USA telekanal uuris, miks osa Ukrainale minevast teiste riikide sõjalisest abist ei jõuagi rindele – ja miks Ukraina peab igal juhul sõja võitma

Ukrainasse saadetakse välisriikidest väga palju sõjalist abi, aga Ukraina võitlejad kurdavad, et rindele see ei jõua. Milles siis asi? USA telekanal CBS püüdis asjasse selgust tuua.

Praegune sõjategevus käib Ukrainas põhiliselt teise ilmasõja stiilis kaevikutes ja Ukraina edu sõltub suuresti Läänest saadetavast abist. Valdav osa abist viiakse kohale Poolasse, kust USA ja NATO liitlased selle edasi Ukrainasse toimetavad. Sealt edasi aga USA kontroll relvade saatuse üle kaob, vahendab CBS.

„Kõik see kraam läheb üle piiri ja siis juhtub midagi, vaid umbes 30 protsenti sellest jõuab lõppsihtkohta,” ütles Leedus tegutseva organisatsiooni Blue-Yellow asutaja ja tegevjuht Jonas Ohman, kes on tegelenud sõjalise abiga Ukrainas alates konflikti algusest Venemaa toetatud separatistidega 2014. aastal. „30-40 protsenti, see on minu hinnang,” ütles Ohman käesoleva aasta aprillis.

Saksamaal Kielis tegutseva Maailmamajanduse Instituudi andmetel on USA andnud Ukrainale sõjalist abi alates veebruari lõpust üle 23 miljardi dollari. Ühendkuningriik on panustanud 3,7 miljardit dollarit, Saksamaa 1,4 miljardit dollarit ja Poola 1,8 miljardit dollarit ning mitmed teised riigid on järginud eeskuju.

Kombinatsioon Ukraina pidevalt muutuvatest rindejoontest koos suures osas vabatahtlike ja poolsõjaliste jõududega on muutnud sõjalise abi kohaletoimetamise keeruliseks neile, kes üritavad relvastust läbi ohtlike varustusliinide sihtkohta toimetada. Mõned on väljendanud muret relvade sattumise pärast Ukraina mustale turule, mis on pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist vohanud koos korruptsiooniga.

Ohman, kes tegeleb abi saatmisega Ukrainasse ütles, et seal on võimu omavad isikud, oligarhid ja poliitilised tegelased, kellest peab läbi murdma.

Andy Millburn on USA merejalaväe erukolonel, kes teenis Iraagis ja Somaalias ning asutas hiljuti ettevõtte Mozart Group, mis on pühendunud Ukraina rindesõdurite koolitamisele. Ta sõitis pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse ja rajas pealinnas Kiievis baasi.

„Kui te pakute tarneid või logistikat, peab sellel olema mingi organisatsioon, eks? Kui teie võimekus lõppeb Ukraina piiril, siis pole üllatus mitte see, et oh, kõik see kraam ei jõuagi sinna, kuhu ta peab jõudma – üllatus on hoopis see, et inimesed seda tegelikult ootasid,” ütles Millburn.

„Kui Ameerika Ühendriikide poliitika on toetada Ukrainat oma riigi kaitsmisel Vene Föderatsiooni vastu, ei saa seda teha poolikult. Te ei saa luua kunstlikke eraldusjooni. Ma saan aru, et see tähendab, et USA väed ei sõdi venelastega. Ma saan aru, et isegi USA väed ei ületa piiri. Aga miks mitte panna vähemalt inimesi riiki jälgima? Nad võivad olla tsiviilisikud, et tagada õigete asjade toimumine,” ütles Millburn.

Juulis ütles USA välisministeeriumi relvastuskontrolli ja rahvusvahelise julgeoleku asekantsler Bonnie Denise Jenkins, et „relvade ebaseadusliku ümbersuunamise võimalus on üks paljudest poliitilis-sõjalistest ja inimõigustega seotud kaalutlustest”.

Kuid ta lisas: „Oleme kindlad, et Ukraina valitsus on pühendunud USA päritolu kaitsevarustuse nõuetekohasele kaitsmisele ja sellega arvestamisele.”

Ukraina on loonud ajutise erikomisjoni, et jälgida relvade liikumist riigis. Kuid siiski ütlevad relvaeksperdid, et on selliseid olukordi varemgi näinud.

„Iga riik ja iga olukord on väga erinev, kuid kindlasti, kui ma vaatan tagasi, siis Iraak on teine ​​riik, kus on olnud tsüklilisi tarneid. Nägime, et 2003. aastal tuli USA juhitud sissetungiga Iraaki palju relvi, ja siis juhtus 2014. aastal, kui ISIS võttis üle suured osad riigist ja võttis üle suured relvavarud, mis olid mõeldud Iraagi vägedele,” ütles Amnesty Internationali kriisinõunik Donatella Rovera, kes on jälginud inimõiguste rikkumisi Ukrainas.

„Hiljuti nägime sama olukorda ka Afganistanis,” lisas USA lahkumise ja Talibani ülevõtmise kohta Rovera. „Selle vältimiseks peaksid olema paigas järelevalvemehhanismid.”

„See on üks põhjusi, miks me peame sõja võitma,” ütles Ohman. „Kui me kaotame sõja, kui meil on selline hall tsoon, pooleldi läbikukkunud riigi stsenaarium või midagi sellist. Kui teete seda – suunate palju surmavaid ressursse ühte kohta ja kaotate – siis peate silmitsi seisma tagajärgedega.”

Kommentaarid
(Külastatud 15,884 korda, 1 külastust täna)