Vene president Vladimir Putin arvas, et suudab Ukraina ära võtta vaid mõne päevaga. Nüüd aga äkitselt kõigub tema võimuhaare Venemaal pärast 48 tundi kestnud kaost.
Isegi pärast mässuliste juhi Jevgeni Prigožini äkilist otsust oma väed Moskvast tagasi pöörata, on jõhker tõde see, et see mäss on Putini 23-aastase ametiaega Kremlis dramaatiliselt destabiliseerinud. See võib kokku kukkuda nüüd, kui tema võitmatuse ja kontrolli aura on parandamatult purustatud, kirjutab analüütik Mark Almond väljaandes Daily Mail.
Kaks aastakümmet on 70-aastase mehe sõna olnud Venemaal seadus. Ometi on tema endise kaitsealuse Prigožini otsus tõusta oma peremehe vastu koos ukrainlaste kangelasliku vastupanuga sissetungile paljastanud, kui ebakompetentne ja korrumpeerunud on tema sõjamasin.
Pärast seda, kui Vene armee 1917. aastal mässama hakkas ja Esimesest maailmasõjast väljus, ei ole Vene riigivõim relvastatud alusel sellise väljakutsega silmitsi seisnud.
Putinit kummitab ajalugu. Selle tõestuseks oli asjaolu, et eilses telekõnes ütles ta, et revolutsiooni ja kodusõja sünged aastad pärast 1917. aastat ähvardavad tagasi tulla. Kuid ta ei tunnistanud, et Venemaa kriisi langemine on tema enda poliitika otsene tulemus.
Mandritevaheliste tuumarakettide kõrval üle Punase väljaku marssivate sõdurite ridade fassaadi taga on Venemaa olnud korruptsiooni pesa.
Venemaa moderniseerimise asemel on Putin lasknud korrata 400 aasta taguseid sisemisi võitlusi sõjapealike vahel. Tõsiasi, et tema endine kaaslane Prigožin suutis endale tulusa augu raiuda ja seejärel ametliku Vene armee kõrvale oma palgasõdurite armee luua, on erakordne ülevaade sellest, kuidas Putin on õõnestanud Vene riigi autoriteeti.
Putin arvas, et käitus nutikalt, andes Prigožinile sellise vabaduse ja võitlusvõime, et kasutada seda väljakuulutamata sõjas Ukraina idaosas pärast 2014. aastat ja Aafrikas, kus mitmed režiimid on kasutanud võimul püsimiseks Wagneri palgasõdureid.
Selline vabakutseline tegevus aitas kaasa ka Kremli püüdlustele vähendada Lääne mõju Aafrika mandril. See strateegia on aga Putinit hammustanud.
Prigožini sõjapealikuna reklaamimise eesmärk oli kaitsta presidenti Vene sõjaväe võimaliku riigipöörde eest. Kuid see tegi Prigožinist Frankensteini koletise.
Veelgi enam, Wagneri grupeering pole Venemaa ainus eraarmee. Tšetšeeni Vabariigi bossil Ramzan Kadõrovil on kümneid tuhandeid relvastatud mehi ja ta ütleb, et toetab Putinit – aga millise poliitilise hinnaga?
Hiiglaslik gaasifirma Gazprom väidab, et värbab Ukrainas võitlema eraarmee, kuid võib tegelikult teha seda selleks, et anda oma miljardäridest ülemustele Venemaa poliitikas mõjuvõimu. Putin on lasknud kriisil kontrolli alt väljuda, toetades neid sõjapealikke kui oma võimu tagajaid ja suutmata seejärel maha suruda Prigožini üha valjuhäälsemat allumatust.
Vähesed nutavad, kui ta võimult kukub. Kuid on liiga vara sellele lootma jääda.
Keegi ei tohiks olla naiivne ja arvata, et iga uus Venemaa juht on automaatselt parem.
Ühelt poolt on arusaadav, et ukrainlased loodavad, et vabanemine võib olla käes, kui venelased omavahel tülli lähevad. Kuid jahmatav tõde on see, et Prigožin on selgelt öelnud, et mässab seetõttu, et Ukraina-vastast sõda on valesti juhitud, mitte sellepärast, et see oleks sõjakuritegu. Prigožini ohjeldamatu jõhkrus tähendab, et kui tal õnnestub Vene riik ja armee oma tahte järgi painutada, võib sõda Ukraina vastu jõuda uute õudusteni.
Siiani on Putin tuumarelvade kasutamisest ainult rääkinud, kuid sellise kurjategija nagu Prigožini vaoshoitusele ei saa lootma jääda. Sest see on mees, kes on purustanud kuvaldaga allumatu sõduri pea.
Kas selline metsaline mõtleks enne tuumarelvade kasutamist nendega seotud tagajärgedele?
Ärgem unustagem, praegu on mängus Venemaa tohutu tuumaarsenali saatus. Ükskõik kui halb on Putini režiim Venemaale ja maailmale olnud, ähvardab uus võimuvõitlus Kremli kontrolli eest viia maailma tuumakatastroofi äärele. Mitte kunagi varem pole olnud kodusõda tuumarelvastatud riigis.
Kahjuks vaatavad Venemaa inimesed seda võimuvõitlust passiivselt pealt. Telepildid tänavakoristajast, kes ükskõikselt Rostovi linnas mässuliste tankide vahel prügi üles korjab, ilma pilku tõstmata, peegeldavad nii mõnegi venelase poliitilist passiivsust.
Kuni vene rahvas ei ole muutunud, ei vabasta Putini kukkumine riigi 143 miljonit elanikku ega nende naabreid Kremlis valitseva isiku meelevaldsete ja jõhkrate tegude ohu eest.
Tuumarelvastatud anarhia on hirmutav väljavaade. Kuid praktikas saab Lääs olukorra kontrollimiseks vähe ära teha.
Ükskõik kui palju Putin väärib hukkamõistu, on need, kes ta kukutada võivad, veelgi vähem etteaimatavad ja kontrollimatumad. Eilne kaos viitab sellele, et tema tulevane kukkumine tooks meile kõigile kaasa veel hullema aja.
