Ukrainas Lõmani väikelinnas enam kui saja kilomeetri kaugusel Venemaa piirist vaatab naine hirmunult ringi. Ma ei taha surra, ütleb Viktoria.
Viktoria ei ole tema pärisnimi. Sõjas tuleb karta ja isegi Viktoria hirm pole alusetu, vahendab Yle.
Viktoria on ukrainlanna, kuid toetab sõjas Venemaad. Kui venelased Lõmani neljaks kuuks okupeerisid, töötas Viktoria venelaste juures omamoodi kvartalivalvurina. Sellest ajast alates on tema elu ohus. Nii et ta kardab ukrainlasi, oma kaasmaalasi.
Ühel õhtul peatus minu kõrval Ukraina sõjaväe auto. Sõdurid avasid akna ja näitasid minu poole. Nad ütlesid, et tulistavad mind pähe, räägib Viktoria.
Viktoria soovib näidata oma hävinud kodu. Seda tegid ukrainlased, ütleb ta pommirünnakus hävinud korteris, kus lagi on osaliselt sisse kukkunud. Ülemise korruse diivan turritab välja laes olevast august.
Viktorial on sõjast selge arusaam: selles on tema sõnul süüdi Ukraina.
Lõman on varemetes. Lähedal asuvalt rindejoonelt on kuulda lakkamatut suurtükkide mürinat. Linnas elas 20 000 inimest. Vaid paar tuhat neist on jäänud oma kodudesse.
Suur osa kortermajadest on elamiskõlbmatuks muutunud. Venemaa vallutas Lõmani 2022. aasta juuni alguses. Pärast neli kuud kestnud rasket võitlust oktoobris oli Ukraina linna üle kontrolli taastanud.
Soome Yle ajakirjanikud otsisid Ukrainas inimesi, kes toetavad Venemaad ja loodavad Venemaa võidule. Sooviti vastuseid küsimusele, kuidas mõned inimesed saavad Venemaad toetada, kuigi nad teavad, milliseid julmusi Venemaa on nende kaasmaalaste ja naistega teinud.
Ukrainas elab üle 40 miljoni inimese ja hinnanguliselt 7,5 miljonit neist on rahvuselt venelased. Mida aga tähendab olla vene rahvusest ukrainlane?
Venemaa ja vene kultuuri mõju Ukrainas ei maksa alahinnata. Ukraina idaosa oli alates 18. sajandist Venemaaga sama riik. Sotsialistlik nõukogude võim hõlmas aastatel 1921–1991 mitte ainult Venemaad, vaid ka kogu Ukrainat. Vene keel on ka paljude nende ukrainlaste emakeel, kes pole vene rahvusest. Ukraina idaosas kattuvad ja põimuvad ukrainlus ja venelus nii, et alati ei tea, mis inimeste peas toimub.
Näiteks kui palju inimesi toetab Venemaad sõjas nagu naine, kelle kodu on varemetes? Vastust pole. On teada, et paljud muutsid meelt pärast seda, kui esimesed Venemaa raketid tabasid Ukraina pinnast.
62-aastane Sergei on toomas võimude poolt linna toodud abisaadetist. Ta nõustub intervjuuga, siis aga läheb teiste inimeste silme alt eemale ja tõmbab kapuutsi pähe.
Venelased andsid ravimeid ja humanitaarabi. Elu oli normaalne, ütleb Sergei.
Sergei nimi on muudetud. Ta ei taha samuti oma nime all esineda.
Oleksin võinud saada jalaoperatsiooni, aga siis pidi Venemaa linnast lahkuma, selgitab karkude abil kõndiv Sergei. Ta sündis Ukraina põhjaosas Harkivis Venemaa piiri lähedal. Ta elab üksi. Naine suri aasta tagasi koroonaviiruse järelmõjude tõttu.
Venemaa lahkus, varemed jäid. Ukraina süü, ütleb Sergei.
Ukraina armee tulistas siin. See on tõde ja seda ei saa salata, isegi kui keegi ei taha seda kõva häälega välja öelda. Kui sõda puhkes, alustas Ukraina pommitamist, väidab Sergei.
Sergei plaanib oma kodulinna jääda elu lõpuni, hoolimata sellest, et vähemalt osa naabreid teab tema sümpaatiat Venemaa vastu. Kõik on siin vaiksed ja kõik kardavad, räägib Sergei.
Natalja on üks väheseid lõmanlasi, kes saab elada oma kodus. Ka tema nimi on muudetud.
72-aastane pensionär jagab oma väikest korterit lapselapsega. Lõmanis on see luksus. Suur osa linna jäänutest kolis keldritesse elama, kui raketid ja mürsud kortereid hävitasid.
Natalja isa oli venelane ja ema ukrainlanna. Ta ei oska tegelikult öelda, kumb pool temas tugevam on. Meie pere oli nii võrdne, et vennast tehti venelane ja minust ukrainlane, meenutab Natalja oma lapsepõlve ajal, mil Ukraina oli Nõukogude Liidu osa.
Natalja on endine laojuhataja. Enne sõja algust vaatas ta Venemaa riiklikke telekanaleid ja oli venemeelne. Kõik vaatasid. Ja millessegi peab uskuma. Inimesed kipuvad uskuma seda, mida neile räägitakse.
Tema suhted Venemaaga on aga viimase aastaga jahenenud. Natalja koorib oma voodil kartuleid ja vastab rahulikult küsimustele. Ta ei oska öelda, milles Venemaa rünnak tegelikult seisneb.
Keegi ei taha rahust rääkida. Kas kedagi huvitab, et inimesed siin surevad? Natalja naeratab tagasihoidlikult.
Ma ei oota enam siia kedagi. Ma lihtsalt palvetan iga päev, et mu lähedased oleksid kaitstud, ütleb ta.
