USA endised tippjuhid: Aeg mängib Ukraina kahjuks ja Putin ei lase sõda Ukrainas kaotada

Aeg mängib Ukraina kahjuks ja president Vladimir Putin ei lase sõda Ukrainas kaotada, kirjutavad väljaandes Washington Post endine USA välisminister Condoleezza Rice ja endine kaitseminister Robert Gates.

Järgneb analüüs:

Kui rääkida sõjast Ukrainas, siis praegu on kindel vaid see, et lahingud ja hävitamine jätkuvad.

Vladimir Putin on endiselt täielikult pühendunud kogu Ukraina tagasi toomisele Venemaa kontrolli alla või – kui see ei õnnestu – hävitada see elujõulise riigina. Ta usub, et tema ajalooline saatus – tema messialik missioon – on taastada Vene impeerium ja nagu Zbigniew Brzezinski aastaid tagasi märkis, ei saa olla Vene impeeriumi ilma Ukrainata.

Oleme mõlemad Putiniga korduvalt suhelnud ja oleme veendunud, et ta usub, et aeg mängib tema kasuks: et ta suudab ukrainlased ära kurnata ning et USA ja Euroopa ühtsus ja toetus Ukrainale lõpuks mureneb ja puruneb. Kindlasti kannatavad Venemaa majandus ja inimesed sõja jätkudes, kuid venelased on üle elanud palju hullema.

Putini jaoks ei ole lüüasaamine võimalik. Ta ei saa loovutada Ukrainale nelja idapoolset oblastit, mille ta on kuulutanud Venemaa osaks. Kui ta ei suuda sel aastal sõjaliselt edu saavutada, peab ta säilitama kontrolli positsioonide üle Ida- ja Lõuna-Ukrainas, mis pakuvad hüppelauda tulevasteks uuteks pealetungideks, et vallutada ülejäänud Ukraina Musta mere rannik, kontrollida kogu Donbassi piirkonda ja seejärel liikuda läände. Kaheksa aastat lahutas Venemaa Krimmi vallutamist ja sissetungi peaaegu aasta tagasi. Tuleb arvestada, et Putin on soovitu saavutamisel kannatlik.

Samas, kuigi Ukraina vastus sissetungile on olnud kangelaslik ja tema sõjavägi on hiilgavalt esinenud, on riigi majandus kaoses, miljonid inimesed on põgenenud, selle taristu hävib ning suur osa selle maavaradest, tööstusvõimsusest ja märkimisväärsest põllumajandusmaast on Venemaa kontrolli all. Ukraina sõjaline võimekus ja majandus sõltuvad nüüd peaaegu täielikult päästerõngast läänest – eelkõige USAst. Kui ei toimu järjekordset suurt Ukraina läbimurret ja edu Vene vägede vastu, kasvab lääneriikide surve Ukrainale relvarahu läbirääkimisteks, kui mitu kuud väldanud sõjalise patiseis möödub. Praegustes oludes jätaks mis tahes läbi räägitud relvarahu Vene vägedele tugeva positsiooni, et jätkata sissetungi, kui nad on selleks valmis. See on vastuvõetamatu.

Ainus viis sellist stsenaariumi vältida on see, et USA ja tema liitlased suurendavad kiiresti Ukrainale sõjalisi varusid ja sõjalisi võimeid, mis on piisavad, et heidutada ära Venemaa taaspealetung ning võimaldada Ukrainal tõrjuda Vene vägesid ida ja lõuna poole. Kongress on andnud piisavalt raha, et maksta sellise tugevdamise eest; praegu on vaja USA ja tema liitlaste otsuseid pakkuda ukrainlastele neile vajalikku täiendavat sõjavarustust – eelkõige mobiilset soomust. USA neljapäeval sõlmitud leping Bradley lahingumasinate saatmiseks on kiiduväärt, kuid see on hilinenud. Kuna Ameerika Abramsi rasketankide saatmisega kaasnevad tõsised logistilised väljakutsed, peaksid Saksamaa ja teised liitlased selle vajaduse täitma. Samuti peaksid NATO liikmed ukrainlasi varustama pikema tegevusraadiusega rakettide, täiustatud droonide, märkimisväärsete laskemoonavarude (sh suurtükimürsud), suurema hulga luure- ja seirevõimekuse ning muu varustusega. Neid võimeid on vaja nädalate, mitte kuude pärast.

Üha sagedamini küsivad Kongressi liikmed ja teised meie avalikus diskursuses: „Miks peaksime sellest hoolima? See pole meie võitlus.” Kuid USA on õppinud kõvasti – aastatel 1914, 1941 ja 2001 –, et provotseerimata agressiooni ning rünnakuid õigusriigi ja rahvusvahelise korra vastu ei saa eirata. Lõpuks sattus meie julgeolek ohtu ja me sattusime konflikti. Seekord näevad maailma majandused, sealhulgas meie oma, juba Putini ühemõttelise agressiooni põhjustatud inflatsiooni mõju ja majanduskasvu pidurdumist. Parem on ta kohe peatada, enne kui USA-lt ja NATO-lt tervikuna rohkem nõutakse. Meil on Ukrainas sihikindel partner, kes on valmis kandma sõja tagajärgi, et me ei peaks seda tulevikus ise tegema.

President Volodõmõr Zelenski eelmisel kuul peetud kõne Kongressi ees tuletas meile meelde Winston Churchilli palvet 1941. aasta veebruaris: „Andke meile tööriistad ja me lõpetame töö.” Nõustume Bideni administratsiooni otsusega vältida otsest vastasseisu Venemaaga. Siiski ei pruugi julgeks muutunud Putin meile seda valikut anda. Võimalus vältida vastasseisu tulevikus Venemaaga on aidata Ukrainal praegu sissetungija tagasi tõrjuda. See on ajaloo õppetund, mis peaks meid juhtima, ja see annab kiireloomulisuse meetmetele, mida tuleb kasutada – enne kui on liiga hilja.

Kommentaarid
(Külastatud 980 korda, 1 külastust täna)