Kui Venemaa kasutab Ukrainas tuumarelva, siis on USA valmis andma vastulöögi Venemaale, aga see võib tappa tsiviilelanikke ka Venemaaga piirnevates NATO riikides.
Nagu selgub USA asjatundjate hinnangutest, siis häid lahendusi USA jaoks pole, kui Venemaa peaks kasutama Ukrainas tuumarelva. USA on lubanud anda vastulöögi, aga see võib tähendada olulist kahju ka Venemaaga piirnevatele NATO riikidele, selgub USA väljaandes The Atlantic avaldatud analüüsist.
Maailmas on tuumarelv olemas 9 riigil ja kui olukord Ukrainas kontrolli alt väljub, võib see tähendada probleeme üle terve maailma. Ukrainas võib Venemaa kasutada tuumarelva neljal erineval moel.
Esimene stsenaarium on tuumapommi plahvatamine Musta mere kohal. Selline rünnak ei too kaasa inimohvreid, kuid tõestab Venemaa valmisolekut tuumarelva kasutada ja näitab ühtlasi, et ees võib oodata midagi hullemat.
Teine variant on peamiselt suunatud Ukraina juhtkonnale ja nende punkrite asukohale, kus viibivad president Volodõmõr Zelenski ja tema nõunikud.
Kolmas võimalus on anda löök sõjalisele sihtmärgile Ukrainas. Selline objekt võib olla näiteks lennuväebaas või moonaladu. Rünnaku eesmärk ei ole kahjustada tsiviilisikuid.
Neljas ja tsiviilelanike jaoks kõige laastavam stsenaarium on rünnak Ukraina linnale. Eesmärk on sellisel juhul taotleda tohutuid tsiviilohvreid ja võimalik, et ka vastase kiiret alistumist – samad eesmärgid, mis ajendasid USA tuumarünnakuid Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aastal.
Milline on sellisel juhul USA reaktsioon? USA president Joe Biden on teinud selgeks, et tuumarelvade kasutamine Ukrainas on „täiesti vastuvõetamatu” ja et see „viib tõsiste tagajärgedeni”. Kõnealuste tagajärgede sisu kohta esitatud väited on aga seni olnud ebaselged.
The Atlanticu raporti kohaselt ei pea valdav enamus USA eksperte Venemaa võimalikule tuumarünnakule tuumarelvaga reageerimist heaks variandiks.
Näiteks NATO peasekretäri asetäitjana töötanud USA diplomaat Rose Gottemoeller rõhutab, et USA luureteenistus jälgib Venemaa tuumarelvade liikumist reaalajas. Tema arvamus on, et kui USA peaks tuvastama taktikaliste relvade liikumise nende hoiukohtadest, peab Biden viivitamatult nende relvade liikumise avalikustama ja saatma samal ajal erakanalite kaudu Moskvale karmi hoiatuse. Arvatakse, et sellega on õnnestunud ära hoida näiteks keemia- ja bioloogiliste relvade kasutamist Ukrainas.
USA endine kaitseminister William Perry aga arutleb olukorra üle, kus Venemaal rünnak takistustest hoolimata õnnestub. Perry sõnul peaks kättemaks sel juhul olema tugev ja sihipärane, kuid rohkem „konventsionaalsem” kui tuumarünnak. Löök peaks piirduma Ukrainaga ja soovitavalt ainult Venemaa tuumarünnakuga seotud sihtmärkidega.
Eesmärk on tõusta „eskalatsiooniredelil” nii vähe kui võimalik ja avaldada siiski sügavat ja olulist mõju, täpsustab Perry.
Samas lisab ekskaitseminister, et kui Putin peaks sellele sammule vastama järjekordse tuumarelva kasutamisega, peaks USA viivitamatult hävitama kõik Venemaa väed Ukrainas. Perry usub, et seda saab teha ilma raskusteta.
Teisalt otsustas näiteks president Barack Obama riikliku julgeolekunõukogu juhtide komitee juba 2016. aastal pärast oma raporteid, et tuumarünnaku korral ei jää USA-l muud valikut, kui korraldada kättemaks tuumarelvadega. Komitee sõnul „näitab igasugune muu vastus otsustavuse puudumist, kahjustab USA usaldusväärsust ja nõrgestab NATO allianssi”.
Sobiva tuumaobjekti valimine osutus aga selle komisjoni raportis keeruliseks. Vene vägede purustamine tuumalöögi jõuga tapab süütuid tsiviilisikuid, sealhulgas NATO riikides. Seevastu tuumalöök Venemaa sees võib konflikti eskaleerida täiemahuliseks tuumasõjaks.
USA kaitseministeeriumi Pentagoni massihävitusrelvade vastu võitlemise agentuur (DTRA) koostas 2019. aastal oma hinnangu lähtuvalt sellest, kuidas USA peaks reageerima, kui Venemaa tungib Ukrainasse ja kasutab seal tuumarelva. Kuigi DTRA uuringute tulemused on tavaliselt salastatud, väidavad The Atlanticu allikad, et üks osaleja kommenteeris, et „sõjamäng” paljastas, „et õnnelik lõpp ei olnud võimalik”. Selle asemel tuleks DTRA aruande põhjal öelda nagu 1983. aasta filmis WarGames: „Ainus võidukäik on jätta mängimata.”
