Daniel Kosonen tegi ilma eelmisel, 2022. aastal, kui võitis maavõistlusel Rootsiga kõrgushüppe. Otsustav ei olnud mitte niivõrd see, et ta võistluse võitis. Kosonen kogus rohkem tähelepanu oma juustega, kuhu ta oli värvinud Marimekko lillemustri.

Pole ime, et näiteks endine parlamendisaadik Rosa Meriläinen märkis sotsiaalmeedias, et leidis Kosoneni näol omale uue lemmiksportlase, vahendab Helsingin Sanomat.

Käesoleva aasta septembris oli Kosonen uuesti tähelepanu all. Võistleja Tarmo Savolal oli tõusnud palavik ning triatloni vajati asendajat. Umbes 70 kilogrammi kaaluv Kosonen ei kõhelnud kutsele vastamast, kuigi spordialade nimekirjas olid lisaks kõrgushüppele talle tundmatud alad tõkkejooks ja kuulitõuge.

Lõpuks kuulitõukes selgus, et Kosoneni minapilt on korras. Madala enesehinnanguga sportlane poleks marssinud telekaamerate ette 7-meetrist sooritust tegema.

„Kui mul paluti mitmevõistlust teha, ei mõelnud ma hetkekski, kuidas see käib. Mõtlesin just sellele, kuidas saan aidata meeskonnal võita,” räägib Kosonen ja lisab, et kohtumine Rootsiga tähendas talle palju.

„Käes on hooaja lõpp, kus pannakse mängu kõik, mis kehas on alles. Viimase kolme aasta jooksul on Rootsi matši väärtustamine veelgi kasvanud, sest hooajad on olnud keerulised,” sõnab ta.

Sõnade taga on palju pimedust. Nii raske kui ka seda uskuda on, kuid Soome kergejõustiku suurlootus on viimastel aastatel kannatanud depressiooni ja enesetapumõtete käes.

Nüüd on ta valmis kõnelema, millest see tuli.

Kosoneni peres on võrkpallil eriline koht. Danieli ema Jackie tuli kunagi Kanadast Soome, et spordialaga tegeleda. Isa Heikki on teinud pika karjääri, algul kõrgliigataseme mängijana ja nüüd treenerina. Vanematest õdedest on Jessica rahvuskoondise tasemel võrkpallur. Gabriela aga valis nagu Daniel oma spordialaks kõrgushüppe.

Valik polnud Danieli jaoks siiski lihtne. Pikka aega oli ta „95-protsendiline” võrkpallur. Spordialade edetabel muutus, kui Kosonen ületas 2017. aasta suvel kaks meetrit kõrgust.

Järgmisel aastal ületas Kosonen 210 piiri, kuid Rootsi matšist jäi ta siiski kõrvale.

„See oleks olnud esimene matš Rootsiga. Rahunesin maha ja otsustasin, et mind ei saa enam kunagi matšist kõrvale jätta,” räägib ta.

Järgmisel aastal oli Kosonen oma otsusele truu. Ta võitis saalis oma esimese täiskasvanute Soome meistritiitli ja pääses lõpuks kohtumisele Rootsiga.

Kõik oli suurepärane. Siis tuli aeg mõelda sõjaväele.

Kosonen ajateenistusest erilises vaimustuses ei olnud, kuid põhjendas, et see tasuks ära teha. Kõrgushüppaja emotsionaalne pool ei olnud ratsionaalse otsuse tegemisel täielikult kaasatud.

„Ma ei tahtnud väga sõjaväkke minna. Ma ei tahtnud seal olla. Ilmselt polnud ma selleks isegi valmis,” tunnistab Kosonen nüüd.

Aasta 2020 jaanuaris liitus ta Satakunta lennuväega Pirkkalas. Ajateenistuse algus läks paremini kui ta oli kartnud. „Esimesed päevad olid positiivne üllatus. Seal oli lõbus, sest kutid olid nii naljakad. Ja koos kannatamine on alati parem kui üksi kannatamine,” märgib ta.

Üksi kannatamine aga tuli peagi. Kosonenil tekkisid füüsilised vaevused. „Olin paar nädalat haige. Pärast seda tuli seljavalu,” meenutab ta. 19-aastane Kosonen polnud aga haigusteks ja valudeks valmis.

„Tavaliselt olen haige kõige rohkem kord aastas ja isegi siis kõige rohkem nädala. Enne sõjaväge polnud mul ka kehaga probleeme, välja arvatud hüppeliigesega, aga hüppeliigese probleemid on kõrgushüppes üsna tavalised,” sõnab ta. Füüsilisele valule koos seljaprobleemidega lisandus ka hingeline valu.

„Kui selg läks, oli hirmus. Ma polnud kunagi sellist valu tundnud. Muidugi, mul on olnud väiksemaid vaevusi ja kasvuvalusid, kuid hetkel, kui valu hakkas tõesti liikumist piirama, hakkas noor poiss kartma. Sattusin väikesesse šokki,” lausub ta.

Kui seljaprobleemid jätkusid, hakkas Kosonenile tunduma, et kaalul on tema tulevik sportlasena. „Keha on see, millega ma peaksin end ülal pidama. Kui see katki läheb, pean uuesti tegema kõik, mida oma elus olen teinud,” märgib ta.

Kosonenil oli sõjaväes füüsiliselt ja vaimselt liiga suur koormus. Alla 70-kilosel noorukil oli tunne, et täisvarustuse ja 20-30-kiloste seljakottide all jääb ta lühemaks.

„Tuharad, reied, keskkoht, puusad ja miski muu ei olnud kaugeltki nii head kui praegu. See oli suur probleem. Seetõttu oli 30 kilo lisakoormust liiga palju,” hindab Kosonen oma probleemide füüsilist poolt.

Vaimne koorem tundus veelgi ebamõistlikum. „Esimese asjana öeldi meile: „kõige tähtsam on teie tervis”. Kui sulle midagi näkku öeldakse, kipud seda uskuma. Eriti sellises keskkonnas, kus ausus on põhiprintsiip või kus see vähemalt nii peaks olema,” märgib ta.

Kosonen tundis samas, et tervis ei ole kindlasti prioriteet number üks. Seljavalu kestis nädalaid, kuid arstlikku kontrolli pääsemine oli keeruline. „Tundus, et see jäeti igal pool tähelepanuta. Isegi arstid. Keegi ei saanud aru, kui valus see oli. Vaatasime ainult pilte, et näha, mida need näitavad.”

Kosoneni meel hakkas tumenema. Asjaolu, et ründerelvi käsitseti samal ajal ja ümberringi olid pidevalt relvad, tekitas enesetapumõtteid.

Lõpuks kulmineerus kõik talvise metsalaagriga. Vahetult enne laagrit oli Kosonenile tehtud magnetresonantstomograafia, kuid sellest polnud abi. „Nad lihtsalt ütlesid, et siin pole midagi näha. Nii et tuli minna metsa.”

Kosonen oli aga kõike muud kui laagrivormis. „Arutasime pikalt, mida pakkida. Sel hetkel hakkasid pisarad silmist voolama. Sain aru, et ma ei taha seda seljakotti enam puudutada.”

„Ütlesin kohe pärast kohtumist sõjaväepastorile, et selline olukord on ja nüüd peaks saama rääkida. Rääkisin kõigepealt pastoriga ja seejärel juhendajaga. Pärast seda olime olukorras, et teised läksid metsa, mina aga koju,” märgib Kosonen.

Kõige hullem enesetunne läks mööda, kui Kosonen sõjaväest koju jõudis. Kergendus segunes aga pettumuse ja alaväärsustundega. Kosonen tundis, et on läbi kukkunud.

Negatiivsed tunded muutis ta aga võitlustahteks. Selle tulemusena lahendus töötas. Kosonen jõudis esikümnesse, kui tema välirekord paranes 210-lt mitte vähem kui 221-ni. Trennis ja võistlustel läks hästi.

Kosonen tundis rõõmu tulemustest ja edust. Sama kehtib ka laagrite, koondise esinduse ja karjääri esimese täiskasvanute võistluskoha kohta. Kõik näis minevat hästi.

Pärast hooaega treeningud jätkusid, kuid 2021. aasta alguses hakkasid Kosoneni pähe hiilima tumedamad mõtted. Kosoneni hämmastasid tema tumedad mõtted. „Kõik õnnestus. Siiski tundsin end tõeliselt tühjana.”

Hea treeningu ja tulemuste tekitatud positiivne tsükkel oli varjanud põhjas podisevat tumeda voolu, mis hakkas pinnale kerkima. „Halb tunne kasvas vähehaaval. Alguses ma abi ei otsinud, sest arvasin, et see on lihtsalt selline faas.”

Mõnes mõttes sai faas läbi. Paraku toimus normaliseerumine täiesti valel viisil.

Inimese mõistus on paindlik. See püüab ratsionaliseerida ja õigustada nii inimese sise- kui ka välismaailma. Elul ja maailmas peab olema mõtet ka siis, kui asjad lähevad halvasti või kui inimene tunneb end halvasti.

Sel põhjusel võib mõistus justkui hakata halba enesetunnet õigustama. Kui inimesel hakkab halb, ei otsi ta enamasti hoiatusmärke, vaid põhjusi ja õigustust oma halvale enesetundele. Kui need asjad on halvasti, on täiesti normaalne olla kurnatud, väsinud, vihane või lootusetu.

Läbi selle sünnib uus normaalsus, mis on varasemast palju tumedam. Täpselt nii juhtus Kosoneniga. Tema uues normaalsuses ei olnud tema enesetunde halvenemine ja tuju pidev tumedamaks muutumine probleem, vaid igapäevaelu. „Mõtlesin öösel, et ükskõik kui halb päev ka poleks, on ilmselt homme parem mitte ärgata. Ja ma arvasin, et see on täiesti normaalne.”

Kosonen viskas isegi nalja halva enesetunde üle. Musta huumori vastu polnud rohtu. Tõenäoliselt tegi see rohkem kahju kui kasu, sest Kosonen pisendas enda olukorda. Mida aeg edasi, seda halvemini ta end tundis.

Seisundi halvenemine kulmineerus ühel varasügisesel õhtul. Väliselt oli kõik jälle hästi. „Olin oma sõpradega trennis käinud. Mul oli lihtsalt lõbus.”

Kui Kosonen hakkas üksi koju sõitma, hakkas tema peas mängima süsimust plaat. „Hakkasin järsku mõtlema, et miks ma ei sõida autoga suurel kiirusel teelt välja.”

Enesetapumõtted on tume spiraal, millel ei tohiks lasta keerelda. Kui sa pidevalt kahtled, kas tasub elada, siis ühel hetkel tuleb ka hetk, mil vastus on eitav. Vastus on tõenäoliselt hetkeline, kuid otsus võib halvimal juhul olla lõplik.

Tee ja maastik olid Kosonenile tuttavad. Ta mõtles kiirendada. Talle tuli pähe rooli järsult keerata. Sõita sillalt alla. Kukkuda surnuks.

Siis tulid meelde lähedased. Kosonen mõtles, millist leina ta oma emale põhjustab. Selle mõttega sõitis ta koju.

„See oli hetk, mil sain aru, et asjadega tuleb midagi ette võtta. Sain aru, et ma ei saa enam niimoodi mõelda,” meenutab ta. Nüüd ütleb Kosonen, et kahetseb, et oma olukorrast varem aru ei saanud. „Tegelikult oleksin pidanud minema ja kellegagi palju varem rääkima,” sõnab ta.

Põhjas olemisest võttis lõpuks peaaegu aasta, enne kui Kosonenil oli julgust psühholoogiga rääkida. „Olin varem spordipsühholoogiga rääkinud, aga ei tahtnud talle nendest asjadest rääkida. Selles oli vist häbi. Tundsin halba südametunnistust, sest ma ei julgenud ega teadnud oma probleemidest rääkida.”

Ta ütleb, et ootas ehk liiga palju, et keegi küsiks, kuidas tal läheb. „Aga mina ja mu sõber olime kahekümnendates eluaastates. Sel ajal naudid elu ja vähemalt meeste seas pole tavaline küsida, kuidas sul tegelikult läheb.”

Milles seisnes Kosoneni depressioon? Ta usub, et üks tegur oli emotsioonide matmine. See muutis ekstravertse rõõmurulli rügajaks, kes ei tundnud enam eriti midagi. „Kuna tundsin pidevalt midagi ebameeldivat, õppisin seda varjama.”

Kui Kosonen oli oma probleeme piisavalt kaua varjanud, hakkas see levima. See levis lõpuks üle Kosoneni tundemaailma, sealhulgas ka varem päikesepaistelistesse nurkadesse. „Mingil hetkel ei näidanud ma välja rõõmu, kurbust ega üldse mitte midagi. Võtsin endalt õiguse olla kurb. Pärast seda võtsin ära ka õiguse olla õnnelik.”

Kosoneni sõnul polnud selleni jõudmine tegelikult koduse kasvatuse viga. „Mind ei kasvatatud kogu aeg tugevaks. Mind kasvatati emotsioone näitama. On okei olla õnnelik, kurb või mis iganes. Millegipärast muutus mu enda ettekujutus sellest, kui tugev ma pean olema, hoopis teistsuguseks.”

Spordimaailmas on kerge tekkima illusioon, et sportlane on samasugune inimene kui tema tulemused ja saavutused. Kosonen on püüdnud end sellest ideest lahti rebida. „Osa sportlasena kasvamisest on mõistmine, et kõige tähtsam ei ole see, mida saavutad.”

„Sa pead teadma, kuidas eraldada end oma eesmärkidest, tulemustest ja saavutustest. Ebaõnnestumisi pole. On ainult õppetunnid,” jätkab ta.

See siiski ei tähenda, et sport ja liikumine ei saaks olla hõbekuulid depressiooni vastu. Osa Kosoneni tervenemisest oli võrkpallitreeningule naasmine.

„Seal tundsin, et olen kohas, kus mind vajati. Mitte, et mind mujale ei tahetud. Meeskonnas oli see aga nii selge. Olin osa meeskonnast ja teised mängijad andsid mulle sõnumi, et nad vajavad mind. Seal tekkis mul taas tunne, et elu on elamist väärt,” räägib ta.

Saadud kogemustega on Kosonen õppinud enda vastu lahkem olema. Ta ei karda ebameeldivaid tundeid. Ta mõistab, et kui oled ärevil, tasub vahel olla ärevil. Või kui sa nutad, võid jääda diivanile ja nutta, nii kaua, kuni tahad lõpuks sealt tõusta.

„Enda tõstmine on oluline oskus. Paljud meist on pidanud seda õppima raskel ajal ja läbi halvemate kogemuste. Isegi halbu tundeid osatakse hinnata rohkem nüüd, kui olete läbi elanud väga halbu tundeid ja halbu aegu,” lisab ta. „Ma võin kogeda midagi ebameeldivat ja samas tean, et see ei jää eluks ajaks peale. Ma tean ja olen teadlik, et võin ebaõnnestuda ja ebaõnnestun. See on lahe. Kõik emotsioonid on lahedad.”

Kosonen ütleb, et tahab oma probleemidest rääkida, et noored teaksid, et nad pole üksi. Võite saada abi depressiooni korral. „Asjadest tasub rääkida. See aitab. See ei lahenda alati kõiki probleeme, kuid aitab neid perspektiivi panna.”

Kosoneni juures on kõige tähtsam hoolimine ja teistega kohtumine. „Olen tänulik, et mu elus on häid inimesi.”

Mis sai Kosoneni ajateenistusest? Sõjaväkke naasis ta 2022. aasta sügisel – seekord Santahamina spordiüksusesse.

„Mul on väga hea meel, et tagasi läksin. See oli positiivne kogemus,” märgib ta. Santahaminas sai Kosonen aru, et oli kunagi teenistuskoha valikul vea teinud. „Minul poleks tasunud tavaliste kaitsejõududega liituda. Oleks pidanud minema otse spordiüksusesse. Nüüd on lihtne öelda, et olen mõlemat kogenud.”

Santahaminas oli palju toredaid mõttekaaslasi. „Kui sportlased sõjaväkke lähevad, ei pöörata sellele tähelepanu. See oli kergendus, kui teised olid samas olukorras. Trennis käimist ei pidanud häbenema, kuna see polnud kellegi eriõigus, vaid tavaline asi.”

Kas pole see nagu kõrgushüppes? Esimesel korral latt kukkus, aga ei midagi muud kui latt uuesti tugedele ja teisel katsel üle. „Nii see on. Ja ei pidanud isegi kolmandat korda proovima,” naerab Kosonen.