Asjatundjate väitel nõuab Vene kaitseliinist läbimurdmine Ukrainalt koguni kuuekordset ülekaalu, aga seda pole võimalik saavutada.

Ukraina vastupealetung ei ole saavutanud kokkuvõttes sellist edu, mida Läänes ja Ukrainas on loodetud ja oodatud, vahendab Ilta-Sanomat.

Läbimurret pole näha, ütleb Ilta-Sanomatele Soome  riigikaitse kõrgkooli sõjaliste oskuste õppejõud kolonelleitnant Jarmo Mattila.

Teised on jõudnud samale järeldusele. Muuhulgas kirjutas Washington Post varem, et tõenäoliselt ebaõnnestub Ukraina strateegiliselt tähtsa Melitopoli linna vallutamisel. Märgitakse, et Ukrainale on pandud vasturünnakuga liiga suured ootused.

Sõjandusprofessor Marko Palokangas riigikaitse kõrgkooli sõjakunsti osakonnast ja sõjaajaloo uurija Emil Kastehelmi arutasid Yle saates Politiikkaradio vasturünnaku piiratud edu põhjusi.

Kastehelmi sõnul tiksub Ukraina sõjakell praegu aeglaselt. Ta nentis, et Venemaa pikka ettevalmistust ei tasu alahinnata.

„Venemaa on kogu oma kohmakusega, mida ta on sõja ajal üles näidanud, nüüdseks suutnud optimeerida kaitsekorraldust nii, et see kahjustab tõsiselt Ukraina sõjalist võimekust ja oskusteavet,” ütles Kastehelmi Yle saates.

Eelmise, 2022. aasta sügisel edenes Ukraina kiiresti ja vallutas näiteks Harkivi oblastis alasid, kuid nüüd on Venemaal olnud mitmeid kuid aega, et ehitada kogu rinde ulatuses tihedalt mineeritud kindlustuste kett. Ja see pole ainult üks kett, vaid mitu rida järjest.

Kõige olulisemates suundades, näiteks Zaporižja oblastis riigi lõunaosa võivad need olla kümnete kilomeetrite sügavused ja sisaldada mitmeid kindlustusi. Tähelepanu köidavad liinil püramiidikujulised sõidukitõkked, mis on hinnanguliselt meetri kõrgused. Neid raudbetoonplokke, mida nimetatakse „draakoni hammasteks”, on nähtud satelliidipiltidel tohututes ridades piki eesliini.

Kõige muljetavaldavamad takistused kaitseliinil on seevastu soomukikraavid, millest ükski sõiduk otse üle ei pääse.

Nn Putini liinist läbi murdmiseks oleks vaja õhutoetust, ütles Kastehelmi Yle saates. Õhurelvadest on aga puudus ning Ukraina pole suutnud teha koostööd teiste kaitseharudega – maa-, mere- ja õhujõududega.

Kolonelleitnant Jarmo Mattila ütleb väljaandele Ilta-Sanomat, et Ukraina maavägede pealetungioperatsioonidele oleks palju abi, kui teised Ukraina kaitseharud suudaksid lahingut toetada. Venemaal on kaitseks kokku pandud tugev õhutõrje, ütleb Mattila.

Venelastel pole kunagi sõja ajal olnud õhuülekaalu, ega ka mitte Ukrainal. Ukraina õhujõud on kurnatud ja tundub, et neil pole võimalust saavutada kohalikku õhuülekaalu, mida saaks kasutada maavägede võitluse toetamiseks.

Lisaks on Venemaal väga tugev õhutõrje. Kuigi sõja alguses ei suudetud tõrjuda näiteks Ukraina Bayraktari droone. Siis oldi liikvel aga nüüd ollakse kaitsepositsioonil. Sinna ei saa lihtsalt lennata, ütleb Mattila.

Ukrainal pole eriti ka mereväge, kuigi viimasel ajal on ta suutnud meredroone kasutades Venemaa tegevust häirida.

Suve jooksul on Ukraina suunanud oma väed Aasovi mere poole Melitopoli ja Mariupoli suunas, kuid otsustavat läbimurret ei paista, ütleb Mattila. Ta ütleb, et tähelepanu äratas see, et Ukraina näib üritavat võidelda ja rünnata, säästes ressursse – sõdureid ja varustust.

Me pole näinud tugevat ja selget raskuskeset, kus oleks rünnatud suure grupiga. See võib olla tingitud sellest, et nad tahavad vägesid säästa.

Mattila ütleb, et kaitses olevate venelaste vastupanu murdmine eeldaks ukrainlastelt kuni kuuekordset kohalikku ülekaalu.

Ukraina ei pruugi tahta ohverdada nii palju vägesid ja varustust, kui oleks vaja. Puudu võib olla ka suurtükimoona. Püütakse mõõdukalt edasi liikuda, kuid võib ka olla, et vastupanu on lihtsalt liiga tugev.

Kindlasti peab Ukraina mõtlema, kuidas ta kavatseb oma vasturünnakut jätkata, kui tulemused tõesti kehvaks osutuvad. Kui sügis osutub vihmaseks, ei saa rasket sõjatehnikat enam maastikule viia nii nagu suvel. Talvel pimeda ja külmaga kõik veidi pidurdub, ütleb Mattila.

Samas märgib Mattila, et Ukraina üritab endiselt süstemaatiliselt rünnata Venemaa lahinguvõimet ja logistikakette. Ta on saavutanud mõned võidud taktikalisel tasandil: ühel pool põllu serv ja teisel pool paar kilomeetrit edasi.

Kuid sõja kui terviku seisukohalt pole sellel mingit tähendust. See on tavaline tegevus lahinguväljal, lisab Mattila.