USA enda kehtestatud nn punased jooned sõjas viivad Ukraina kaotuseni, kirjutab väljaandes The Hill sõjaveteran Jim Jones.
Vietnamis 27. juunil 1969 öisel luuremissioonil lennates jälgisin Tay Ninhi maakonnas, kus ma asusin, suurt Põhja-Vietnami armee (NVA) üksust veidi üle Kambodža piiri. Kui lähenesime piirile ühemootorilise „Bird Dog” vaatluslennukiga, nägime piloodiga piirist kiviviske kaugusel enam kui tosinat tulukest. Kui jõudsime asukohast umbes poole kilomeetri kaugusele, kadusid kõik need tuled. Kui me eemaldusime, ilmusid nad uuesti. Pöörasime paar korda sama tulemusega sellesse kohta tagasi.
See, pluss see, et NVA kontrollis piirialasid täies mahus, kinnitas, et tegemist oli vastase üksusega. Minu raskekahurväe pataljon oleks võinud selle mõne minutiga likvideerida, kaitstes USA vägede ja meie Lõuna-Vietnami partnerite elusid. Kahjuks oli see võimatu.
NVA üksus ei pidanud oma asukoha avalikuks tulemise pärast muretsema, sest kõik asjaosalised teadsid hästi, et USA vägedel on rangelt keelatud Kambodžas asuvate kommunistlike vägede pihta tulistada. Piirang andis NVA-le sõjas väärtusliku eelise, vähendades ohte, milleks ta pidi valmistuma. Ta kasutas seda poliitikat ära, säilitades arvukalt rajatisi Tay Ninhi maakonna piiri ääres, teades, et Ameerika väed neid ei sega. NVA võis rünnata oma äranägemise järgi ja naasta lihtsalt oma Kambodža varjupaika, kui olukord muutus raskeks. Noh, vähemalt seni, kuni president Nixon andis 1970. aasta aprillis käsu sissetungiks Kambodžasse.
Polnud mõtet anda NVA vägedele teada meie enda kehtestatud lahingupiirangutest Vietnami sõja ajal. Samuti ei ole praegu mõtet anda venelastele teada USA poolt Ukrainale antavale abile seatud piirangutest. Ometi oleme selle üha inetumaks muutuva konflikti algusest peale teinud teatavaks piirangud või punased jooned, mille oleme kehtestanud oma abile sellele vaevatud riigile. Poliitika on toonud kaasa asjatuid inimkaotusi Ukrainas.
Nn punase joone strateegia on tõsiselt pärssinud Ukraina suutlikkust seista vastu Venemaa üha barbaarsemale käitumisele. Muude ekslike tegevuste hulgas kõhklesime, kuid jätkasime seejärel tankitõrjerakettide Javelin, seejärel moodsate suurtükkide, seejärel raketiheitjate HIMARS (kuid piiratud tegevusraadiusega) tarnimisega, seejärel ebapiisava hulga keeruka õhutõrjega. Me kaalume endiselt paljude muude oluliste relvade, sealhulgas tankide, pikema tegevusraadiusega rakettide ja hävitajate saatmist.
USA ja NATO peavad tegema 180-kraadise pöörde ja andma Venemaa presidendile Vladimir Putinile teada, et me hülgame kõik punased jooned ja pakume edaspidi kõikvõimalikku toetust, et kaitsta Venemaa kasvava ohu eest. Kui peetakse vajalikuks teatud piiranguid säilitada, tuleks need hoida saladuses. Las venelased oletavad. Paneme nad planeerima ja valmistuma kõigiks võimalusteks. Miks anda neile teavet, mis on oluline nende strateegia kujundamisel, teatades kõigest, mida me ei tee või ei paku?
Kui venelased jätkavad rakettide välja laskmist Mustal merel asuvatelt laevadelt või Venemaa pinnal baseeruvatelt lennukitelt, peavad Ukrainal oma elanikkonna kaitsmiseks olema pikema tegevusraadiusega raketid. Kõik rajatised, mida venelased kasutavad ründetegevuse toetamiseks Ukrainas, peaks olema aus mäng. Ja Ukrainal peab oma linnade ja infrastruktuuri kaitsmiseks olema parem õhutõrje, sealhulgas oma hävituslennukite varude täiendamine. Kui president Putin teab, et tema agressiivsed teod panevad aluse kaitsevarustusele, mida USA ja tema liitlased tarnivad, võib-olla mõtleks ta kaks korda enne vaenutegevuse laiendamist. Sõltumata sellest, mida ta teeb, on oluline, et Ukrainat varustataks kiiresti edu saavutamiseks vajaliku sõjavarustusega.
Kuigi me tarnime ukrainlastele lõpuks soomusmasinaid Bradley ja Stryker, on neil Ida-Ukrainas kaevikusõja ummikseisust väljumiseks hädasti vaja märkimisväärset hulka peamisi lahingutanke. Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles, et vajab lahinguväljal edu saavutamiseks vähemalt 300 kaasaegset tanki. Kahjuks otsustas Pentagon äsja mitte saata Ukrainasse M1 Abramsi tanke, väidetavalt seetõttu, et need ahmivad kütust, neid on raske hooldada ja neid napib.
Ukrainlased võtaksid hea meelega Saksamaal toodetud Leopardi tanke ja neid on väidetavalt üle Euroopa umbes 2000. Saksamaa peab nende kasutamise Ukrainas heaks kiitma, kuid on teatanud, et ei tee seda, kui USA ei nõustu saatma mõningaid Abramsi tanke.
Taeva pärast, USA peaks andma Ukrainale üle hulga Abramsi tanke ja tegema kõik vajaliku, et hõlbustada Leopardide üleandmist ukrainlastele, enne kui on liiga hilja. Ukrainlased on tõestanud, et suudavad saada üle mis tahes tehnilistest probleemidest varustusega.
Ukraina olemasolu sõltub Putini sõja edukast lõpetamisest. Ukraina edu on oluline ka USA ja tema liitlaste strateegiliste huvide jaoks. Me lihtsalt ei saa endale lubada lasta Putinil võita sõda venitamisega, kuni Lääs on kurnatud. Teist võimalust ei tule ja edu aken sulgub. Toetame õiget poolt selles elu ja surma võitluses ja peame edu saavutamiseks võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed.
See algab kõigi ennasthävitavate punaste joonte kaotamisega ja Putinile teada andmisega, et paneme kõik mängu. Nagu endine kaitseminister Robert Gates ja endine välisminister Condoleezza Rice avaldasid hiljuti arvamust, et „aeg ei ole Ukraina poolel” ja me peame vastavalt tegutsema.
