Soome energiaettevõtjast asjatundja: inimesi ootab seoses rohepöördega karm õppetund

Soome energiafirma St1 omanik Mika Anttonen leiab, et inimestel on suur soov muuta energia roheliseks, aga enne seda tuleb suur puudus elektrist.

Anttonen näitab sülearvutis pilti, mis võtab kokku maailma rahvastiku kasvu, majanduskasvu ja energiatarbimise kasvu. Kõik numbrid liiguvad vääramatult ülespoole, vahendab Helsingin Sanomat.

„Need ei ole arvamused,” rõhutab Anttonen.

Intervjuu teemaks on Euroopat raputav energiakriis, kuid Anttoneni sõnul on kriis seotud veelgi suurema probleemiga. Maailma heitkoguste vähendamise eesmärgid ei vasta võimalustele, mis põhjustab kroonilist energiapuudust.

Energeetikasektor ei suuda toota püsivat puhast elektrit sellises tempos, millega fossiilenergiat vähendatakse.

„Nüüd saame sellest maitse suhu,” ütleb Anttonen.

Anttonen osutab teguritele, mis panevad paika mängureeglid. Kui rahvaarv kasvab ja majandus kasvab, kasvab ka energia tarbimine.

80 protsenti energiast toodetakse endiselt nafta, kivisöe ja maagaasiga – täpselt nagu 20 aastat tagasi. See jätkub Anttoneni sõnul ka edasidi, kui vaadata energia tootmisobjektidesse tehtud investeeringuid.

„See osakaal ei vähene. Ometi räägivad poliitikud, maailma ärijuhid ja teised tähtsad inimesed aastast aastasse, kuidas nad on pooleteise kraadi stsenaariumile pühendunud. Seda ei juhtu kunagi!” räägib Anttonen.

„Tahame jõuda selle pooleteise kraadise stsenaariumini, kuid kui võimalused on täiesti erinevad.”

Anttonen on nii fossiil- kui ka taastuvenergia tootmise ekspert. Talle kuuluv St1 saab sadu miljoneid eurosid kasumit nafta- ja bensiinikaubandusest ning kasutab seda teedrajavateks projektideks taastuvate energialiikide tootmisel ja arendamisel: tuuleenergia, biokütused, elektrikütused.

Käesoleva aasta esimesel poolel tõusis St1 kasum 227 miljoni euroni eelmise aasta sama perioodi 105 miljonilt, kuna kütuse rafineerimismarginaalid kasvasid hüppeliselt.

Kui naftamiljardär räägib rohepöördest, on loomulik reaktsioon väike kahtlus. Ka selles intervjuus ütleb Anttonen asju, mida võiks tõlgendada arengut pidurdavatena.

Ent üle kümne aasta on Anttonen oma tegude ja investeeringutega tõestanud tahet viia maailma energiatootmine uude, puhtamasse ajastusse.

„Minu ainus huvi on see, et rohepööre saaks toimuda võimalikult kiiresti,” ütleb ta.

Anttoneni sõnul on rohepöörde õnnestumiseks vaja kahte asja: uusi tehnoloogiaid ja solidaarsust.

Alustame tehnoloogiast. Maailma energiasüsteem on rajatud sellele, et nafta, kivisüsi ja maagaas on väga mobiilsed. Nüüd peaks energiasüsteem olema elektrifitseeritud. Tuule- ja päikeseenergia toodavad elektrit, mille teisaldamine ja salvestamine on keeruline.

Elektri salvestamine oleks aga vajalik, sest alati pole ilm tuuline ega päikesepaisteline. Euroopas ehitatakse tuuleenergiat meeletu tempoga. Maagaas on olnud kasutusel tuulevaiksete hetkede reguleerimisjõuna, kuid nüüd on Venemaa need gaasikraanid sulgenud.

Probleem pole aga ainult sõjas. Kes tahab tulevikus ehitada gaasiturbiinelektrijaamu, mida kasutatakse ainult siis, kui tuult pole? „Tehke selle kohta investeerimisplaan ja viige see ettevõtte juhatusse. Vaatame, kuidas läheb. Sa ei tea kasutusaegu, sa ei tea hinda. Kuid teate, et midagi sellist on süsteemi töös hoidmiseks vaja.”

Hea näide Euroopas on veeldatud maagaasi (LNG) impordiks vajalik infrastruktuur. Milline ettevõte võtab Nord Streami gaasitorude taasavamise korral mittevajalike terminalide eest miljardi dollari suuruse riski?

„Nüüd, kui olukord on kriitiline, pole näiteks Saksamaal muud valikut, kui minna riigina seda logistikaremonti rahastama.”

Kui turg on ebastabiilne, võib elektri hind tõusta kõikjal, ütleb Anttonen. Ebastabiilsus jätkub, kui võimsus suletakse enne, kui selle asemele ehitatakse asendus. „Siin on põhimõtteline vastuolu, kuidas rohepööret saab praktikas rakendada.”

Olulisim vajaminev tehnoloogia oleks tööstuslikus mastaabis elektri salvestamine. Kui see õnnestuks, oleks Anttoneni sõnul rohepöörde lahendus silme ees. „Aga igal juhul läheb see praeguste süsteemidega võrreldes palju kallimaks.”

Eri riigid võistlevad akutööstuse arendamise nimel, kuid materjalide piisavus võib peagi probleemiks saada. Soome geoloogiauuringute keskuse dotsent Simon P. Michaux on teinud kõhedust tekitavaid arvutusi selle kohta, kui palju on akude jaoks vaja mineraale.

Anttoneni sõnul pole uute kaevanduste avamise tempo kaugeltki piisav, et akudele loota. Teine võimalus on vesinik ja sellest valmistatud elektrikütused. Vesiniku tootmine nõuab aga palju energiat.

Anttonen toob mõõtmete illustreerimiseks näite St1 uuest hiigelprojektist. Suvel teatas St1, et hakkab koos Rootsi ettevõttega Vattenfall tootma lennukitele elektrikütust. Projekti tarbeks plaanivad ettevõtted merre ehitada 400 hiiglaslikku 15-megavatist tuulikut. Nende toodetud elekter muudetaks fossiilivabaks vesinikuks.

Projekti käigus toodetud ja kasutatav elekter vastab kolmandikule kogu Soome elektritarbimisest. See annab aastas miljon kuupmeetrit elektrikütust, mis rahuldab Arlanda lennujaama vajadused.

Kui kõik sujub ideaalselt, on esimene tilk elektrikütust saadaval 2030. aastal ja projekt saab valmis 2045. aastal. „Nafta asendamiseks on vaja tuhandeid selliseid projekte. Ja siis räägime ainult naftast,” räägib Anttonen. „See väljakutse on astronoomiliselt suur.”

Anttonen nendib, et A-Stuudios võivad eksperdid nõutavate otsuste kohta öelda mida iganes ja poliitikud saavad neile tugineda. Kuid nõutavad projektid jäävad realiseerimata, isegi kui raha on külluses.

„Meil on kõigest puudu. Isegi inimesed on kadunud. Keegi peab neid asju tegema.” Anttoneni sõnul võib ees ootavat ülesannet võrrelda eramu ehitamisega kümne minutiga. Projekti ajakava saab tõhusa toimimisega kiirendada, kuid mitte tuhandekordselt. „Ajakava kallutatus viib meetmeteni, mis ei ole võimalikud ega kulutõhusad.”

Nüüd oleks vaja realistlikku ajakava ja Anttoneni sõnul oleks selleks õige organ energeetikateadlaste kogukond. Ta rõhutab sõna energia.

„Pole vaja ühtegi kliimateadlast, kui koostatakse elektrijaamade ehitamise tegevuskava. Kliimateadlased koostavad teekaarti selle kohta, kui palju süsihappegaasi lubatakse. Ma ei ole nendega nendes küsimustes üldse nõus. Ometi ei saa nad tulla rääkima, kui kiiresti siia elektrijaamu ehitada saab, sest nad ei tea sellest midagi.”

Nii et kas ühiskond peab õppima elama maailmas, kus elekter on erinevatel aegadel saadaval erinevas koguses? „See on täiesti selge,” ütleb Anttonen. „Ma räägiksin suuremast muutusest. Kui kliimamuutustega võidelda, peame igal juhul tarbimist vähendama. Seda tuleb vähendada igas sektoris.”

Anttoneni sõnul toob see kaasa majanduse stagneerumise.

„Loodan, et leitakse viis, kuidas majandus saaks kasvada samaaegselt heitkoguste ja energiatarbimise vähendamisega. Kuid ükski fakt ei toeta sellist olukorda. Sellist uuendust pole leiutatud, mis seda suudaks.”

Anttonen esitab raskeid küsimusi, mis seavad väljakutse valitsevale mõtlemisele: „Kas rohepööre on börsiettevõtete loogikaga teostatav?”

„Milline roll on ühiskonnal ja mis ettevõtetel? Mul pole vastust, aga ma ütlen, et see on kuradi keeruline.”

Ja veel tõsisemad küsimused:

Kuidas saab mõjutada maailma rahvastikutrendi? Kuidas tarbimisharjumusi muuta? Kas SKT kasv on vajalik?

Lääneriikides räägitakse, et rohepööre ise loob ärivõimalusi ja majanduskasvu. See võib juhtuda üksiku riigi või piirkonna puhul, ütleb Anttonen. Kuid mitte terve maakera jaoks.

„Ja see on kogu aeg globaalne probleem. Seda ei saa teha ühes linnas või riigis. Kui atmosfäär on jagatud, tuleb mõjusid alati vaadata globaalselt.”

Euroopa heitkogused moodustavad üheksa protsenti maailma heitkogustest. Need on vähenenud samal ajal, kui majandus on kasvanud. „Aastast aastasse valetame, et Euroopa on edulugu,” ütleb Anttonen. „Miks on heitkogused vähenenud? Globaliseerumisega viisime suure osa oma töötlevast tööstusest väljapoole meie piire.”

Anttoneni sõnul oleks ausam tunnistada, et umbes pool Euroopa tarbimisest põhjustatud heitkogustest kajastub statistikas teiste riikide heitkogustes.

Nüüd jõuame Anttoneni lahenduseni. Tema sõnul on üks asi kliimamuutuste lahendamisel veelgi olulisem kui tehnoloogiline areng. Solidaarsust on vaja.

Euroopa ei saa keskenduda sellele, et võrrandid tema enda vaatenurgast head välja näeksid. Kõige olulisem oleks Euroopa raha ja oskusteabe abil ehitada arenevate majanduste energiasüsteem algusest peale üles taastuvenergiale.

Hiinas, Kagu-Aasias ja Aafrikas ehitatakse kogu aeg kivisöel töötavaid elektrijaamu. Kuigi päikese- ja tuuleenergia on näiliselt odav, kaotavad nad sageli kivisöele, sest reguleerivate võimsuste ehitamine oleks liiga kallis.

„Tihti pole seal elektrisüsteemi, mis aitaks optimeerida eri tootmisvorme,” ütleb Anttonen. Tema hinnangul peaks Euroopal kuidagi õnnestuma vähendada söel töötavate elektrijaamade avamist mujal.

Anttoneni sõnul tasuks Euroopa enda heitkoguseid vähendada sellises tempos, kui uuendused seda võimaldavad.

„Ei peaks olema nii, et üritame olla mõnel aastal maailmas esikohal. Aga ratsionaalselt, nagu see on mõistlik. Ja siis süstigem ambitsiooni Aafrikasse ja Aasiasse. Kui sinna ehitatakse tuhat uut söeküttel töötavat elektrijaama, pole meie jõupingutused tegelikult olulised.”

Anttonen esines hiljuti Helsingis suursaadikute päeval, kus ta rõhutas, et rahvusvahelist koostööd on vaja rohkem kui kunagi varem. „Rahvusvahelise koostöö kaudu saame liikuda ühes suunas. Kui see ei õnnestu, siis see suur probleem ei lahene.”

Kommentaarid
(Külastatud 6,535 korda, 3 külastust täna)