Mis tõmbab soomlasi Ukraina rindele võitlema? 34-aastane Helsingi mees Harri rääkis sellest saates Itä Nyt.
Sealt ei tule keegi selge mõistusega tagasi, rääkis MTV-le eelmise, 2022. aasta oktoobris Ukrainast rahvusvahelisest leegionist naasnud Harri, „See on karm koht.”
Harri käis eelmisel aastal Ukrainas kahel korral, esmalt suvel Kiievis ja seejärel veel kaks kuud sügisel merejalaväes ja rahvusvahelises leegionis.
Otsus rindele minna tuli tasapisi. Algul tegi Soomes meremehena ajateenistuse läbinud Harri evakuatsioonireise Ukrainasse ja aitas inimesi sõja jalust välja.
Need pered said Harrile väga lähedaseks. Nende raske olukorra nägemine ja tema enda kasvatus, mille kohaselt tuleb alati kaitsta nõrgemat, mõjutas otsust minna sõduriks Ukrainasse.
Aga enne sinna minekut peaks vähemalt kümme korda mõtlema, räägib Harri nüüd tagantjärele.
Harri sõnul on inimestel sõjast palju valesid ettekujutusi. Sõda sageli ülistatakse, kuid tegelikult on see enamasti ootamine ja planeerimine. Vahel ei saanud üle kuu aja duši all käia ja süüa sai umbes korra päevas, ning söödi seda, mida oli, enamasti vaid konserv.
Paljud inimesed arvavad, et sõda sarnaneb videomängudega, räägib Harri. Küll aga tuleb aru saada, mida see mõistusega teeb ja et hing võib sealt lahkuda.
Olen endiselt stressiseisundis, vahel tunnen, et kaotan mõistuse. Sõda viirastub isegi unenägudes, ütleb Harri.
Ukraina kogemustega aitab toime tulla kaaslaste toetus. Lisaks perekonnale ja sõpradele peetakse tihedat kontakti Ukrainas viibinud võitluskaaslastega. Teineteisele saadetakse sõnumeid. Mõnikord on see mõne jaoks keerulisem ja mõnikord kergem. Toetatakse teineteist.
Surmahirm oli Ukrainas pidevalt olemas. Vahel tuli ette selliseid olukordi, et Harri oli juba kindel, et järgmist päeva ta ei näe. Surmahirm on aga midagi, mis kaob. See oli umbes kolmandal päeval rindel.
Soome välisministeerium ei tea, kui palju soomlasi Ukrainas sõdib. Reisiteate tegemine on vabatahtlik ja reisi põhjust ministeerium ei küsi.
Ukrainasse varustust ja kaitsevarustust tarninud vabatahtlik ütles MTV uudistele, et Soome võitlejaid on praegu vähemalt 20.
Välisministeeriumi andmetel oli Ukrainas sõja alguse ajal umbes 80 soomlast. Reisiteadete arv on kõikunud 30 ja 50 vahel, kuid seal sees on ka need, kes on reisiteate teinud mitu korda.
Välisministeerium rõhutab, et reisiteadete põhjal ei ole võimalik hinnata, kui palju Soome vabatahtlikke võitlejaid Ukrainas on.
Soome välisministeeriumi reisi-info kutsub Ukrainast viivitamatult lahkuma, sest olukord on sõjaliste operatsioonide tõttu kogu riigis ohtlik ja ettearvamatu. Harri teab seda liigagi hästi omast kogemusest.
Saatuslikke juhtumeid oli palju, räägib Harri. Tema pundist pole leegionäre enam palju elus. Ligi 30-st on jäänud 6-7 võitlusvõimelist meest. Oli suuri kaotusi ja see on lausa ime, et ma ikka veel siin seisan, räägib Harri. Paljud enam ei seisa, ütleb ta tasasel häälel.
Harri otsustas kaks nädalat enne Surma Metsaks nimetatud operatsiooni Soome tagasi sõita.
Harri sõnul oli „Surma Mets” väike metsariba Ukrainas Kupjanski lähedal ning seal oli ka põld nii kaugele kui silm ulatus. „Paljud meie grupist surid seal, natuke liiga palju häid mehi jäi sellele teele. Sellel polnud mingit mõtet, sest „Surma Metsal” polnud minu meelest taktikalist tähtsust,” jutustab ta.
Harri on tänulik, et ta eluga koju tagasi jõudis. Soome eluga kohanemine pole aga olnud väga lihtne. Seda olemise seisundit nimetatakse limbo‘ks (tõlkes: põrgu eeskoda). Lahingukaaslasega käib Harri Helsingis katuselt lund viskamas, see annab mingi adrenaliini, aga see pole sama asi.
Mis sind siis eesotsas tõmbab? Harri sõnul on see lihtsalt adrenaliin. „Meid kutsutakse adrenaliinisõltlasteks. Sarnast kogemust ei saa kusagilt mujalt. See ekstaas, see kogukonnatunne, see vendlus, see tunne õhtuti, et sa oled elus. Seda ei saa kusagilt mujalt ja keegi, kes pole rindel olnud, ei saa sellest aru,” märgib ta.
Oma lähedaste heaks otsustas Harri oktoobri lõpus leegionist tagasi Helsingisse naasta. Lähedased võtsid otsust minna Ukrainasse võitlema väga raskelt, kuid nüüd on nende jaoks kindlasti suur kergendus, et mees on tervete jalgadega koju jõudnud.
Harri pisitütar on ilmselt peamine põhjus, miks ta ei plaani lähiajal Ukrainasse naasta, vähemalt mitte rindele sõdima. Perekond on nüüd esikohal. Väike tütar vajab isa rohkem kui Ukraina armee või leegion ühte sõdurit.
