NATO ja Euroopa Liidu riikide relva-abi Ukrainale viibib ühelt poolt relvastuse hulga vähesuse tõttu, aga teisalt muretsetakse ka kaasaegse relvastuse sattumise pärast vastase ehk Vene vägede kätte.
Prantsuse väljaandes Atlantico selgitas olukorda sõjanduse asjatundja Guillaume Lagane:
Praegu toimub konflikt peamiselt Donbassis. See on vastase nõrgestamiseks peetav kurnamissõda, mis on üsna sarnane Esimese maailmasõja lahingutega. Selles sõjas on eelis venelastel. Nad kasutavad igapäevaselt 20 000 mürsku, Ukraina pool kaks kolmandikku vähem. Ukraina relvatööstus on suuresti hävitatud. Ukraina on seetõttu väga sõltuv lääne relvatarnetest. Seetõttu võime küsida, kas tarnete vähesus ei seleta mõningaid Venemaa viimaste päevade läbimurdeid. Siiski tuleb meeles pidada, et selles valdkonnas, kus osapoolte avaldusi on raske kontrollida, oleme „sõja udus” ega tea, milline on kohapealsete jõudude tegelik olemus.
Esiteks on kahe armee vahel ilmselgelt jõudude erinevus (Venemaa kaitse-eelarve oli 2020. aastal kümme korda suurem kui Ukraina oma). Lääneriigid püüavad seda Ukraina nõrkust kompenseerida. Ameeriklased teatasid 40 miljardi dollari suurusest abist Ukrainale, kuid ilmselgelt ukrainlased seda veel saanud pole. Miks selline vahe teadete ja tarnete vahel? Esiteks muudetakse relvi sageli enne tarnimist, mis nõuab aega. Siis on raskusi ukrainlaste varustamisega, ilma et venelased neid hävitaksid, mis nõuab suuri ettevaatusabinõusid. Probleem on ka nende relvade kasutamisega: ukrainlasi tuleb koolitada valdkonnas, mida nad ei tunne. Lisaks on varud ammendunud nendel endise Varssavi pakti riikidel, kes tarnisid konflikti alguses Ukrainale palju endisi nõukogude relvi.
Lääneriikidel on raskusi ka seetõttu, et nende rahu perioodiks mõeldud laskemoona ja relvade varud on väiksed. Võivad olla ka muud motiivid: poliitiline vastumeelsus tarnida relvi, mille venelased võivad kätte saada. Ja loomulikult tähendab ukrainlastele relvade tarnimine nendest ilma jäämist. Näiteks Prantsusmaa tarnib 18 iseliikuvat haubitsat Caesar, see on neljandik Prantsuse võimsusest, kuna riigil on neid vaid 76.
See viivitus soosib täna Venemaa vägesid, mida toetab võimas kaitsetööstus ja Donbass asub nende territooriumi lähedal, mis soodustab varustamist. Samas on Venemaa silmitsi samade probleemidega. Venemaa on seni rakendanud vaid kolmandiku oma tegevarmeest, mis on küll maailmas suuruselt kolmas, kuid aja jooksul muutub raskeks relvade tarnimine. Venemaa kaitsetööstus sõltub teatud välismaistest komponentidest, mida on sanktsioonidega raskem hankida. Olles sunnitud oma armeed varustama, ei suudeta enam oma klientidele lubatud seadmeid saata. India taunis seda hiljuti.
Kaitsetööstus on paljudes konfliktides võidu võti. Ilma „vabaduse arsenalita”, milleks USA sai Teise maailmasõja ajal, poleks liitlased (sh NSVL vaatamata sellele, mida praegune Venemaa võim väidab) natsismi võitnud. Tänapäeval moodustab Ameerika tööstus poole planeedi relvaekspordist, võimekus on ka eurooplastel. Näiteks Prantsuse tootja suudab suudab toota igal aastal 300 Caesari haubitsat. Probleemiks on käivitusaeg (haubitsa ehitus kestab 18 kuud) ja rahastamise küsimus. Kas nende relvade eest keegi maksab? Mitmed riigid on teinud sellekohaseid teateid: Saksamaa on teatanud, et mobiliseerib 100 miljardit, Poola kavatseb oma kaitsele kulutada 2–3 protsenti SKTst, Prantsusmaa suurendab eelarvet 9 miljardi võrra. Saab näha, kas see on kestev jõupingutus, võttes arvesse eelarvepiiranguid (võlakoormust suurendav intressimäärade tõus, suurenenud nõudlus sotsiaalkulude järele, et säilitada praegu püha „ostujõud”).
Euroopas on alates 1991. aastast elatud ideega, et Euroopa on rahumanner (vaatamata konfliktidele Kaukaasias ja endises Jugoslaavias). Sõda Ukrainas tähistas seetõttu murdepunkti ja avalik arvamus muutus kõikjal. Saksamaal räägitakse ajastu muutusest (“Zeitenwende”). Soome ja Rootsi on otsustanud ühineda NATOga. Avalik arvamus harjub iidse kuulsa mõttega “Si vis pacem para bellum” (tõlkes: kui tahad rahu, valmistu sõjaks), et oma riigi julgeolekusse on vaja suuremaid investeeringuid. Kuid seisukohtade muutus on raske, sest vähemalt Lääne-Euroopas ollakse suhteliselt kaugel sõjast, mille tagajärjed on eelkõige majanduslikud (energia hind). Võimalik, et võidab ükskõiksus.
