Esimese kolme aasta jooksul pärast Ukraina-vastast täieulatuslikku agressiooni toetasid Euroopa ja Ameerika Ühendriigid Kiievi valitsust üha suuremate abisummadega: 2022. aastal ulatus see 74 miljardi euroni, 2023. aastal tõusis see 79 miljardini ja eelmisel aastal 89 miljardini, Kieli Rahvusvahelise Majanduse Instituudi andmetel. USA toetus oli olnud veidi suurem kui Euroopa oma. Nüüd on viimane jäetud üksi Kiievi eelarvet toetama, kuna Donald Trumpi administratsioon on peatanud igasugused ülekanded või laenud. Ja on endiselt ebaselge, kuidas järgmisel 2026. aastal vähemalt 60 miljardit eurot katmata rahastamist kaetakse.

Milline on Euroopa Liidu valitsuste nägemus konflikti lahendusest, sõltub sellest, kuidas nad selle probleemi lahendavad. See iseenesest võib Ukraina tuleviku jaoks olla olulisem küsimus kui Pokrovski saatus Donetskis. Kaalul on Kiievi valitsusele ja tema liitlastele jäänud ainsa võiduidee usaldusväärsus: rindejoone hoidmine nii kaua ja Venemaale nii astronoomilise inimelude, sotsiaalse, rahalise ja poliitilise hinnaga, et see sunnib Vladimir Putinit konflikti külmutama, vahendab Corriere della Sera.

Ukraina väljuks sõjast moonutatuna – ilma jäetuna kontrollist umbes viiendiku oma territooriumi üle, kusjuures hukkunud on vähemalt 100 000 sõjaväelast ja tsiviilisikut –, kuid vabana: sõltumatuna ja suutlikuna valida oma valitsus ning tee Euroopa Liiduga liitumise suunas. Selleks peab riik suutma vastu panna. Ja selleks, et ta saaks vastu panna, näidates Venemaa presidendile, et suudab seda teha veel aastaid, peavad tal olema vajalikud ressursid. Volodõmõr Zelenski erinõunik taasrelvastumise alal Oleksandr Kamõšin selgitab, et Ukraina kaitsetööstus töötab rahastamise puudumise tõttu praegu kolmandiku ulatuses oma võimsusest. Seetõttu on Moskva vähemalt 140 miljardi euro väärtuses külmutatud reservide vabastamine sõja tuleviku jaoks hädavajalik. Nende vahendite eraldamine Kiievile tähendab Putinile sõnumi saatmist, et Ukraina jääb ellu ja võitleb veel vähemalt kaks aastat, samal ajal kui Venemaa majandus ja eelarve halvenevad veelgi ning armee kaotab igal aastal üle 350 000 mehe surnute ja haavatutena, et vallutada hävitatud territooriumi minimaalselt. Seega on otsus Euroopa juhtide käes. See saab olema üks raskemaid alates 2022. aasta veebruarist.

Saksamaa, Põhjamaad ja enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike on otsustanud neid vahendeid Kiievi toetuseks kasutada ettemaksuna laenu vormis reparatsioonide eest, mida Moskva peab agressiooni eest maksma. Itaalia ja Prantsusmaa järgivad eeskuju, mõnevõrra vastumeelselt: mõlemad valitsused on tõenäoliselt mures oma rahalise vastutuse pärast, kui rahvusvaheline kohus peaks kuulutama Moskva reservide kasutamise ebaseaduslikuks. Ka Belgia on samal põhjusel vastu, arvestades, et suurem osa külmutatud varadest asub praegu Brüsselis Eurocleari platvormil.

Otsuse peaks langetama Euroopa Ülemkogu 18. detsembri kohtumisel. See võib viia konflikti võimutasakaalu järkjärgulise nihkumiseni, kuna pikas perspektiivis on see isegi Kremli jaoks jätkusuutmatu. Uued USA naftasanktsioonid võivad Moskva eelarvetulusid veelgi vähendada, eriti kui Hiina ei suuda täielikult omastada seda osa Venemaa toornafta müügist, mille ostmise India lõpetab. Samal ajal on Venemaa majandus endiselt äärmiselt nõrk, inflatsioon on hakanud taas tõusma ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi hiljutine uuring, mis põhineb tolli ja ettevõtete mikroandmetel, lükkab ümber sanktsioonide ebaefektiivsuse müüdi: meetmetest mõjutatud toodete tarned on vähenenud 27 protsenti. Putin ei saa oma agressiooni lõputult jätkata. Eriti kui Euroopa on piisavalt otsustanud, et teda sellest aru saama panna.