Kas USA sõjalisest abist piisab Ukraina sõjalise edu pööramiseks? Ja ennekõike, kas see saabub piisavalt kiiresti, et peatada Venemaa rünnakud, mis suurenevad piki rindejoont Donbassis, aga praegu ka Harkivi oblastis riigi kirdeosas, kuhu Moskva väed läksid 10. mail uuesti pealetungile?
Pärast mitu kuud kestnud venitamist hääletas Ameerika Kongress 23. aprillil uue 60,8 miljardi dollari (56,44 miljardi euro) suuruse abi andmise Ukrainale, mis lisandub Washingtoni alates 2022. aasta veebruarist antud ligikaudu 44 miljardi dollari suurusele sõjalisele toetusele. Kiievi ammendunud arsenalide varustamiseks andis president Joe Biden kohe rohelise tule esimeseks tarneks, mille maht on üks miljard dollarit, sealhulgas õhutõrjeraketid Stinger ja Javelin, soomusmasinad Bradley, 155 mm mürsud, jne. 10. mail teatati ka teisest saadetisest, mille väärtus on 400 miljonit dollarit, vahendab Le Monde.
Kongressi hääletust oodates on Saksamaale ja Poolasse osa varustusest juba kohale jõudnud. Seega pommitati mitut Venemaa objekti aprilli lõpus ja mai alguses kaugmaa ATACMS (Army Tactical Missile System) rakettidega, mida ukrainlastel seni polnud. Need GPS-i ja inertsiaalsüsteemiga juhitavad raketid, mis tulistatakse Himarsi raketiheitja abil, jõuavad sihtmärkideni, mis asuvad 300 kilomeetri kaugusel, mis on peaaegu kaks korda suurem kaugus kui USA poolt Kiievile algselt tarnitud versiooni puhul.
Venemeelsete võrgustike väitel võetakse sihikule Krimmi poolsaar, mis on Moskva vägede poolt 2014. aastast okupeeritud, kuid mida Ukraina siiski kavatseb tagasi saada. Väidetavalt oli 28. aprillil õhutõrjeüksus sihikule võtnud piirkonna läänepoolseima punkti, Tarhankuti neeme. 30. aprillil tabas Krimmi põhjaosas asuvat Džankoï õhuväebaasi ATACMS, mis hävitas või kahjustas maa-õhk-süsteeme S-400 ja S-300. Väidetavalt pommitati 4. mail Jevpatoriast kirdes Luhovesse paigaldatud Iskanderi ballistiliste rakettide laskesüsteemi.
„Meil on tunne, et ukrainlased püüavad vähendada Krimmi potentsiaali, mis on Venemaa operatsioonide tagahoov riigi lõunaosas,” hindab Prantsuse sõjaväeallikas. Poolsaare taeva vabastamine Venemaa õhutõrjevahenditest võib olla ka eelmäng uuele katsele pommitada Krimmi kaguosas, rindest umbes 250 kilomeetri kaugusel asuvat strateegilist Kertši silda. Seda kasutas Moskva oma vägede varustamiseks, seda on 2022. ja 2023. aastal rünnatud juba mitu korda, kuid see on hetkel töökorras, isegi kui raskeimad kaubarongid seda enam ei kasuta.
Ükskõik kui kiired ja olulised need ka poleks, ei piisa nendest uutest Ameerika tarnetest jõudude tasakaalu muutmiseks, vähemalt lühiajalises perspektiivis, hindavad sõjalised analüütikud. Alates 2023. aasta sügisest on initsiatiiv olnud Venemaa käes ja seda võidakse hoida veel mitu kuud. „Washingtoni pikk viivitus tähendab, et Ukraina võimetele tekitatud kahju heastamine võtab aega. Ukraina kaotab sel suvel Venemaale positsioone. Küsimus on selles, mil määral ja millise hinnaga suudavad Ukraina väed panna venelasi oma edu eest maksma,” ütles Briti mõttekoja RUSI teadur Jack Watling 2. mail ajakirjas Foreign Affairs avaldatud artiklis.
Valge Maja riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan ise tunnistas, et USA uus sõjaline abi ei muuda olukorda lahinguväljal koheselt, vaid peaks võimaldama ainult 2024. aasta jooksul rindejoont kinni hoida,” selgitas ta 4. mail Washingtonis korraldatud foorumil, lisades, et peaksime siiski ootama „Venemaa edusamme tuleval perioodil”. Tegelikult näib ukrainlastel praegu olevat mürskude puudus, kusjuures tulesuhe on venelastele väga soodne, olenevalt rinde asukohast suurusjärgus viis kuni kümme ühe vastu, rääkimata Ukraina raskustest täita sõjaväeüksuste ridu, vaatamata elanikkonna mobiliseerimise tingimuste karmistamisele.
Lääne kabinettides on mure igal juhul käegakatsutav. „Isegi kui see pole eelistatud variant, on Ukraina kaotus igal ajal võimalik ja me peame selleks valmistuma,” ütles Prantsuse diplomaatiline allikas. Prantsusmaa täitevvõimu sõnul tuleb just selles valguses analüüsida Emmanuel Macroni avaldusi, kes kinnitas 2. mail Briti nädalalehele Economist antud intervjuus, et välistada ei tohiks lääneriikide sekkumist Ukraina pinnal. „Kui venelased peaksid minema ja murdma läbi rindejoonte, kui oleks Ukraina taotlus – mis täna nii ei ole -, peaksime endalt esitama maavägede saatmise küsimuse,” ütles ta.
Riikide juhte kuulates on nende deklaratsioonide eesmärk taastada „strateegiline ebaselgus” Lääne ja Venemaa vahel. „Alates sõja algusest oleme [Vladimir] Putinit liiga palju lohutanud, näidates selgelt välja oma kavatsused ja punased jooned. See peab muutuma,” selgitati Pariisis. Kui Moskvat ei õnnestu veenda Ukraina vallutamisest loobuma, võib see strateegia vähendada Venemaa pealetungi tulisust, loodetakse Prantsuse diplomaatilistes ringkondades. See on viis, kuidas võita aega uue suuremahulise Lääne sõjalise abi saabumiseni, mida oodatakse alates 2025. aastast, mil Euroopa ja Ameerika kaitsetööstus on hoo sisse saanud.
