Stockholmi Eesti Majas esilinastus Soome filmitegija Mikael Martikaineni dokfilm „Üle kahe mere – eestlaste põgenemine Soome kaudu 1943-1944”.
Film räägib haaravalt ja harivalt eestlaste ning rannarootslaste põgenemisest Teise maailmasõja ajal üle lahe Soome ja sealt edasi Rootsi.
Enam kui 80 aastat tagasi, pärast seda, kui Saksamaa oli Punaarmee Eestist välja tõrjunud, põgenesid Lille Orunurm ja Ilmar Päts üle mere Soome. Põgenemisteekond, mis pidi kestma vaid mõne kuu, viis nad kümme aastat hiljem võõral maal kokku.
Lille isa Boris Orunurm oli kalur Tallinnast 80 kilomeetrit ida pool asuvas Kolga-Aabla külas. Pärast Stalingradi lahingus saadud kaotust hakkasid sakslased sundmobiliseerima ka vanemate aastakäikude mehi ning järg oli jõudmas Boriseni. Orunurmede pere pakkis oma asjad lahtisesse kaluripaati ja võttis suuna Uusimaa rannikule Soomes. Plaan oli naasta koju niipea, kui sõda lõpeb.
Saksamaa okupeeris Eestit ligikaudu kolm aastat, aastatel 1941–1944. Eestlased, kes olid pärast aasta kestnud Nõukogude terrorivõimu sakslasi esialgu tervitanud, pidid peagi tõdema, et Saksamaal polnud kavatsust Eesti iseseisvust taastada. Selle asemel kurnati riiki, kasutades ära nii selle inim- kui ka materiaalseid ressursse.
Rahulolematus Eestis kasvas koos sundmobilisatsioonide laienemisega. Paljud noored mehed olid 1941. aastal astunud vabatahtlikult kaitsepataljonidesse ja SS-üksustesse, et bolševikele kätte maksta. Alates 1942. aasta sügisest mõistis üha rohkem neist, et sakslased kasutasid neid oma eesmärkide saavutamiseks.
Üks vabatahtlikest oli Ilmar Päts, Eesti endise presidendi Konstantin Pätsi vennapoeg. Hoolimata jõukast perekonnast päritolust oli tal olnud raske noorus. Nende noorte meeste seas kujunes omamoodi rahvaliikumine: sooviti jätkata võitlust bolševike vastu, kuid Soome vägede koosseisus. Selleks tuli vaid leida võimalus üle Soome lahe pääseda.
Saksa okupatsiooni ajal oli Eestist lahkumine võimalik üksnes salaja. Seetõttu tekkis kaks inimeste ülevedamise võrgustikku, mis toimetasid põgenikke tasu eest Eestist Soome. Võrgustikke juhtisid Eesti rannikuelanikud, kes tegutsesid Helsingist ida pool asuvatelt Pörtö ja Trutlandeti saartelt (eestik. Lillsaar). Õhtuti sõideti Eesti rannikul eelnevalt kokkulepitud kohtadesse, võeti põgenikud pardale ning jõuti koidikuks tagasi Sibbo ehk Sipoo piirkonda.
Pärast seda, kui Soome armee avas oma uksed Eesti vabatahtlikele, asus Soome jalaväerügemendis JR 200 teenima üle 3300 Eesti vabatahtliku. Üks neist oli Ilmar Päts. Kokku põgenes aastatel 1943–1944 Eestist Soome ligikaudu 6000–7000 inimest.
Esialgu andis Soome riigipolitsei põgenikke välja Tallinnas tegutsevatele Saksa võimudele. Alles pärast seda, kui Urho Kekkonen tõstatas küsimuse Soome parlamendis, suudeti põgenikele tagada korraldatumad vastuvõtutingimused.
Soome riik rentis vaikselt Jollase mõisa, kuhu rajati põgenike vastuvõtukeskus. Saabunud tsiviilisikud suunati kas töökohtadesse või kogumislaagritesse. Lille isa Boris Orunurm soovis jätkata Soomes kalurina ning pere sai asuda elama Uusikaupunki (Nystadi) lähistel asuvale Busö ehk Putsaari saarele. Lille Orunurm meenutab seda suve tänaseni soojusega.
1944. aasta sügisel alustas Soome rahuläbirääkimisi Nõukogude Liiduga. Enne seda saadeti jalaväerügement JR 200 laiali ning Eesti vabatahtlikud toimetati laevadega tagasi Eestisse, kus nad jätkasid võitlust pealetungivate Nõukogude vägede vastu kuni kibeda lõpuni. Soomes võidelnud eestlastel polnud bolševikelt armu loota. Kõik, kellel see õnnestus, kas taganesid koos sakslastega või põgenesid üle Läänemere Rootsi. Ilmar Päts jõudis Gotlandile.
Lille pere põgenes 1944. aasta septembris teist korda üle mere, seekord oma paadiga Uusikaupunkist Rootsi Öregrundi. Üle 3000 Eestist pärit põgeniku pääses Rootsi Soome sõjaväeluure korraldatud transpordiga. Kõik see toimus liitlaste kontrollkomisjoni valvsa pilgu all.
Ühel 1954. aasta sügisesel laupäevaõhtul kohtusid Lille ja Ilmar Boråsis Ymeri seltsimajas toimunud tantsuõhtul. Ilmar, kes mängis seal oma orkestriga, märkas kohe uut tüdrukt teiste hulgas. Ta palus Lille tantsima ning neist sai paar. Nad elasid koos 15 aastat.
Lille pagulaspõlv Rootsis on kestnud üle kaheksa aastakümne. 2022. aasta suvel viisid Lille lapsed Aita ja Taavi Päts oma ema reisile, mille käigus läbiti tänapäeval uuesti tema kunagine põgenemisteekond Kolga-Aabla külast läbi Soome põgenemispaikade Rootsi.
Dokumentaalfilm „Üle kahe mere” viib vaataja sellele teekonnale kaasa.
View this post on Instagram
