Portugalis avaldati katoliku kirikus toimunud seksuaalse kuritarvitamise raport, mille koostas sõltumatu komisjon ja edastas selle kirikule.
Raporti lisas on üksikasjalikult välja toodud nii kuritarvitajate ja kuritarvitamist varjanud inimeste nimed, aga neid hoitakse saladuses, vahendab Portugal Resident.
Arvatakse, et nimede saladusse jätmine oli osa kokkuleppest.
Endise Portugali presidendi Jorge Sampaio vend, psühhiaater Daniel Sampaio kirjeldab uuringu tulemusi kui „väga tähelepanuväärseid”, mis viitab sellele, et „kõige olulisem kohtlemine vägivallatsejate vastu on kiire ja tõhus õigusemõistmine (…) Peame need asjad hukka mõistma, et organid saaks tegutseda (…) Ravi võib toimuda psühhofarmatseutiliste ravimite kaudu, kuid on vaja intensiivset psühhoteraapiat (…) Nendele vägivaldsetele inimestele ei piisa vaimsest mõjutamisest. See on kirikus põhiline, kuid neid inimesi tuleb kohelda psühholoogilisest vaatenurgast.”
Paljud raportis välja toodud kuritarvitajad on juba surnud, pensionile läinud või lõpetanud praktiseerimise.
Lastepsühhiaater Pedro Strecht ütles komisjoni järeldusi tutvustades, et alates 1950. aastast on kirikus olnud vähemalt 4815 seksuaalse kuritarvitamise ohvrit.
Kuna tegemist oli enam kui 500 kaebusega, mis tulid igas vanuses ohvritelt: alaealistest kuni kõrges eas inimesteni. Nende hulgas on katoliku koolide ja seminaride endisi õpilasi, skaute ja tüdrukuid, kes on nüüdseks nunnad.
Raportis on teateid väärkohtlemisest käärkambrites, usuasutustes, konfessioonides ja puhkelaagrites. Kuritarvitamisi toimus igas vormis: penetratsioon, ekshibitsionism, manipuleerimine, mobiiltelefoni sõnumite saatmine jm. Suurem osa vägivallatsejatest on mehed, neist mõned võivad veel aktiivsed olla.
Mida rohkem ajas tagasi minnakse, selgitab Pedro Strecht, seda enam omandas nähtus „tõeliselt endeemilised mõõtmed, mõjutades mõlemast soost lapsi, peaaegu kõiki katoliiklasi, kus poisse on rohkem kui tüdrukuid ning hõlmates tervet riiki ja mitmeid sotsiaalseid gruppe”.
Kuritarvitajatele tuleb lisada „varjajad” – kaebusi varjav hierarhia: „nimelt mõned piiskopid”. „Katoliku kirikus on sektor, mis tahab (nende kuritarvituste kohta) saladusi hoida,” ütles Strecht varem ja ütles seda ka nüüd.
Kuna on tunnistatud, et see uurimine ei olnud kriminaaluurimine, võib olla kindel, et „tegeldakse” vaid jäämäe tipuga. Paljudest sadadest tunnistustest jõudis prokuratuuri vaid 25 – ja teatakse juba, et esimesest 10 „avatud” kriminaaluurimisest kuus pandi kalevi alla.
Nagu Pedro Strecht on rõhutanud, ei saa välja tuua kuritegude arvu, millega kunagi tegeletakse, kuna paljusid tuhandetest ohvritest väärkoheldi rohkem kui üks kord või teatud aja jooksul.
Komisjonile laekus kaebusi eelkõige viiest ringkonnast: Lissaboni, Porto, Braga, Santarémi ja Leiria piirkonnast.
Ohvrite keskmine vanus on praegu 52 aastat, lisas Stecht – tuues välja, et väärkohtlemise kõrgaeg oli 60ndatel ja 70ndatel.
Aga kuigi ohvrid elavad tänase päevani traumaga, pole katoliku preestrite poolt toime pandud väärkohtlemise kirjeldused meedias kaotsi läinud. Nagu üks juhtkiri soovitab, „oleks andestamatu, kui kirik ei räägi, mida ta on seni teinud seksuaalse kuritarvitamise peatamiseks ja millise hüvitise see ohvritele annab” – kus tuhanded võisid minna hauda „vaikuses”.
Kirik on tänanud komisjoni raporti eest, mida ta enda sõnul analüüsib 3. märtsil toimuval Portugali katoliku piiskoppide konverentsi erakorralisel täiskogul.
