Rooma on relvavarude taastamiseks palunud abi USA-lt, aga ka seal on pikad järjekorrad. Nagu kaitseallikad selgitavad, kannatavad Itaalia relvajõud laskemoona puuduse käes, mis paneb nad ohtlikku olukorda.
Lõhkeaineid ja püssirohtu on turul vähe ning probleem on riikliku julgeoleku seisukohast kriitiline. Kuna relvajõud – nagu selgitavad kaitseallikad – kannatavad „laskemoona puuduse” all, mis seab nad „tõsistesse raskustesse”, vahendab Corriere della Sera.
See lugu on pika vinnaga. Viimasel kümnendil on Itaalias nõudluse suure langusega seoses kaks kolmandikku tootmisettevõtetest kadunud. Kaasaegne sõjataktika oli muutnud sõjalisi vajadusi ja kulukaalutlustel eelistati vajalikku osta välismaalt. Kuid Ukraina sõjaga pöörduti tagasi kahekümnenda sajandi konfliktide juurde, sundides kõiki riike reservide suurendamise nimel alustama meeletut võidujooksu.
„Tooraine” nappus, millele on kaasa aidanud püüd Kiievit toetada, on toonud kaasa selle, et praegu napib Itaalia arsenalis rasket ja kerget suurtükiväe laskemoona. „Riiulitel – kinnitas riigikaitse komisjon Copasir – pole pärast kuut abisaadetist Ukrainale enam palju järel.” Ja tarnefirmad ei suuda taotlusi rahuldada: vaja oleks tohutuid investeeringuid, mida saaks määrata ainult ette nähtud (ja osaliselt tasutud) lepingud. Tulemus: Hetkel on tootjatel „vähendatud võimsus”. Laskemoona tarneaeg on kolm aastat, rakettide puhul kuus aastat.
Selles olukorras üritas Rooma ühendust võtta Washingtoniga, et tagada reservide taastamine, kuid USA vastas, et „peame järjekorda võtma”. Ja järjekord on pikk. Sest raskused ühendavad (peaaegu) kõiki Euroopa Liidu riike sedavõrd, et viimasel EL-i kohtumisel otsustati ühisostudeks kasutada ka ühtekuuluvusfondi.
Itaalias on kindralstaabi kõrgemad ohvitserid juba mõnda aega poliitilistele esindajatele selgitanud, et kui teoreetiliselt riiki rünnataks, siis „vastupanuvõime on hinnanguliselt 48–72 tundi”.
„Ebapiisavaks” määratletud julgeoleku tasemeni jõudmisel on palju põhjuseid. Vahepeal tuleb laskemoona perioodiliselt välja vahetada, sest sellised tooted nagu pommid ja raketid „aeguvad” teatud aja möödudes, st nad lakkavad olemast tõhusad ja võivad muutuda isegi ohtlikuks. Mõned kuud tagasi ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenski ise avalikult, et liitlasvägede tarnitud materjal „lahingus ei tööta”. Eelmisel nädalal avaldas Financial Times, et Itaalia poolt Ukrainale kingitud kakskümmend iseliikuvat suurtükki M109L on kasutuskõlbmatud.
Moona probleem on raskuste üks pool. Draghi valitsuskabineti ajal kaitseväe koostatud raporti kohaselt on armee soomustankide tõhususe tase „vähenenud 25-30 protsendini” materjali „vananemise” ja varuosade „kannibaliseerimise” tõttu. Õhuvägi seevastu uhkeldab tipptasemel tehnikaga, kuid neil ei ole õiget rakettide kogust ja kuigi on otsustatud soetada keerukad raketitõrjepatareid, võtab nende paigaldamine kaua aega. Merevägi on samuti tipptasemel, kuid on alamehitatud ja lahingutingimustes oleks laskemoona vaid nädala jagu.
Pole juhus, et kaitseminister Guido Crosetto rõhutab, et „riigikaitse vajadused nõuavad piisavate varude olemasolu”. Märtsis parlamendi infotunnis oli täitevvõimu esindaja selgitanud, et „peame taastama Kiievile eelmise valitsuse viie saadetisega antud materjalid”. Seistes silmitsi neopatsifistide kriitikaga, ei meenutanud ta mitte ainult seda, et „teie hääletasite samuti Ukrainale antava abi andmise poolt”, vaid lisas, et kohustus jõuda kaitsekulutustes 2 protsendini SKT-st „on eesmärk, mida kinnitas toonane peaminister Conte NATO peakorteris” 2018. ja 2019. aastal.
Pärast sõja puhkemist sai moona probleemi lahendamisest – kaitseministri asetäitja Matteo Perego sõnul – „strateegiline küsimus”. See ei ole paremtsentristliku Itaalia sõjakas hoiak. Eelmisel aastal teatas Saksa sotsiaaldemokraat Scholzi valitsus saja miljardi eraldamisest Saksamaa sõjaliste rajatiste uuendamiseks. Ja Prantsuse liberaalne president Emmanuel Macron teatas, et „Prantsusmaa on sisenenud sõjamajandusse, mistõttu on hädavajalik kiiresti üles ehitada see, mida meie relvajõud vajavad”.
