Soome presidendi uusaastasõnum: Sul läheb hästi, kui kellelgi ei lähe halvasti

Soome president Sauli Niinistö enne telepöördumist, väljavõte presidendi veebist.

Soome presidendi Sauli Niinistö sõnum Soome 100. sünniaastapäeva puhul on järgmine: Sul läheb hästi siis, kui kellelgi teisel ei lähe halvasti.

Järgneb presidendi pöördumine:

Kallis rahvas,

ümmargused aastad on meile olulised. Kellele vanuse suurenedes, teisele mõne ühenduse kümnendi täitudes. Paljudele ka mällu sööbinud sündmuste mälestusena, et mõnest asjast, heast või halvast on möödas nii ja nii mitu aastakümmet.

Keegi meist ei ole kogenud tunnet, kus me kõik koos saame täpselt saja-aastaseks. Sel aastal toimub nii palju, et see ei jää kellelegi meist märkamata. Väikeste vaheaegade tagant, aasta edenedes, valgub see tunne meisse.

Mind võlub, kuidas meie, teie seal ja mina koos teistega seda tunneme.

Sajandivanune pakub põnevust, see tõstab pinnale mälestused ja vilksatab tee ääres, eri kaaluga eri vanuserühmades. Mõni noorgi ilmselt avastab – oh, see on nii oluline, viska viis Soomele!

Kõik ei tähista koos meiega. Ilutulestik, peosära, rääkimata pidukõnede sõnadest; neid on raske nautida, kui oma elu on liiga raske.

Saja-aastase Soome üks oluline sõnum võiks olla: Sul läheb hästi siis, kui kellelgi teisel ei lähe halvasti. Aita, kuidas oskad. Teine sõnum võiks olla: Tunne mõistuse piires oma vastutust, isegi iseenda ees. Niisiis tee seda, mida suudad.

Nõnda toimides oled osaline, osaline selle rahva hulgas.

Austatud soomlased,

Lähme sügavamale saja aasta sisse. Me oleme palju vanem rahvas, oleme siia ida ja lääne poolt tulnud. Aga meist on saanud soomlased ja soomlasteks jääme.

Rahvusaade toob kõigepealt meelde romantilise pildi iseseisvuse-eelstele aastakümnetele. Tundmus, mida rahvakunstnikud kujutasid sõnade, pintsli või viiside abil. Õilis, ülev ja julge tegevus õige asja eest ja rõhumise vastu. Keel ja kultuur ehitasid üles rahvustunde ja rahva. Viisil, mis puudutab nüüdki, näiteks juhuslikku kulgejat Sibeliuse pargis, kui ta näeb helilooja valgustatud ausammast – siis tundub justkui Finlandia mängiks pargis puude kahinas.

Võtan järgmise tagasivaatava pildi iseseisvuse algusaastate järgsest ajast. Ma nimetan seda kaasavaks rahvustundeks. Tundmus, millele valati alus rahvavõimu abil. Õilis, ülev ja julge tegevus, et pärast verist perioodi lõppeks vaen ja maa areneks. Võrdõiguslikkus ja õiglustunne lõid kaasava rahvustunde; minagi olen sellega seotud. Sellega tuldi toime ja talvesõja ime on selle väärikas väline ilming. Inimestel oli sama tunne, lapsest vanurini, töölisest kodanlaseni, linnaelanikust maainimeseni. Et meid on vaja kaitsta ja me kaitseme seda koos. Seepärast, et oleme kaasatud.

Hüppan tolle aja tundmustesse. Me räägime palju kaasamisest ja veelgi rohkem osavõtmatusest. Ise olen pidanud õiglustunnet ja rahva terviklikkust meile olulisteks väärtusteks.

Kaasav rahvustunne põhineb koostoimel; Soome tegutseb viisil, mis võtab arvesse inimest, ja see omakorda osaleb ühiste eesmärkide nimel. Sünnib üksikisiku ja ühiskonna vaheline vaikiv kokkulepe, ning tulemus on positiivne ühtekuuluvus- ja rahvustunne.

Soome ühiskond on palju enamat kui lihtsalt riik. Kaasinimesed, lähedased, igaühel meist on võimalik teha häid tegusid. Väga tavalistel asjadel on oluline roll abi andes, kavõi tõrjutuse, koolikiusamise või üksiolemise vältimisel. See ei tähenda, et avalik võim sellega ei tegeleks, nagu mõnikord kardetakse, vaid vastupidi, oma maad ehitame üheskoos.

Selline rahvustundeline ühiskond võib olla teistest edukam, aga ei pea end teistest paremaks. See ei pane kellegi ees kinni ust tema sünnikoha pärast, vaid märkab ja kutsub osalema. See näitab, et meie maal on hea elada.

Head soomlased,

Me liigume nüüd varjude maal, selles maailmas. Iga päev toob uusi sõnumeid julmuse ja surma kohta, Nii Aleppost kui Beliinist ja pole teada, kust järgmisena.

Kurjus on alati olnud, nüüd paistab see varasemast rohkem välja. Me õppisime juba mõtlema ja elama nii, et kurjusest on saadud lahti. Ja meid on õpetatud mõtlema, et hea võidab halva, alati.

Soome kannab lääne kultuuri ja Soomes mõeldakse lääne kombel. Meie eesmärk on olnud heaolu suurendamine ja rahu ehitamine. Aga kurjuse eest hoidumine, seda pole isegi märgatud küsida.

Heas maailmas mõeldakse ainult heast, see on õige. Kui maailmas olekski kõik ainult hea.

Põhiseadus kaitseb üksikisiku põhiõigusi. Nüüd on ees tõeliselt rasked küsimused: kuidas suhtuda olukorda, kui vastakuti on kollektiivne turvaliusus ja üksikisiku õigused?

Kui halb on juhtunud, siis küsitakse pärast seda, miks ei tehtud piisavalt terroristi peatamiseks. Kehv vastus on, et polnud piisavalt õigusi. Selline vastus tekitab jõuetuse tunde.

Halva vastu tuleb siiski võidelda heaga. Aga halvale tuleb seada piirid. Selleks on vaja tahet ja otsustusvõimet.

Euroopa on olnud demokraatia, võrdõiguslikkuse ja inimõiguste eest seisja. Neid väärtusi oleme viinud välja, isegi teisi õpetades. Täna peame neid väärtusi kaitsma Euroopa piiride sees.

Nüüd, kus Euroopa Liitu on vaja rohkem kui aastakümnete eest, on see liit nõrgem ja killustatum kui kunagi varem.

Euroopa Liit on kaotanud oma mõjujõu rahvusvahelises poliitikas. Nüüd spekuleeritakse, et Putin ja Trump lepivad Euroopa osas kokku üle Euroopa pea. Süüria osas jälle räägitakse Vene ja Türgi omavahelisest rahusobitusest. EL ei saa jääda kõrvale neist asjadest, kus tehakse otsuseid tuleviku üle.

Õitsengu aastatel klammerdus liit oma tegevuses üksikutesse detailidesse ja laienes päris kiiresti. Nüüd tuleb osata keskenduda sellele, mis on tähtis euroopa inimestele ja peredele. Vastus on: elada rahus ja turvatundes. Terrorismi oht, sõjahirm või migratsioon loovad ebakindlust.

Kas need väljakutsed on parem lahendada üheskoos või igaüks eraldi? Üle-eelmisel aastal nägime sisserändega seoses, et liidumaad pöördusid üksteise vastu, kui tehti erikokkuleppeid. Pakkuda võidakse eritingimusi kellegi teise arvelt. Sellised lahendused nõrgestavad ühtsust ja pöörduvad lõpuks saajate kaotuseks. EL on nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli.

Liidu kaitsepoliitiline koostöö on lahti läinud. See on hea, ja see tee peab jääma avatuks. Arutellu ei saa siseneda nii, et kõigepealt määratleme, mida koostöö ei tähenda. Parem on liikuda edasi samm-sammult ja vaadata, kuhu tee meid viib.

Terrorism on ühine vaenlane kõikjal ja kõigile. Selle halva tõrjumisel on võtmetähtsusega tõhus infokogumine ja -vahetus ning paindlik koostöö eri maade ametiasutuste vahel. ELil on siin juhtiv roll.

Sisseränne on seotud põgenemisega sõja ja vaenutegevuse eest, aga ka lahkumine halvenevate elutingimuste eest. Valitseb üldine üksmeel, et parim abi on kohapeal antav abi. Praegu teevad ELi 28 liikmesmaad ja komisjon arenduskoostööd kumbki eraldi. Sellises tegevuses on nii üksteise dubleerimist kui omavahelist võistlemistki. Tõhusam jõudude ühendamine annaks parema tulemuse.

Kliima soojenemine on tulevikus peamine risk elamistingimuste halvenemisel paljudes piirkondades. Kliima soojenemise vähendamine aitab ühtlasi ära hoida rändega seotud probleeme. EL on olnud Pariisi kokkuleppe saavutamisel lipukandja ja lipukandja rollis peab ta jätkama.

Head kuulajad,

„Inimesed, loomad ja taimed, samadest juurtest, samast ainest,” tõdes kirjanik Juha Hurme jõulu ajal teleuudistes. Nii see on, ja hakkama peame selles olukorras saama.

Saime möödunud aastal tuttavaks Sulo Karjalaisega, kellel on sõbraks karu. Mismoodi vaatab loom inimest, inimene looma, silmast silma. Kas saavad teineteisest midagi aru, ja kui palju? Inimlikkus või loomalikkus, mõlemad on loodusest.

Aga inimene inimest, silmast silma. See aitab näha, kasvõi teise abivajadust. Aidata aru saada, et ka teisel võivad olla eesmärgid ja soovid. Või õpetada selgitama ohtusid ja valitsema hirmu.

Varjude maailm nõuab reageerimist. Kui on arusasamist ja kaasatust, kas rahva, inimkonna või loomariigi seas, siis varjud kaovad.

Tahan teile kõigile soovida head Soome 100. aastapäeva-aastat ning Jumala õnnistust!

 

(Visited 69 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid