Nii nagu paljud tema sõbrad ei julge Ukraina lääneosas elav Serhi kodust välja minna, kuna ta võidakse saata rindele, et asendada neid võitlejaid, kes on langenud sõjas Venemaaga.

Ehitustööline Serhi varjab end ametivõimude eest, kes jagavad sõjaväekutseid baarides, randades, kontrollpunktides, kaubanduskeskustes ja isegi kirikutes jumalateenistuse ajal, vahendab Daily Mail.

Eelmisel nädalal tekitas palju pahameelt Ukraina relvajõudude teade, et mehed vanuses 18-60 ei tohi enam oma kodupiirkonnast ilma vastava loata lahkuda.

Hiljem kritiseeris sellist piirangud president Volodõmõr Zelenski, kes tühistas selle, aga see peegeldab Ukraina relvajõudude rasket olukorda. Ukraina kaotab praegu enam kui 20 000 võitlejat ühes kuus. Ukraina ametivõimud on tunnistanud, et iga päev hukkub ligi 200 ja saab haavata 800 võitlejat.

Samas on Ukrainas kerkinud värbamispoliitika osas küsimused. Olukorras, kus mobiliseeritud on juba ligi miljon meest on avaldatud arvamust, et tegelikud kaotused on veelgi suuremad, aga neid ei avalikustata, et hoida üleval võitlejate moraali. Üks naine rääkis, et võimud olid taga ajanud isegi 18-aastast poissi, kes sõitis jalgrattaga, et talle anda sõjaväekutse. „See on nagu mingi loomajaht,” rääkis naine.

42-aastane Serhi tahab hoolitseda oma eakate vanemate, samuti naise ja tütre eest, selle asemel, et rindele minna ja seal surma või raskelt haavata saada. Ta läbis ajateenistuse paar aastakümmet tagasi ja ta pole kindel, kas ta on saanud piisava ettevalmistuse, et lahingusse minna.

„Miks on vaja sõtta saata inimene, kes ei taha sinna minna, kui ta pole nagu minagi motiveeritud või korralikult välja õpetatud?” rääkis Serhi. „Jah, ma teenisin sõjaväes 20 aastat tagasi, kuid ei õppinud palju ega mäleta midagi.”

„Ma ei hooli tegelikult endast – see puudutab rohkem minu perekonda. Kui ma oleksin vallaline, läheksin, aga mitte siis, kui näen oma naist nutmas. Mu tütar nägi telerist sõduri matuseid ja küsis, kas ma suren. See lihtsalt murrab mu südame.”

Lvivis on meestele jagatud sõjaväekutseid kiriku välisukse juures. See on välja vihastanud kirikuõpetajad. Odessas on sõjaväekutseid jagatud mererannas, samuti on seda tehtud Kiievi ümbruses järvede ääres.

Pealtnägijate väitel oli üks joobes mees hüpanud järve, kui värbajad koos politseinikega tahtsid talle sõjaväekutset üle anda. Pärast seda seda meest enam ei nähtud.

Lvivi oblasti kuberner Maksõm Kozõtski kritiseeris sõjaväekutsete andmist kirikute juures märkides, et inimene läheb kirikusse eelkõige Jumala juurde. Selle asemel tuleks sõjaväekutseid jagada kaubanduskeskustes, meelelahutuskohtades ja kontrollpunktides.

Ühele meeste grupile anti sõjaväekutsed üle pärast seda, kui nad olid käinud Kiievi ööklubis ning jäänud vahele komandanditunni ajal väljas liikumisega.

35-aastane arvutispetsialist Ivan rääkis, et iga päev tuleb tema kolleegidelt teateid, kuidas mehed on saanud sõjaväekutseid kõige erinevamates paikades. Ivan rääkis, et tegemist on andekate spetsialistidega, kes saaksid kodumaale olla palju kasulikumad muul moel kui rindel hukkudes. Ta ütles, et rahule tuleks jätta need noormehed, kes on relva näinud vaid videomängudes.

Ivanile endale relvad ei meeldi ja kohustusliku ajateenistuse läbis ta tuletõrjes. Ta eelistab sõjategevust toetada läbi maksude maksmise ning annetustega armeele sõidukite soetamiseks. Ta ei näe midagi halba selles, kui ei taha rindele minna ja soovib aidata läbi oma tegevuse Kiievis.

Eelmisel nädalal teatas Ukraina armee juht Valeri Zalužnõi, et mehed peavad kodupiirkonnast lahkumiseks hankima vastava loe sõjakomissariaadist. Järgmisel päeval ta aga tühistas selle korralduse, kui president Volodõmõr Zelenski oli öelnud, et see oli arusaamatus.

Kõik mehed vanuses 18-60 on Ukrainas sõjaväekohuslased ning neil on keelatud Ukrainast lahkuda pärast sõjaseisukorra kehtestamist 5 kuud tagasi. Ainsad erandid kehtivad neile, kel on kehv tervis, kes on hooldajad või isad, kel on kolm alaealist last. Sellele vaatamata keeldub isegi president Zelenski koomikust sõber Jevhen Košovõi rindele minemast, märkides, et tal puuduvad selleks oskused. „Snaiper laseb mu maha esimesel päeval,” rääkis ta, „kuidas ma sellega riiki aitan? Mitte kuidagi.”

Enne Venemaa rünnakut oli Ukrainas tegevväelasi 125 000. Lisaks sellele oli 102 000 inimest piirivalves ja rahvuskaardis. Reede, 8. juuli seisuga oli Ukrainal relva all 950 000 inimest.

Ukraina on maailma üheks kõige võimekamaks peetud armeele vapralt vastu pidanud, seda vastupidiselt ootustele. Samas on kasvamas kartused, et Ukraina on pärast lahinguid Donbassis oma sõjalise võimekuse kaotanud.

Alates aprilli lõpust on Ukrainast tulnud signaale selle kohta, et armeel puudub korralik juhtimine ning ettevalmistus ja varustus on kehval tasemel. On olnud mitmeid deserteerumise juhtumeid.

Rohkem kui 20 sõdurit 101. brigaadist ütlesid, et nad on valmis täitma muid ülesandeid nagu kontrollpunktide valve või hoonete kaitsmine, kuid nende üksus pole „valmis operatsioonideks lahingutsoonis”.

30 sõdurit teisest brigaadist ütlesid, et nad taandusid, kuna neil polnud juhti ja nad paisati lahingusse „ettevalmistuseta, ilma sõjaliste kogemusteta”.

Üks teine laskurpataljoni 60-liikmeline rühm märkis, et nad paisati rindele ilma vastava väljaõppeta ja seejärel ründasid venelased fosforrelvadega. „Hakkasime taganema. Nüüd teevad nad meist desertöörid, sest me ei saanud tule alla kaevikuid kaevata,” märkisid sõdurid.

Ukrainas hakkavad ammenduma sõjategevuse alguses aktiivsed olnud vabatahtlikud võitlejad. Šotimaa St Andrewsi ülikooli strateegiliste uuringute professor Phillips O’Brien ütles, et ajalugu näitab, et sõja käigus vabatahtlike arv tavaliselt väheneb. „Algul on sõtta minekuga kiire – siis mõne kuu pärast kuivavad vabatahtlikud kokku ja armeed tuginevad ajateenijatele.”

Professor O’Brien ütles, et see on inimese loomulik enesekaitseinstinkt, et mehed värbamise eest kõrvale hiilivad. „Inimesed ei taha surra. Ja eriti kui olete ukrainlane, kuulete kohutavaid lugusid ja võite tunda inimesi, kes on tapetud või raskelt haavatud,” lisas ta.

Professor märkis, et Ukraina jaoks ei ole võtmeküsimuseks üldine sõjaväelaste arvu vähesus, vaid hästi koolitatud ja varustatud vägede puudumine, et võidelda sellisel hajutatud rindejoonel, kaitsta piiri ja alustada vasturünnakuid.