Vähesed kõned on nii tugevalt moodsasse ajalukku jäänud kui USA tollase presidendi George W. Bushi sõnad, milles ta määratles Põhja-Korea, Iraani ja Iraagi nn kurjuse teljele kuuluvatena.

Sellised riigid ja nende terroristlikud liitlased moodustavad kurjuse telje, mis relvastub rahu destabiliseerimiseks maailmas. Massihävitusrelvi soetades kujutavad need riigid endast tõsist ja kasvavat ohtu, teatas Bush 2002. aastal.

Vaid paar kuud varem olid Ühendriike vapustanud 11. septembri terrorirünnakud. Veidi rohkem kui aasta hiljem tungis USA Iraaki.

Kuigi maailm on muutunud, elasid Bushi sõnad edasi. Venemaa agressioonisõda on pannud mõned spekuleerima uue „kurjuse telje” üle, mis hõlmab lisaks Iraanile ja Põhja-Koreale ka Venemaad ja Hiinat. Teemast on kirjutatud näiteks Briti väljaandes Telegraph ja Ameerika väljaandes Hill ilmunud arvamuslugudes.

Helsingi ülikooli maailmapoliitika professori Teivo Teivaineni sõnul on riikide suhted Venemaa agressioonisõja ajal paljuski tihedamaks muutunud. Lisaks Läänele vastandumisele ühendavad riike näiteks tuumarelvad ja naftakaubandus. Teivainen ei armasta aga rääkida „kurjuse teljest”, sest termin tembeldab osa maailma riike liiga lihtsustatult kurjadeks ja teisi heaks, vahendab Iltalehti.

See lugu räägib, kuidas Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea moodustatud klaster on omavahel seotud ning millist ohtu see Läänele võib kujutada.

Arvatakse, et Venemaa president Vladimir Putin soovib sel nädalal Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga kohtumiselt relvi. Iraanist on Venemaa saanud Shahedi droone, mida Venemaa on Ukraina pommitamisel palju kasutanud. Arvatakse, et Hiinast voolab Venemaale samuti sõjavarustus.

Teivaineni sõnul on Putin Põhja-Korea puhul suure tõenäosusega huvitatud relvadest, sest Põhja-Korea pole väga arvestatav kaubanduspartner.

New York Timesi andmetel soovib Putin Põhja-Korealt suurtükimürske ja tankitõrjerakette. Venemaalt võiks Põhja-Korea saada kõrgtehnoloogiat näiteks satelliitide ja tuumaallveelaevade jaoks.

Kuna Põhja-Korea ja Venemaa vaheliste lepingute ja relvakaubanduse kohta pole kindlat infot, on raske hinnata, kes nendel läbirääkimistel võidab ja kes kaotab. Teivaineni sõnul võib öelda, et Põhja-Korea läbirääkimiste positsioon on varasemaga võrreldes selgelt paranenud.

Teisalt on Teivaineni sõnul Venemaa jaoks oluline liitlasi kõikjalt haarata ja näidata, et ta pole täielikult isoleeritud. Selles suhtes tegelikult „kõlbab kõik”. Kuigi isoleeritud Põhja-Korea ei tundu selles nimekirjas kuigi veenev, on see siiski üks number teiste seas.

Vastutasuks võib näiteks Iraan oodata Venemaalt relvatarneid olukorras, kus USA või Iisrael ründavad Iraani. Venemaal on palju tuumarelvi, mille oht on oluline paljudes konfliktides. Sellest saavad kasu ka liitlased.

Teistes riikides peale selle „uue kurjuse telje” on Venemaa saavutanud mõjuvõimu, pakkudes Wagneri-taoliste palgaarmeede teenuseid näiteks valitsuste kukutamiseks. Nii on Venemaa saavutanud mõjuvõimu näiteks Aafrikas.

Teivaineni sõnul on Hiina ja Iraaniga seotud relvatarned vaid üks osa ridade koondamisest. Venemaa on eriti huvitatud kaubavahetusest Hiinaga, Iraaniga seoses eelkõige naftakaubandusest ja ka muust kaubavahetusest, näiteks põllumajandustoodetest.

Nagu sanktsioonid dikteerivad, koondab Venemaa oma kaubavahetust veelgi enam nendele riikidele, kellega kaubavahetus on võimalik. See suurendab ka võrgustumist.

Venemaast on saanud Iraani suurim välisinvestor. Kuigi Venemaa ei ole majanduslikult nii märkimisväärne tegija kui näiteks Hiina, on Venemaa investeeringutel Iraani-sugusesse riiki siiski palju tähtsust. Näiteks naftakaubandus on oluline.

Teivaineni sõnul on Iraanil väga sarnased „stiimulid” majandussuhete arendamiseks kui Venemaal, sest riik on olnud pikka aega Lääne majandussanktsioonide sihtmärk. Teivaineni sõnul on praegu palju spekuleeritud, millist kasu võib Venemaa Iraani kogemustest saada.

Venemaa võib saada Iraanist kasulikku teavet maailma majanduses petmise ja majandussanktsioonidest kõrvalehoidmise kohta, märgib Teivainen.

Lisaks üritavad Hiina, Venemaa, Põhja-Korea ja Iraan pidevalt nõrgendada USA dollari tähtsust maailmakaubanduses. Palju räägitakse erinevate alternatiivsete valuutade arengust.

Venemaal, Hiinal, Põhja-Koreal ja Iraanil võivad olla ka ideoloogilised sidemed, kuigi need pole kuigi tugevad. Kõik on autoritaarsed riigid ja nad on vastu seisnud Lääne jutule inimõigustest ja demokraatiast. Samuti rõhutavad riigid vähem individualismi kui lääneriigid.

Teivaineni sõnul on Venemaa kõne hakanud mõnevõrra meenutama Iraani usulist kõnestiili, mis kritiseerib liberalismi.

Iraanis on religioon ja vaimulik võim mänginud olulist rolli. Venemaa on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul ideoloogiliselt veidi selles suunas liikunud.

Ka Hiinas on tugev arusaam, et „Hiina viis asju ajada erineb Lääne viisist”. Nende riikide hulgas on totalitaarne Põhja-Korea mõneti omaette peatükk, kuid vähemalt on olemas ühine vaenlane ehk lääneriikide „inimõiguste kolonialism”.

Bushi kõnes 2002. aastal rõhutati terrorismi ohtu ning „kurjuse teljele” kuuluvad riigid olid näiteks majanduslikult või sõjaliselt üsna tähtsusetud. Nüüd kuuluvad gruppi Hiina ja Venemaa, kellel on nii sõjaliselt kui ka majanduslikult palju suurem jõud.

Hiina tugevneb sõjalise jõuna kogu aeg, kuigi Venemaal on ilmselt rohkem teatud pomme. Kuid isegi need kaks koos on võimelised ellu viima märkimisväärset sõjalist tegevust, ütleb Teivainen.

Bush õigustas oma kõnes USA eelseisvat rünnakut Iraagi vastu, mille kohta USA ja näiteks Briti toonane peaminister Tony Blair väitsid, et see peidab endas massihävitusrelvi. Teivaineni sõnul selgus hiljem, et väited olid otsesed valed. Teivainen ütleb, et tõlgendab olukorda nii, et USA ründas Iraaki just seetõttu, et oli teada, et riigil pole massihävitusrelvi. Selle asemel jäeti rahule Iraan ja Põhja-Korea, kes tegelikult arendavad tuumarelvi.

Neist kolmest riigist oli Iraak see, mida oli mõttekas rünnata, sest seal polnud massihävitusrelvi. See loob stiimuli tuumarelvade ja muude massihävitusrelvade levikuks, märgib Teivainen.

Sõjaliselt kujutab Venemaa agressioonisõda ise ohtu Läänele, sest seal on oht laieneda.

Olukord, kus sõjalist koostööd võiks rohkem teha, oleks siis, kui Lõuna-Hiina merel või seoses Taiwaniga peaks tekkima konflikt ja see toimuks samal ajal Venemaa rünnaku jätkumisega Ukrainas, lisab Teivainen.

Sellises olukorras positsioneeriksid Iraan ja Põhja-Korea tõenäoliselt Hiina ja Venemaa toetuseks, võib-olla avalikumalt kui praegu. NATO-laadseid kaitseliite ega lepinguid nende riikide vahel aga ei ole.

Venemaa agressioonisõja seisukohalt on olemuslik see, kuidas Hiina olukorda hindab: kas karistus, mille Venemaa saab näiteks sanktsioonide näol, on piisavalt karm, et Hiina saaks olukorda tõlgendada nii, et Taiwani ei tasu rünnata?

Lisaks Venemaa vajadustele ja aktiivsele liitlaste otsimisele mõjutab Hiina kasvav jõud Iraani, Põhja-Korea, Venemaa ja Hiina suhete tihenemist. Ka Hiina on Teivaineni sõnul oma maailmapoliitiliste püüdluste suhtes varasemast avatum.

Üks märk sellest on Hiina poolt käesoleva kuu alguses välja antud uued kaardid, kus vaidlusalused alad või teistele kuuluvad alad on märgitud otse Hiina omadeks. See räägib Hiina tugevast positsioonist „kurjuse teljel”.

Hiina liidrite arvates on nad sellises seisus, et isegi liitlased nagu näiteks Venemaa või mõned Kagu-Aasia riigid ei protesteeri liigselt selle vastu, et Hiina toob välja ka oma regionaalse laienemise püüdlused, ütleb Teivainen.