Ukraina president Volodõmõr Zelenski vihjas ajakirjale Economist antud intervjuus, et Läände põgenenud ukrainlased võivad halvasti käituda, kui Lääs toetuse lõpetab. Ta ütles, et Ukraina miljonid pagulased on üldiselt hästi käitunud, aga see ei pruugi nii jätkuda, kui Lääs loobub Ukraina toetamisest.

Järgneb ajakirjas Economist avaldatud intervjuu president Zelenskiga.

Volodõmõr Zelenski ei taha mõelda pikale sõjale, või rääkida sellest võimalusest ukrainlastele, kellest paljud unistavad endiselt kiirest võidust. Kuid just selleks ta valmistub. „Ma pean olema valmis, mu meeskond peab olema valmis pikaks sõjaks ja emotsionaalselt olen ma valmis,” ütles Ukraina president Economistile antud intervjuus. Rääkides Kiievis toimuva rahvusvahelise konverentsi kuluaarides on ta rahulik ja sünge. Aasta tagasi samas keskkonnas oli meeleolu elektriline ja eufooriline: teated uudiste kohta Ukraina vägede edust Harkivi oblastis piiksusid igas ruumis viibivas nutitelefonis.

Sel aastal on õhkkond hoopis teistsugune. Kolm kuud pärast vastupealetungi on Ukraina saavutanud vaid tagasihoidlikke edusamme mööda ülitähtsat lõunatelge Zaporižja oblastis, üritatakse katkestada Vladimir Putini „maasilda” Venemaalt Krimmi. Küsimus, kui kaua see aega võtab või kas see õnnestub, painab lääneriikide liidreid. Nad räägivad endiselt head juttu, lubades, et seisavad Ukrainaga „nii kaua kui vaja”. Kuid endine telenäitleja Zelenski, kes tunnetab oma publikut, on avastanud mõne oma partneri seas meeleolu muutuse. „Mul on selline intuitsioon, loen, kuulen ja näen nende silmi [kui nad ütlevad] „me oleme alati teiega”, räägib ta inglise keeles (keel, mida ta valdab üha paremini). „Aga ma näen, et neid pole siin ega koos meiega”.

Ta laiutab oma käsi pettumust väljendades. Mõned partnerid võivad näha Ukraina hiljutisi raskusi lahinguväljal põhjusena sundida Ukraina läbirääkimistele Venemaaga. Kuid „see on halb hetk, kuna Putin arvab sama”.

Kuna Putin ei suutnud Ukrainat kiiresti üle võtta, näib ta olevat otsustanud riiki kurnata ja kulutada ära tema partnerite tahe jätkata rahastamist ja varustamist relvadega. Tema eesmärk on muuta Ukraina ebafunktsionaalseks, rahvastikust tühjenenud riigiks, mille pagulased tekitavad Euroopas probleeme. Zelenski aga ütleb, et Venemaa ise on habras. Putin „ei mõista, et pikas sõjas ta kaotab. Sest vahet pole, kas 60% või 70% [venelastest] teda toetab. Ei, tema majandus kaotab.” Kuna Ukraina suurendab oma rünnakuid Venemaal, hakkavad venelased esitama ebamugavaid küsimusi nende armee suutmatuse kohta neid kaitsta, „sest meie droonid maanduvad”. Venemaa presidendi autoriteeti nõrgestas Wagneri palgasõdurite grupeeringu bossi Jevgeni Prighožini mäss, kes seejärel mõrvati. Zelenski arvab, et see nõrgeneb veelgi.

Samal ajal on Ukraina president hästi teadlik riiki ähvardavatest riskidest, kui Lääs hakkab oma majanduslikku toetust ära võtma. See kahjustaks mitte ainult Ukraina majandust, vaid ka sõjategevust. Ta sõnastab selle karmilt. „Kui te ei ole Ukrainaga, olete Venemaaga ja kui te ei ole Venemaaga, siis olete Ukrainaga. Ja kui partnerid meid ei aita, tähendab see, et nad aitavad Venemaal võita. Nii see on.” Kuna mitmed tema lääneliitlased (sealhulgas Ameerika) korraldavad järgmisel aastal valimised, teab Zelenski, et toetuse säilitamine on raske, eriti kui rindel ei ole märkimisväärset edu.

Ukraina president on paistnud silma Lääne avalikkuse poole pöördumisega, sageli üle nende poliitikute peade. Ta usub endiselt, et parim viis valitsuste veenmiseks on [panna neid] uskuma, et nad on õigel poolel, surudes neid meedia kaudu. Inimesed loevad, inimesed arutavad, inimesed otsustavad ja inimesed pressivad”, räägib ta. See oli avalik arvamus, mis sundis poliitikuid sõja algusaegadel suurendama relvatarneid Ukrainasse. Ta väidab, et selle abi vähendamine võib vihastada mitte ainult ukrainlasi, vaid ka Lääne valijaid. Nad hakkavad küsima, milleks kogu pingutus oli vajalik. „Inimesed ei andesta [oma juhtidele], kui nad kaotavad Ukraina.”

Kui Putin loodab, et Donald Trumpi võit Ameerika presidendivalimistel 2024. aastal toob talle võidu, siis ta eksib. Trump ei toetaks kunagi Vladimir Putinit. „Tugevad ameeriklased seda ei tee.” Ta loodab, et ka Joe Biden jääb tagasivalimisel senisele kursile. („Kas nad tahavad Afganistani, osa ​​kaks?”) Ja ta loodab, et Euroopa Liit mitte ainult ei jätka abi andmist, vaid avab sel aastal läbirääkimised Ukraina liitumisprotsessi üle. (Seda sammu oodatakse detsembris toimuval tippkohtumisel.) „See toetab moraali Ukrainas. See annab inimestele selle energia.”

Moraali hoidmine on ülioluline. Zelenski sõnul on seepärast isegi piiratud edusammud eesliinil hädavajalikud. „Nüüd on meil liikumine. See on tähtis.” Pärast suuri esialgseid kaotusi ja kiiruga kohandatud taktikat on Ukraina sõdurid Zaporižja oblastis lõpuks läinud läbi esimesest Venemaa kolmest peamisest kaitseliinist.  Zelenski kinnitab, et suur läbimurre võib veel tulla: „Kui me neid lõunast surume, siis nad jooksevad.”

Vastupealetungi sekundaarrindel, idaosas asuva Bahmuti linna lähedal võtavad Ukraina väed samuti aeglaselt territooriume tagasi. „Täiemahulise sõja esimestel päevadel suruti meid pidevalt tagasi. Iga päev. Nad võtsid mõned linnad, sadu külasid,” räägib ta. Nüüd roomavad Ukraina väed edasi. Kuid vägede ees seisab Heraklese ülesanne muuta mõlema telje edusammud strateegiliseks läbimurdeks.

Vastuseks lääneriikide kaebustele pealetungi aegluse kohta ütleb Zelenski, et see peegeldab äärmuslikku ohutaset. Territooriumi tagasivõitmine peab olema tasakaalus võimalikult paljude elude säilitamisega. Sõdurid peavad riske vähendama: tegema luuret, kasutama droone, vältima otseseid kokkupõrkeid. Ukraina oleks kaotanud „tuhandeid”, kui ta oleks järginud nõuannet palju rohkem vägesid koondada, ütleb ta. See ei ole selline sõda, kus „riigi juht ütleb, et hind ei loe”. See on tema ja Vladimir Putini erinevus. „Tema jaoks ei tähenda elu midagi.”

Pärast kuudepikkust ootuste üles kütmist seoses vasturünnakuga kohandab Zelenski hoolikalt oma sõnumit tegelikkusega. Võit ei tule „homme ega ülehomme”, ütleb ta. Kuid see pole fantastiline unistus. Ukraina väärib võitu ja Lääs peaks seda toetama. Vene armee kaotab „palju inimesi” ja paigutab ümber oma reservid, et peatada Ukraina edasitung, ütles ta: „See tähendab, et nad kaotavad.”

Zelenski koputab valjult lauale ja lükkab Vladimir Putiniga kompromissi idee kohe tagasi. Sõda jätkub seni, kuni Venemaa jääb Ukraina territooriumile, ütleb ta. Läbirääkimistel sõlmitud tehing ei oleks püsiv. Venemaa presidendil on kombeks tekitada Venemaa piiridel (näiteks Gruusias) „külmutatud konflikte” mitte omaette eesmärgina, vaid seetõttu, et tema eesmärk on „taastada Nõukogude Liit”. Need, kes otsustavad Kremlis mehega vestelda, „petavad ennast”, sarnaselt lääneriikide juhtidega, kes sõlmisid 1938. aastal Münchenis lepingu Adolf Hitleriga, et vaadata, kuidas ta Tšehhoslovakkiasse tungib. „Viga pole diplomaatia. Viga on diplomaatia Putiniga. Ta peab läbirääkimisi ainult iseendaga.”

Zelenski väidab, et Ukrainale antava abi piiramine ainult pikendab sõda. Ja see tekitaks Lääne jaoks riske tema enda tagalas. Ei ole võimalik prognoosida, kuidas miljonid Ukraina pagulased Euroopa riikides reageeriksid nende riigi hülgamisele. Ukrainlased on üldiselt „hästi käitunud” ja „väga tänulikud” neile, kes neile peavarju andsid. Nad ei unusta seda suuremeelsust. Kuid see poleks Euroopa jaoks „hea asi”, kui „need inimesed nurka aetakse”.

Kurnamissõda tähendab, et Ukraina on kahvlis. Riik kaotab veelgi rohkem inimesi nii eesliinil kui ka väljarände tõttu. See nõuaks „täiesti militariseeritud majandust”. Zelenski ütleb, et valitsus peaks seda oma kodanikele pakkuma, samas täpsustamata, kuidas – uus ühiskondlik leping ei saa olla ühe inimese otsus. Peaaegu 19 kuud pärast sõja algust ütleb president, et on „moraalselt” üleminekuks valmis. Kuid ta hakkab seda ideed oma rahvaga arutama alles siis, kui nõrkus tema Lääne toetajate silmis muutub „trendiks”. Kas see hetk on kätte jõudnud? Ei, veel mitte, ütleb ta. „Jumal tänatud.”