Veel eelmise, 2023. aasta sügisel tegi 68-aastane Anne koolitusi. Olen ka pensionipõlves veidi tööd jätkanud, täpsustab ta.

Praegu elab Anne Jyväskyläs, aga kui ta veel töötas, elas ta Keraval. Ta oli enne Soome kolimist Eestis nägemispuudega laste õpetaja, vahendab Iltalehti.

Mulle meeldis oma töö õpetajana ja meeldisin väga lastele. Ma olin populaarne, ütleb ta.

Annel on kõrgharidus Tartu Ülikooli filoloogia erialal. Eriala on eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Soome kutsuti ta siis, kui soomlased käisid Eestis Tartus vaegnägijate koolis, kus Anne õpetas. Ta läks Soome õppima. Tulin Soome 1990. aastal, räägib Anne.

Anne arvas, et jääb aastaks Soome ja siis vaatab, mis edasi saab.

Ta oli Eestis suvepuhkusel, kui ema talle helistas ja rääkis sõjalise riigipöörde katsest Nõukogude Liidus ning ütles: „Anne, mine kiiresti Soome ja ära niipea tagasi tule.”

Läksin tööle ülikooli keskhaiglasse nägemispuudega inimeste taastusravi instruktoriks, räägib Anne. Kohe alguses ütles mu kolleeg: „Miks siin eestlasi vastu võetakse, kui mu mees on töötu?”

Anne küsis, miks kolleegi abikaasa kõnealusele kohale ei kandideerinud. Töö nõudis koolitust. Anne töötas Tampere ülikooli haiglas kolm aastat.

Oli päris tore, kuna taastusravi peaarst oli mõistlik. Kuid mu lähim kolleeg üritas mind igal sammul kamandada, kuni ütlesin talle, et sa pole mu ülemus.

Anne läks tööle instituuti, mis alustas nägemispuudega inimeste taastusravi instruktorite koolitamist. Esimeses grupis oli mees, kes ütles, et miks meil on eestlasest õpetaja. Kas meil oma soome eksperte pole?

Anne töötas samas kohas kuus aastat asendajana. Ta ütleb, et just teda oli koolitajana vaja. Lõpuks ütles mu kolleeg mulle, et nii pikk asendamine on ebaseaduslik. Siis ma küsisin selle kohta ja sain selle ametikoha, räägib Anne.

Anne jätkas tööd taastusravi instruktori ja koolitajana.

Järgmiseks läbis ta täiendava koolituse ja sai uuringujuhiks, kuid lõpuks läks töö kellegi teise kätte.

Anne ütleb, et ka tema töös oli näha kutsehariduse rahastuse vähenemist.

Kirves rippus pidevalt pea kohal, kas ta vallandatakse. Samal ajal vähenes päevase õppe maht hariduses. See viidi nii miinimumini, et see on täiesti absurdne, kui jutt on õppimisoskustest, kus sa pead need oskused ise omandama, et olla kindel, et saad nende oskustega hästi hakkama, ütleb Anne.

Anne sõnul oli koondamislaineid palju ja ta vältis neid pikka aega, kuna tema asjatundlikkust vajati.

Mind pandi ikka ja jälle majarahvast koolitama ja koolitasin seal palju inimesi, nii et koolitasin ennast lõpuks välja, räägib Anne.

Kui Anne sai 60-aastaseks, tundis ta rõõmu, et sai tööd jätkata. Arvasin, et olen kuidagi turvatud. Sünniaasta põhjal hakkas ta saama pensioni. Kuni ta lõpuks koondati.

Ta lootis, etet leiab tööd asendajana, ja leidiski. Ta naasis asenduskoolitajana samasse instituuti veel paljudeks aastateks.

„See aeg oli imeline ja õpilastega oli tore,” ütleb Anne.

Anne on teinud õpilastele koolitusi ja ettekandeid ning ta on mõelnud, et esimese asjana tahtis ta öelda, et ta on eestlane, sest tal on eesti aktsent.

Kuigi olen lõpetanud Helsingi ülikoolis kõrgemal tasemel keeleõppe, meenutab Anne.

Ta on kogenud, et eestlasena on ta pidanud paljudes olukordades põhjendama, kas ta on piisavalt kvalifitseeritud. Tema sõnul on ta Soomes kogenud palju eelarvamusi.

Oma karjääri jooksul kogesin palju erinevat diskrimineerimist, kuid olin julge ja kitsa ala asjatundja ning teisi inimesi ei olnud, kes hakkama saaks, eriti kui õpperessursid vähenesid. Olin ka odav variant, räägib ta.

Anne ütleb, et tema lähimad töökaaslased suhtusid temasse alati hästi, nagu ka õpilastesse.

Õpilased olid alati kõige tänuväärsem osa, ütleb ta.

Kuigi olen raskustega silmitsi seisnud, armastan Soomet kui oma teist kodumaad. Tore on kahe riigi vahel reisides kogeda, et tulen koju mõlemas suunas.