Kirde-Ukrainas Šostka lähedal (Sumõ oblast) väikesel teel pargib väike suurte autode kolonn keset tühermaad. Serhi Kostinski paneb telefoni lennukirežiimile, astub maasturist välja ja kõnnib 200 meetrit tähelepanuväärse välimusega hooneni. 43-aastane pikk, blond ja habemega mees juhib 104. territoriaalkaitsebrigaadi droonipilootide kompaniid (umbes 100 sõdurit). Siin asubki Serafimi kompanii juhtimiskeskus, umbes paarkümmend kilomeetrit Venemaa piirist.

Siis tuli otsene oht taevast. Riigi peamise lõhkeainete ja laskemoona tootmise keskusena oli Šostka massiliste õhurünnakute sihtmärk. Zvezda (püssirohu) ja Impulsi (detonaatorite) tehased olid 2024. aastal mitu korda sihikule võetud, sealhulgas 31. detsembril 2024 kolmeteistkümne ballistilise raketiga. „Meie peamine riiklik laskemoona tootmisüksus pühiti minema,” kurvastab 104. brigaadi ohvitser Anton Serbin. Linn on endiselt vaenlase valvsa jälgimise all, vahendab Le Monde.

Turvakaalutlustel ei tohiks kirjeldada ei kohta ega hoonet, kus „serafimid” asuvad. „Kolm kuud tagasi kolisime siia pärast seda, kui meie vana peakorteri võttis sihtmärgiks [Vene] droon Lancet,” ütles 104. brigaadi sõdur, kes eelistas oma nime mitte avaldada. „Lancet [millel on kuni 12-kilone lõhkelaeng] hävitas ainult autosid, kuid saime aru, et kiiresti on vaja leida uus peidupaik. Seetõttu väldivad sõjaväelased mitme sõiduki samasse kohta parkimist.”

Samuti tuleks välja lülitada mobiiltelefonid, sest pidevalt Ukraina tagala kohal lendavad Venemaa luuredroonid tuvastavad telefonide kontsentratsiooni ja suudavad numbreid tuvastada. Seda kahtlasem on nende silmis võõraste numbrite olemasolu. Venelased ei kõhkle ballistilist raketti Iskander-M välja laskmast, kui usuvad, et on leidnud vaenlase staabi. Hüperhelikiirusel liikuva pooletonnise lõhkelaengu plahvatuses suudavad ellu jääda vaid kõige sügavamale kaevatud punkrid.

Serafimi peakorteris on kolm põhiruumi: montaažitöökoda, ladu ja juhtimisruum. Pilti täiendavad kaks väikest tuba (köök ja administratiivkontor). Ladu sisaldab nii äsja soetatud droone kui ka lahinguväljalt toodud erinevas seisukorras vaenlase droone. Need võetakse lahti ja neid uuritakse töökojas pöördprojekteerimise jaoks.

„Aitame üksteisel aina paremini tappa,” naerab Anton Serbin venelastele viidates. Muide, nime „serafim” heebrea tõlge viitab millelegi, mis on „põletav” ja „mürgine”. Piibli serafimid on kuuetiivalised olendid, kes moodustavad Jumala ümber kaitsva valve.

Laudadel lebavad erinevad kamikaze droonide mudelid koos arvutiseadmete, droonimudelite tööriistade, elektroonikatööriistade ja 3D-printeritega. Serafimi laboritehnik juhib tähelepanu tiivulisele droonile, mille venelased on ristinud „Molnija 2” (eesti keeles „välk”). Kere on algeline – kaks metalltoru, mis on kinnitatud komposiittiiva alla. „Venelastel on vahel häid ideid, aga nad ei vii arengut edasi. Kopeerisime Molnija, täiustades komponente ja disaini ning sellest sai väga tõhus ja väga odav relv.”

„Serafimide” hulgas peetakse fikseeritud tiivaga droone seni vähekasutatud võimaluseks võrreldes kvadrokopteritest FPV-droonidega, mis on viimased poolteist aastat lahinguväljal kõikjal olnud. Neid minilennukeid kasutati seni peamiselt luurefunktsioonide jaoks. Viimased lendavad kõrgemalt, kauem ja maksavad palju rohkem, igaüks mitukümmend tuhat eurot, võrreldes FPV kvadrokopterite 300–600 euroga. Molnija koopia maksab umbes 1000 eurot.

„Oleme alles katsetamisfaasis. Meie mudel läbis eile 70 kilomeetrit ja suudab kanda kuni 10 kilost lõhkelaengut, mis võib hävitada soomusmasina. Selle lennuulatus on kolm korda suurem kui võimsaimatel kvadrokopteritel. See on ka odavam ja täpsem kui 155-millimeetrine ameeriklaste mürsk, mida Ukraina on sunnitud tarnima. Üks Ukraina tootja alustas hiljuti 50-kilomeetrise lennuulatusega tiivulise drooni „Darts” (noolemäng) masstootmist, mida „serafimid” juba kasutavad vaenlase vastu.

Staabiruumis on umbes kümme tohutut ekraani (mõned puuteekraanid), mis võimaldavad korraga ja reaalajas jälgida mitut lahinguvälja. Mõlema armee üksuste asukohad on terve hulga värvidega esile tõstetud meetri täpsusega. „Serafimidel” on juurdepääs Ukraina programmile „Delta” sõjateatri haldamiseks, integreerides palju andureid (droone, satelliite), mis võimaldab staabil suunata oma droonipilootide meeskondi missioonidele mõnikord väga kaugel asuvates üksustes, „kuumadel rinnetel” Harkivi, Luhanski ja Donetski oblastites.

Šostka ei ole massiliste maapealsete rünnakute sihtmärk, kuid selle eraldiseisev geograafiline asend muudab selle kaitsmise keerulisemaks. Luureüksustesse imbumise katsed on igapäevane nähtus, nagu ka suurtükiväe ja droonide häirimine, ütlevad 104. brigaadi mehed. „Venelased plaanivad Hluhhivist [35 kilomeetrit Šostkast kagus] läbi murda, et katkestada meie logistika. Küsimus on: kus ja millal nad ründavad?” selgitab Serhi Kostinski. „Suurte soode olemasolu piirkonnas vähendab venelaste valikuvõimalusi ja me püüame hävitada igasuguse jõu koondumise 30 kilomeetri raadiuses.”

Labori ja staabiruumi keerukus annab tunnistust territoriaalkaitseväest (TDF), mis on Ukraina relvajõudude kõige väiksemate ressursidega ja kõige prestiižsem struktuur, mis on märk kiirest professionaalsemaks muutumisest.

Peamiselt sõjaväekogemuseta tsiviilisikutest koosnev TDF on reservväelaste järelevalve all. Krimmist pärit Serhi Kostinski töötas ministrite nõunikuna. „Me kõik saabusime sellesse sõtta tavaliste sõduritena.”

Ta rõhutab, et Ukraina on tulevaste sõdade labor, ja avaldab kahetsust, et „eurooplased jälgivad seda kaugelt”, mõistmata, kui palju tehnoloogia ja lahingutaktika on arenenud. „Meie, eurooplaste kahjuks saavad tagasisidest enim kasu Venemaa ja tema liitlased: Põhja-Korea, aga nende kaudu ka hiinlased, kes droonide valdkonnas täielikult domineerivad.”