USA väljaanne kirjeldab tõetruult Ukrainas toimuvat: see on tõeline shit-show

See on täielik shit-show (tõlkes: suur jama), kirjeldab Ukrainas toimuvat USA vabatahtlik võitleja Tristan Nettles väljaandele Rolling Stone.

Ukraina kaotab sõjas hukkunutena ligi 200 võitlejat päevas, tunnistas presidendi nõunik Mõhailo Podoljak 9. juunil intervjuus BBC-le. Ukrainas on vastamisi kaks kaasaegset armeed ja ükski USA sõjaveteran pole veel midagi säärast oma elus kogenud.

Äsja tuli teade, et Ukrainas hukkus 52-aastane ameeriklasest sõjaveteran Stephen D. Zabielski. See on teine ametlikult kinnitatud USA sõjaväelase hukkumise juhtum. Zabielski hukkus juba 15. mail, juhtumist teatati alles nüüd. Enne teda teatati, et hukkus 22-aastane ameeriklane ja sõjaveteran Willy Joseph Cancel, Jr. Lisaks on hukkunud veel terve rida Euroopast pärit võitlejaid. Kolm ameeriklast on jäänud kadunuks.

USA kaitseministeeriumi andmetel on kõik viis hukkunud või vangi langenud ameeriklast endised sõjaväelased, neist kaks armee veteranid ja kolm merejalaväelast. Zabielski endise rühmakaaslase väitel oli tema elu viimastel päevadel palju arusaamatusi ja tulistamist omade vahel. Suure tõenäosusega hukkub sõjas veel palju ameeriklasi.

Enne surma oli koos Zabielski’ga Tristan Nettles, kes on samuti USA armee veteran. Nad kuulusid üksusse The Wolverines (tõlkes: Libahundid). Selles oli kokku 13 inglise keelt kõnelevat võitlejat: üks poolakas, üks kanadalane, kaks britti ja kaheksa ameeriklast. Kõigil oli olemas varasem sõjakogemus.

Nettles räägib, kuidas nende rühm oli saadetud Dorožnjanka külasse teed miinidest puhastama, et Ukraina väed saaksid edasi liikuda. Tol ööl oli täiskuu ja tugev udu. Zabielski ja üks teine ameeriklane Gary liikusid eespool, et vaatlusposti üles seada. Nende ülesanne oli hoida silma peal Vene vägedel, mis polnud kaugel. Ülejäänud tähistasid maamiine.

Hommikuks oli raske töö tehtud. Siis aga tuli teade, et Ukraina rünnak lükkub udu tõttu edasi. See tähendas, et Zabielski ja Gary pidid jääma vaatluspunkti veel üheks ööpäevaks. Selleks ajaks olid nad olnud juba 24 tundi magamata.

Kaks võitlejat saadeti Zabielski’le ja Gay’le viima vett ja värskeid akusid seadmete jaoks. Kui Zabielski ja Gary said teada, et peavad jääma veel üheks ööpäevaks, läksid nad omale mugavamat kohta otsima. Nettles ütles, et kõrge rohu sees polnud näha traati, mille vastu Zabielski puutus. Tema lähedal olnud Gary sai samuti vigastada.

Raadio teel anti plahvatusest teada ja läheduses olnud Kanada võitleja JT sõitis nende poole, et haavatud peale võtta. Ta ei saanud aga üle raudtee. Kui ta raudteed ületas, sõitis ta miini otsa ning auto plahvatas koos temaga.

See tähendas, et haavatud tuli metsast ära tuua jalgsi. Siis nägid nad raudteel põlevat sõidukit ja leidsid JT, kes oli üleni põlenud ja saanud vigastada, aga suutis kõndida. Edasi leiti Zabielski surnuna ja Gary raskelt vigastatuna – mõlemad tema jalad olid põlvedest allpool katki.

Gary toodi metsast välja kohapeal tehtud kanderaamiga. Zabielski surnukeha tuli jätta järgmise päeva peale. Väljas oli juba valge. Nad riskisid Gary päästmisega omaenda eludega. Kui vene väed oleks neid märganud, oleksid nad võinud kõik surma saada.

Kui Gary ja JT pandi auto peale, sõidutati nad lähimasse haiglasse. Tee peal salvestas Nettles video. Seal on näha, kuidas Gary jalad on katki. Ta oigas suurest valust. JT-l oli pea sidemega kinni seotud, ta oli šokis. Kanadalane ei paistnud nii hullus olukorras kui Gary, aga tegelikkuses oli tema seisund raskem. Ta oli autos sees, kui see plahvatas ja ta jäi põlevasse autosse.

Gary ja JT said haiglas ravi. Ukrainlased saatsid Gary tagasi koju USA-sse. JT on endiselt Ukrainas, ta ei suuda kõndida ja tal on põletushaavad üle terve keha.

Järgmisel päeval, 16. mail toodi Zabielski surnukeha metsast välja. Pärast viidi surnukeha Kiievisse ja anti üle USA saatkonnale. Surnukeha lennutati koju Floridasse, kus abikaasa korraldas matused.

Pärast teadet Zabielski surma kohta hoiatas USA välisministeerium kõiki ameeriklasi Ukrainasse sõitmise eest. Samas pole see keelatud. Paljud välismaalased läksid Ukrainasse president Volodõmõr Zelenski kutse peale.

Ukraina võimud on teatanud, et välismaalastest moodustatud rahvusvahelises leegionis on ligi 20 tuhat võitlejat enam kui 50 riigist. Tegelikkuses aga saadeti enamus Ukrainasse sõdima pürgijatest tagasi. Välismaalasi ei kaasatud Kiievi kaitsmisse ega ka lahingutesse märtsi lõpus ja aprilli alguses.

Rahvusvaheline leegion oli hea reklaamikampaania, aga tegelikkuses polnud võimalik moodustada väeosa sadadest erineva taustaga võitlejatest, kes räägivad erinevaid keeli. Paljud välismaalt tulnutest ei leidnud Ukrainas sobivat üksust liitumiseks ja sõitsid tagasi koju.

Ameeriklase Canceli surm aprilli lõpus oli esimene märk sellest, et Ukraina on hakanud pärast kahte kuud lahinguid välismaalasi aktiivsemalt kaasama. Nad polnud aga mingis eraldi leegionis, vaid väiksemates üksustes, mis olid liidetud Ukraina väeosadega.

Kaks Briti võitlejat, kes Mariupolis vangi langesid –  Aiden Aslin ja Shaun Pinner – olid osa varasematest vabatahtlikest, kes liitusid 2014. aastal. Nad mõisteti 9. juunil Donetskis surma ja nende saatus pole teada.

Kolme eurooplasest võitleja surmast teatas Ukraina ametlikult 4. juunil. Need olid 55-aastane hollandlane Ronald Vogelaar, kes langes 4. mail ja on maetud Harkivi ligidale. Pole teada, millal kaks ülejäänut surid, aga sotsiaalmeedia andmetel olid nad sakslane Björn Benjamin Clavis (vanus teadmata) ja 32-aastane prantslane Wilfried Blerio.

USA välisministeerium teatas, et Ukrainas on kadunuks jäänud kolm ameerika võitlejat: kaks korda Iraagis missioonil käinud 39-aastane John-Robert Drueke ning kaks endist merejalaväelast: 27-aastane Andy Tai Ngoc Huynh ja 49-aastane Grady Kurpasi.

Pärast seikluseotsijate tagasisaatmist on Ukraina kasutanud ainult selliseid välismaalasi, kellel on varasem sõjaline ettevalmistus ja lahingukogemus. Seetõttu on rahvusvaheline leegion muutunud Ukrainas rohkem USA ja Briti pool-sõjaväeliseks ühenduseks – seda saab Venemaa propagandistlikel eesmärkidel ära kasutada. Ukraina ametnikud ütlesid, et esimesed välismaalased, kes tegevusse kaasati olid endised eriüksuslased. Nad olid korralikult treenitud ja neil olid suurepärased oskused.

Aga nagu elu näitab Kurpasi saatus, ei piisa Donbassis ellu jäämiseks isegi treenitusest ega varasematest lahingukogemustest. Praeguseks on valdavalt ameeriklastest koosnenud üksus The Wolverines laiali lagunenud. Algsest 13-st võitlejast on järel ainult kolm.

Tristan Nettles räägib, et kõik surmad ja haavata saamised on olnud täiesti mõttetud: „Meil oli 2 tundi tulevahetust, ja hiljem selgus, et see oli Ukraina enda eriüksus. See on uskumatu, mis siin toimub.”

Nettles on varem võidelnud Iraagis ja räägib, et tema peamine motivatsioon Ukrainas sõdimiseks on kaasa aidata Lõuna-Aafrikast pärit naisele Ashley Oosthuizen’ile, keda hoitakse seadusevastaselt vangis Taimaal narkokuritegude eest, mida ta toime ei pannud. „Kui see poleks Ashley jaoks, siis ma hoiaks sellest naeruväärsest jamast kaugele,” märgib Nettles.

„Meedia kajastab ainult ühte poolt,” jätkab Nettles, „mina olen aga siin. Ma näen, mis tegelikult toimub. Sildu lastakse õhku, kui omad on veel teisel pool, üksuste vahel puudub side, kogu aeg tulistatakse omasid.”

Nettles kirjeldab: „Nad räägivad, et meil on toetus, siis tehakse kolm lasku ja minnakse minema. Nad panevad mehe, kes pole kunagi granaadiheitjat kasutanud ja siis ütlevad, et see on meie kaudtule toetus, öösel 1,2 kilomeetri kaugusel. Ma ei mõtle seda välja. See on täielik jama, mis siin toimub. Ukrainlased on vaprad – seda võib öelda. Aga kõik muu- ma võin ainult pead vangutada, kuidas head inimesed surevad ilma mingi põhjuseta.”

Kommentaarid
(Külastatud 911 korda, 4 külastust täna)