale pahaseks ja kehtestab nädalase koduaresti, aga järgmisel päeval karistusest loobutakse, siis mõjutab see last.

Kui aga olla lapse vastu liiga hea ja kõiges järgi anda, siis vähendab see lapse järjekindlust. Kui lapsega kogu aeg arutada, kas minna välja mängima või mitte, siis õpib laps, et kõik juhtub nii nagu tema tahab. Elus pole aga kunagi nii, et üks otsustab kõige üle. See pole nii ohtlik, kui vahel lapse peale vihastada, lohutab Puura. Laps ei saa sellest püsivat kahjustust. Pärast seda saab paluda andeks ja olukorda koos analüüsida.

Viha ja karjumine ei saa aga olla ainus kasvatusviis. Sellest pole pikemas perspektiivis ka erilist kasu. Vihane täiskasvanu on lapse jaoks hirmutav. Stressihormooni tase tõuseb ja laps pole võimeline korraldustele alluma. Nõnda ei õpi laps mitte midagi.

Puural on endal kolm täiskasvanud tütart ja omast kogemusest võib ta öelda, et lapsed ei räägi sageli oma asjadest ja sellest, mis neile muret teeb. Seetõttu peaks vanematel olema rohkem aega laste jaoks, et lastega rääkida ja asju arutada.

Lapsesta voi kasvattaa mukavan ihmisen, eikä se ole edes vaikeaa, sanoo lastenpsykiatri Kaija Puura ja antaa kolme neuvoa

Nelivuotias Kaija oli tulossa linja-autolla mummolasta kotiin. Hän halusi painaa bussin pysähtymisnappia. Kävi kuitenkin niin, että hän havahtui liian myöhään ja isän oli pakko painaa nappia, ettei bussi ajaisi pysäkin ohi. Kaija suuttui. Kiukku purkautui bussipysäkillä.

(Visited 523 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid