Ukraina 43. üksik-suurtükiväebrigaadil on peaaegu kõik, mida neil on vaja kevadise vastupealetungi alustamiseks. Nad on hästi puhanud, neil on palju laskemoona ja neil on nüüd mitu Saksamaal valmistatud iseliikuvat haubitsat, mis on asendanud nende vanad Nõukogude suurtükid.
Kuid praegu liiguvad nad vaevu edasi, pidurdatuna mitte Venemaa metsikute rünnakute, vaid mitte vähem visa vaenlase – viskoosse Kesk-Ukraina muda – tõttu, vahendab New York Times.
„Kuni ilm ei parane, vasturünnakut ei toimu,” ütles Serhi-nimeline brigaadi leitnant. „Sõidukid jäävad kinni ja mida me siis teeme, kui tulistamine algab?”
Sügav ja must, mille konsistents sarnaneb küpsisetaigna ja märja tsemendi seguga, kevadine muda on üks takistus, mida Ukraina sõjaväelastel on kogu oma leidlikkusest hoolimata raske ületada. See mätsib kinni relvad ja imeb sõduritel saapad jalast. Rattad ja roomikud pöörlevad ja pöörlevad, kaevates sõjaväemasinaid üha sügavamale sohu.
Serhi otsustas kõik uued Panzerhaubitze 2000 liikurhaubitsad lahingutsoonist välja tõmmata, kartes, et 60-tonnised haubitsad ei suuda tule alt taanduda. Eelmisel nädalal tuli ühte sslepis vedada, kui see mudasse kinni jäi. Nädalavahetusel kraapisid üksuse tagala sõdurid Ukraina lõunaosas Zaporižja oblastis roomikutelt ja soomusplaatidelt maha tugevalt paakunud mudakihti.
Ukrainale avaldatakse survet alustada vasturünnakut ja vältida ummikseisu, mis võib muidu kesta 2023. aasta lõpuni või kauemgi. Suutmatus sõjas teatud edusamme teha, võita tagasi hõivatud alasid või tekitada Vene vägedele tõsist kahju, võib kahjustada moraali ja panna proovile Ukraina läänepoolsete toetajate kannatlikkuse.
Vene vägede poolt osaliselt okupeeritud Zaporižja oblastisse, kus on suured põllud, mis viivad alla Aasovi mere äärde, peetakse Ukraina suure rünnaku tõenäoliseks piirkonnaks. Kuid kõigi muutujate hulgas, mida komandörid peavad enne rünnaku alustamist kaaluma, võib ilm olla kõige ettearvamatum.
Ukraina loodab hiliskevadise ja -suvise kuumuse peale, et maapind kuivaks tugevaks – see oleks ideaalne raskete tankide ja suurtükkide jaoks, mis on vasturünnaku keskmes. Aga millal see juhtub, on igaühe enda arvata. Kevadvihmad on sel aastal olnud tavapärasest palju intensiivsemad. Viimaste nädalate tugevad vihmasajud Zaporižja oblastis on muutnud lahinguvälja želatiinseks supiks.
„See on olnud ebatavaline kevad,” ütles brigaadi komandör. „Nii palju vihma pole kunagi varem olnud.” Ta tutvustas end hüüdnime Kubik järgi; nagu teisedki Ukraina komandörid, rääkis ta julgeolekukaalutlustel tingimusel, et tema täisnime ei kasutata.
Ukraina relvajõudude 43. brigaad sai talve jooksul Saksamaalt ja Hollandist kätte rasked Panzerid. Pärast mitmenädalast väljaõpet Saksamaal on brigaad viimased paar kuud veetnud selle piirkonna lahinguväljadel, et arenenud suurtükiväesüsteemiga kohaneda.
Saksa haubits on paljuski parem kui Nõukogude Liidus toodetud suurtükiväesüsteem Pion, mille see välja vahetas. See on täis kellasid ja vilesid nagu elektrooniline sihtimissüsteem ja automaatne laadimine, mis võimaldab sõduritel kiiresti tulistada mürske vähem kui poole ajaga, mis oleks kulunud ühe mürsu tulistamiseks vana süsteemiga.
See on ka turvalisem. Sõdurid sõidavad soomuskapslis, mis meeste sõnul oli vastu pidanud miinipilduja otsetabamustele ja kaudtulele suurtükimürskudega. Neil haubitsatel, mis ka Vene vägedel on, polnud soomust ja sõdurid sõitsid katusel, olles avatud kõigele, mida Vene pool nende pihta viskas.
Venemaa on moderniseerinud Nõukogude Liidus valmistatud iseliikuvate haubitsate versioone, kuigi Ukraina väed ütlesid, et nad seisavad sagedamini silmitsi vanemate Nõukogude relvasüsteemidega, eriti mitmikraketiheitjatega nagu Grad või Uragan.
Aeg-ajalt takerdub ka Vene suurtükivägi, kuid oma metallist küünist meenutavate roomikute tõttu toimib Pion tegelikult poristes oludes paremini. Ukraina üksusele tarnitud Panzeritel on kummist roomikud, mis sobivad paremini tasasele kõvale pinnale, teatasid sõdurid.
Õigetes tingimustes on Panzer kiire ja manööverdusvõimeline, võimaldades sõduritel tulistada paar lasku ja seejärel minema sõita, enne kui Vene pool vastutuld annab. Haubitsa komandör, kes kasutab hüüdnime Boychik ütles, et see on „nagu vahe Žiguli ja Mercedese vahel”, viidates odavale nõukogudeaegsele autole.
Aga haubits on ka õrn. Selle tundlik elektroonika läheb niiskuse või mustusega kokku puutudes sassi. Sõdurid peavad muda kaasatoomise vältimiseks panema jalga spetsiaalsed vahetusjalatsid ning igal sõidukil on kaasas oma tolmuimeja. Saksamaal olid sõdurite sõnul haubitsatel oma kliimaseadmega garaažid, kus neid hoiti, kui neid ei kasutatud – need tingimused ei ole Ukraina lahinguväljal ilmselgelt saadaval.
„Panzer armastab väga puhtust,” ütles noor suurtükiväeülem Mõkola. Temal ja ta meestel oli raskusi mudaga kaetud haubitsa toru puhastamisel pika metallharjaga nagu korstnapühkija. „Kui tulistate välja kaks täit laskemoona, peate kulutama hooldamisele ühe päeva,” lisas ta.
Lahinguväljal on Panzerid siiani hästi esinenud, hoolimata poristest tingimustest. Päev enne seda, kui nad ilmastiku tõttu tagasi kutsuti, ütles Mõkola, et tema meeskond oli andnud kaks otselööki Vene tankile ja viinud välja mõned jalaväelased.
Vene väed katavad tavaliselt ala suurtükitulega, ütles ta, lootes tabada midagi massiivses tulvas. Ta ütles, et tema meeskond saavutab sageli paremaid tulemusi vähemate mürskudega. „Muidugi, me kõik ootame vasturünnakut,” ütles Mõkola. „Ainult edasi.”
Paksule mudale pilku heites lõõpis üks tema meeskonnakaaslasi Juri temaga: „Aga kuhu te kavatsete minna?”
