Ukraina on viimastel andmetel võtnud üle järjest rohkem osi Surovikini liinist ehk teisel pool niinimetatud esimest põhikaitseliini pole venelastel seni õnnestunud ukrainlasi tagasi lüüa.

Kohati on positsioonid veidi murenenud, nendib Iltalehti militaarekspert Emil Kastehelmi.

Sel nädalal arutleti Iltalehti-TV olukorrastuudios muu hulgas läbimurde definitsiooni üle. Selle oluline lähtepunkt on see, et rünnakuga õnnestub läbi murda vastase kaitsest.

Läbimurre tähendab olukorda, mis ei piirdu vaid läbi tungimisega, vaid läbimurdega kaitsesse tehtud avaust peaks saama võimalikult kiiresti laiendada.

Saavutatud edu peaks seega saama ära kasutada ja ka säilitada. Edukas läbimurre sunnib kaitsja reaktiivsesse seisundisse, kus ta ei suuda enam oma esialgset kaitseplaani ellu viia, vaid peab pidevalt muutuvas, ebaselges ja ähvardavas olukorras appi võtma kiireid otsuseid.

Sellel on siis laiem mõju vastase kaitsele. Kui läbimurre õnnestub, peaks see kaasa tooma kaitse kokkuvarisemise teatud määratletud geograafilises piirkonnas, märgib Kastehelmi.

Ukraina sõja ajal on korralikke läbimurdeid olnud vähe. Kõige märkimisväärsem oli 2022. aasta varasügisel, mil Ukrainal õnnestus tagasi vallutada Venemaa poolt okupeeritud Harkivi oblast. Viimastel kuudel pole aga uusi sarnaseid läbimurdeid nähtud.

Ründaja peaks suutma teha liigutusi, mis vastase tõsiselt segadusse ajavad ja ta justkui jalust maha löövad. Hetkel on aga olukord selline, et kuigi Venemaa on need positsioonid põhikaitseliini piirkonnas jäädavalt kaotanud, ei ole kaitse tervikuna kokku varisenud, räägib Kastehelmi.

Venemaa on seega võimeline organiseeritud vastupanuks. See tõrjub ja aeglustab Ukraina jõupingutusi vasturünnaku põhisuundadel.

Kuigi Venemaa kannab põhisuundades kaotusi ja liikumine on praegu suures osas ühesuunaline Ukraina kasuks, ei saa vähemalt veel rääkida läbimurdest, märgib Kastehelmi.