Kolm Helsingi meest on Baltimaadest ja Balkanilt noppinud suuri rahalisi võite

Kolm Helsingi meest on ostnud üles väikseid ja odavaid ettevõtteid või neis osalusi, vahetades vajadusel juhtkonda ning ettevõtteid kasvatades ja müünud need edasi miljonite võrra kallimalt.

Firma KJK Capital omanikud Kustaa Äimä, Kari Salonen ja Jaakko Salmelin otsivad Balti riikidest ja Balkanilt odavaid firmasid ja teenivad nende kaudu miljoneid. Äsja laekus firma arvele 733 miljonit dinaari ehk 6,2 miljonit eurot Belgradi lennujaama osakute müügist. Mehed on Ida-Euroopa turgudele investeerimisega tegelenud viimased 20 aastat, vahendab Helsingin Sanomat.

 

-Reklaam-

 

KJK Balti investeerimisfondi väärtus on 20 aastaga enam kui kümnekordistunud ja 2012. ning 2014. aastatel asutatud Balkani fondide väärtus on enam kui kahekordistunud.

Serbia valitsus erastas 2010. aastal lennujaama nii, et kodanikud said kõik ühe lennujaama aktsia. KJK võttis ühendust kohaliku maakleriga ja palus aktsiad inimestelt kokku osta. Tänu sellele sai KJK-st Serbia valitsuse kõrval lennujaama suuruselt teine osanik. 1,8 miljoni euro eest soetatud osakud müüdi maha 6,2 miljoniga. Lisaks on saadud dividendidena 700 000 eurot. Tulu on saadud 5,1 miljonit eurot.

KJK lugu sai alguse juba 1994. aastal, kui Soome Kansallis-Osake-Pankki hoidis klientide soovil Hansapanka aktsiaid. Sellest ajast huvitub Kari Salonen Eesti aktsiatest. 1995. aasta algul asus Salonen tööle investeerimispangas Williams de Broe ja hakkas seal vahendama Eesti aktsiaid klientidele. Ta oli väiksest peale korjanud marke ning leidis, et aktsiate ost Eesti-suguselt arenevalt turult on nagu markide kogumine.

Haruldaste aktsiate omandamine nõudis oma initsiatiivi, aga suurem kogus oli rohkem väärt kui üksikute markide omanikud oleks osanud arvata.

Kustaa Äimä asus Williams de Broe juures tööle 1997. aastal ja 1998. aastast alates investeerisid nad koos klientide raha Balti riikide aktsiatesse.

Mehed nägid oma võimalust aktsiaturgudel 2008. aastal, kui puhkes finantskriis, majanduslangus sõi Eestis SKP-st korraga 20 protsenti ja aktsiahinnad langesid 70 protsenti. Nii nagu pärast Vene kriisi 1998. aastal, kui kõik teised müüsid, siis nemad ostsid. Enne investeerimispangandusse suundumist oli Äimä tööl Soome Pangas arenevate turgude uurimisosakonnas.

Äimä, Saloneni ja 2001. aastal firmasse suvepraktikale tulnud Jaakko Salmelini juhitav KJK investeerimisfond läks 2000. aastal Danske Banki omandusse. Fondi investorid olid väga rahul just nende portfellihalduritega ja 2010. aastal otsustati Danske tiiva alt välja tulla. Lahkumine Danskest läks valutult ja Salonen oli Danskes veel tööl pool aastat kauem, et kõik asjad korda ajada.

KJK investeerimisplaan on olnud algusest peale laias laastus sama. Ettevõte teeb 10-30 miljoni euro suuruseid rahasüste ettevõtetesse, kus ta haarab kontrolli kas ise või koos mõne teise omanikuga ja enamasti läbi kontrolliva osaluse ettevõttes. Äimä väitel on tähtis teada, kuhu ei tohi investeerida, see puudutab näiteks kuritegeliku taustaga ettevõtteid.

Äimä väitel pole kohalikel investoritel enamasti raha, et teha üle 10 mlijoni euro suuruseid rahasüste. Rahvusvaheliste suurinvestorite huvi aga algab siis, kui vara väärtus on üle 100 miljoni euro.

Nõnda ostabki KJK kas kontrollosalusi või terveid ettevõtteid, vahetab seal vajadusel välja juhtkonna, investeerib, kasvatab käivet ja müüb ettevõtted hiljemalt 8 aasta pärast edasi teistele firmadele või investoritele.

Investeerimisstrateegia on üsna vanamoeline, ei mingeid riskikapitali investeeringuid. Tavaliselt ostab KJK üles üle 10 aasta tegutsenud, mõne kriisi läbi teinud, kogenud juhtkonna käes olevad ja kasumit tootvad ettevõtted, kus kasum jagatakse lähtuvalt osaluse suurusest.

Ettevõtete ostuhind on tavaliselt neljakordne EBITDA (kasum enne intresse, makse ja kulumit) ehk märkimisväärselt Lääne firmadest madalam. Müüjaid leidub küllaga ja aastas tuleb sadakond pakkumist. Kohapeal tegutsevad sihtriikides abilised.

Lisaks Balti riikidele investeeritakse Balkani maadesse nagu Sloveenia, Horvaatia, Rumeenia, Bulgaaria ja Serbia, kuna seal on samad võimalused kui Baltimaades oli 10 aastat tagasi. Narva jõest ida poole aga ei minda.

Balkanimaades huvitavad investoreid eriti saksakeelsesse Euroopasse eksportivad tööstusettevõtted. Serbial on vabakaubandusleping nii Euroopa Liidu kui Venemaaga, ülejäänud on Euroopa Liidu liikmed.

Balkanimaades on tööstusettevõtetes töötajate tunnipalk 5-6 eurot, Põhjamaades aga 30 eurot. Selline odav tööjõud muudab sealsed ettevõtted konkurentsivõimeliseks. Ja kui palgad tõusevad koos elatustasemega, muutub nende ettevõtete jaoks koduturg atraktiivseks.

Seetõttu on KJK investeerinud Serbia suurimasse leivatootjasse. Ning edasi on plaanis osta 8000 lehma.

Tänu investeeringutele on KJK-st saanud Balkanimaades oluline tegija. Näiteks Sloveenias on KJK osalusega ettevõtted terve riigi erasektori suuruselt üheksas tööandja.

Äimää ja Saloneni lood on huvitavad. Parim tootlus oli Eestis Hansapangas, kus sisse pandud raha saadi tagasi 25-kordselt. Samasugune edu oli seoses Sloveenia kraanikausse ja muid keraamilisi tooteid valmistava KovinoPlastikaga, mille KJK omandas 2016. aasta detsembris.

KovinoPlastika endine juhtkond oli mässinud firma võlgadesse ja soetanud ohtralt kinnisvara. Pärast seda läks ettevõte panga omandusse. Enampakkumisele pandi 89 protsenti ettevõttest, müügihinnaks oli laenusumma, intressid ja veel veidi peale. KJK oli ainus pakkuja ja tänu sellelle saadi 17 miljoni eest kätte 64 miljoni eurose aastakäibega firma, mis tootis kasumit.

Nüüd on Kovino käive 70 miljonit ja EBITDA 6 miljonit eurot. Lisaks tuli välja, et ettevõttel oli suur laohoone, mis polnud raamatupidamises õieti kajastatud, nii et sealt tuli 11 miljonit lisaks. Enne ettevõtte müüki on saadud juba oma raha tagasi, muheleb Äimä.

KJK valitseb nelja fondi, mille maht on 460 miljonit eurot. Töötajaid on 14 ja osakonnad 8 riigis. Peamised investorid on institutsioonid, näiteks pensionifondid Soomes, Taanis, Eestis, Leedus, Sloveenias ja Horvaatias. Uue Balkani fondi maht peaks kasvama 200 miljoni euroni, praegu on maht 138 miljonit.

Fond toob investoritele 20 protsenti aastatootlust. Endale võetakse haldustasu ja 20 protsenti üle 8-protsendilisest tootlusest.

Suomalaiskolmikko nyhtää satumaisia tuottoja kaikessa hiljaisuudessa Baltiassa ja Balkanilla

“Katos vaan, tilille on juuri tullut 733 miljoonaa dinaaria.” Salkunhoitaja Kustaa Äimän hilpeä huomio keskeyttää hetkeksi keskustelun, jota käymme rahastoyhtiö KJK:n toimistossa. 733 miljoonaa dinaaria on 6,2 miljoonaa euroa. Haluatko lukea koko artikkelin? Haluatko lukea koko artikkelin? HS Digi -tilauksella pääset lukemaan rajoituksetta tämän ja muita kiinnostavia artikkeleita

(Visited 201 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid