Teismelised sõjas – kuidas mõjutab sõda Ukrainas noorte elu?

Soome väljaanne Helsingin Sanomat on teinud ülevaate sellest, kuidas mõjutab sõda Ukrainas sealsete teismeliste elu.

Sõdade ja muude konfliktide puhul pole tavaks küsida noorte arvamust, kuigi kannatused ja häving mõjutavad otseselt ka neid. Mida mõtlevad tänapäeva Euroopa noored, olles veetnud kaks ja pool kuud pommivarjendis?

See tekitab vastikust. 16-aastane Oleksi ja 13-aastane Krõstõna istuvad Harkivis Ajaloomuuseumi väljakul. Venemaa on pommitanud Harkivit kõvasti. Vaid paarisaja meetri kaugusel on kohaliku oblastikomitee hoone, mis hävitati raketilöögiga. Rindejoon on paarikümne kilomeetri kaugusel.

Noored on veetnud Ajaloomuuseumi metroojaamas pommivarjus 70 päeva jutti. See jaam ehitati sügavale maa alla nõukogude ajal 1984. aastal.

Noorte nägudelt on näha, et nad on kogenud lühikese aja jooksul asju, mis jäävad eluks ajaks meelde. Õhuhäire undas ja metroojaama seinad värisesid, kui kümned tuhanded Harkivi elanikud elasid, pesid, magasid, käisid koolis distantsõppes, sõid, tülitsesid ja leppisid linna metroojaamades.

Ukraina sõda on ka teismeliste sõda. Ja selle eest pole neil pääsu, kui pere on otsustanud jääda Ukrainasse.

Sõjas on tavaks kuulata ohvitsere, poliitikuid, hukkunute lähedasi, abitöötajaid, armee pressiesindajaid, linnapäid ja peaarste. Ehk täiskasvanuid.

Juba 2014. aastal alustatud Venemaa esimene rünnak mõjutas Oleksi ja Krõstõna elusid. Seetõttu on oluline kuulata ka teismelisi.

Oleksi sõnul tundub jabur küsida, mida ta arvab tulevikust. Ta on olnud Harkivis kogu selle aja, näinud ja läbi elanud kõik koledused. Ta räägib, et tuleviku peale ei saa enam mõelda. Tal oli palju plaane, aga need läksid ühe hetkega kõik lörri.

Kostab õhuhäire. Kui varem jooksid inimesed selle peale kohe pommivarju, siis nüüd enam mitte. Nüüd juletakse jääda tänavale. Vaenlane on aetud linnast veidi kaugemale.

Kui sõda on läbi, siis kavatseb Krõstõna jätkata õpinguid, olla edukas ja saada miljardäriks.

Zaporižja tööstuslinnas on näha õhtusel ajal purjutavaid ja suitsetavaid teismelisi. Nende hulgas on 17-aastased Valerija ja Irõna. Noorte tegemistest ei tehta välja, kuna praegu on Ukrainas suuremaid probleeme. Irõna räägib, et äsja purunes tal suhe ühe poisiga, mistõttu on põhjust end purju juua. Sellega tuleb aga kiirustada, sest kell on pool üheksa õhtul ja kella üheksast algab Zaporižjas komandanditund ehk väljas liikumise keeld. Selleks ajaks peab koju jõudma.

Sõda pole kaugel. Rinne on vaid 30 kilomeetri kaugusel. Linnas on plahvatanud Vene raketid. Kokku tarvitab pitsabaari juures alkoholi kuus teismelist, kellest kahel elavad sugulased teisel pool rindejoont, Venemaa poolt okupeeritud aladel. Ühel noorukil on vanem vend rindel.

18-aastane Ihor räägib, et enne sõda tegi ta pikemaid plaane, aga nüüd mõtleb ainult homse peale. Tuleb välja, et üks noorukitest on venelane, teised on kõik ukrainlased. Samas peab ka 17-aastane venelane Valerija end ukrainlaseks ja on vastu Venemaa rünnakule.

Valerija kolis koos perega Venemaalt Jekaterinburgist Ukrainasse Zaporižjasse 2016. aastal. See oli pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud Krimmi poolsaare. Venemaale jäänud sugulased arvavad asjadest teistmoodi. Nad peavad Valerijat ning tema vanemaid Ukraina natsipropaganda ohvriteks.

Kui Valerija saatis oma Venemaal elavatele sugulastele pilte puruks pommitatud Mariupolist, siis vastasid nad, et see on ukrainlaste endi kätetöö. Ainult pere vanaema üritab asjadest aru saada ja pooli omavahel lepitada.

Keegi avastab, et kell on juba 20.50. Kümne minutiga peab koju jõudma, enne kui algab liikumiskeeld. Purju jäänud teismelised tellivad mobiiliäpi abil takso ja istuvad auto tagaistmele.

Kaksikud Vadõm ja Marija tähistavad kodukülas Tavriiskes 17. sünnipäeva. Küpsetatakse šašlõkki. Noorte elu on alates 24. veebruarist olnud üks ellujäämiskursus. Suurtükiväe autojuhina töötanud pereisa Vitali hukkus selsamal 24. veebruaril. Sõda algas kell 5 hommikul, kella 12 ajal oli isa juba surnud.

Sõda on kole asi. Kusagilt Burjaatia avarustelt kokku korjatud töötud mehed laevad suurtükkidesse mürske ja lennutavad neid pika vahemaa taha nägemata tagajärgi. Nad ei näe kunagi Vadõmi ja Marija ilma isata sünnipäevi.

Pereema Alina ning lapsed Vadõm ja Marija valmistavad vabatahtlikena kodus kuuel päeval nädalas toitu rindel olevatele sõduritele, kes võitlevad sealsamas Tavriiske all kodumaa vabaduse eest.

Marijal oleks muudki teha kui sõja asjadega tegeleda. Ta on andekas disainer. Ta unistab ülikooli minekust ning sellest, et kunagi tegeleb ta kaugel eemal kodukülast linnaparkide disainimisega.

Vadõm aga unistab vanade nõukogusde-aegsete autode restaureerimisest. Näiteks on tema lemmikmudel Lada Samara, VAZ-2019, mida valmistati 1980ndate lõpust 1990ndate alguseni. Vadõm ei oska seletada, miks talle meeldib just see mudel.

Ukraina on pindala poolest suur maa, ligi kaks Soomet. Olukord on riigis väga erinev. On piirkondi, kus käib aktiivne sõda, ja selliseid kohti, kus rinne on kaugel. Pealinnas Kiievis on elu juba normaliseerumas, kuigi inimesed mõtlevad sõja peale kogu aeg. Sellest on raske mööda vaadata, kuna sõjast räägivad kogu aeg kõik Ukraina telekanalid.

Kiievi linnapildis meenutavad sõda ametiasutuste ette kuhjatud liivakotid. Samuti väljas liikumise keeld, mis kehtib kella 23-05. 16-aastane Stas ja 14-aastane Vanja söövad pargis kebabit. See koht on kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. On laupäeva õhtu ja kebabiputka juures seisavad järjekorras keskealised Kiievi elanikud.

Kiievis käis samuti armutu sõda. Veebruari lõpus üritasid Vene väed Kiievit vallutada, aga see ebaõnnestus. Stas räägib, et nad elasid Bojarka lähedal, seal tiirutas palju Vene koptereid. Bojarka asub Kiievist lääne pool. See küla oli õnnelik, kuna pääses suurematest purustustest. Naaberküla Zabirjat aga pommitati.

Stas saadeti Vene rünnaku ajal vanavanemate juurde riigi lääneossa Lvivi, Vanja oli Kiievis. Kuigi rinne on pealinnast eemal, võib sealgi sõda tunda. Juuni algul lendas linna rakett.

Stasi onu on Donbassis rindel. Kõige halvem on see, et rindelt eriti sõnumeid ei tule, kuna sõduritel on keelatud oma asjadest rääkida. Nad ei saa rääkida isegi seda, kus nad parasjagu on.

19-aastased Jaroslava ja Anastasia unistavad modellikarjäärist ning teevad Zaporižja kesklinnas Turgenevi tänaval teineteisest pilte. Sõda ei kesta igavesti ja ühel päeval on modelle taas vaja.

Jaroslava räägib, et on juba teist korda põgeniku staatuses. Ta on pärit Donetskist, kust pere pidi lahkuma 2014. aastal, kui Venemaa poolt toetatud mässulised piirkonna vallutasid. Teist korda põgenes ta Vene okupatsiooni eest tänavu Ukraina lõunaosast Hersonist. Ta oli 11-aastane, kui sõda algas Donetskis, nii et ta on olnud põgenik terve oma nooruspõlve. Ta räägib, et kui oli laps, ei saanud aru, miks teised teda kiusasid. Aga ta oli pärit Donetskist, teda kutsuti separatistiks.

Sõda muudab mõtlemise mustvalgeks. Jaroslava leiab, et maailmas on nii häid kui halbu inimesi. Ukrainat ja Venemaad eristab aga see, et Ukrainas on põhiliselt head ja Venemaal põhiliselt halvad inimesed. Jaroslava räägib, et sõda ta ei karda, kuigi rinne on vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Ta on kindel, et Vene väed ei jõua Zaporižjasse.

14-aastane Ieva elas Mariupolis koos ema Hannaga ning pidas päevikut. Tema päevikut võib võrrelda kuulsa, Amsterdamis elanud juudi päritolu tüdruku Anne Franki päevikuga. Anne alustas päeviku pidamist 13-aastaselt, kui varjas end perega Saksa sõjaväe eest. Anne Frank hukkus 15-aastaselt Bergen-Belseni koonduslaagris.

Ieva kirjutas tänavuse aasta 13. märtsil: „Hommikul suri üks tüdruk põletushaavadesse. Veel on kaks patsienti, ema ja poeg. Emal on pool nägu puudu, poja käsi on küljest rebitud. Nad olid lahkunud pommivarjendist suitsu tegema. Suitsetamine tapab. Sõna otseses mõttes. Ma ei saa koju ega tädi juurde ning tädi käes on kõik meie paberid ja meie kass ja rott.”

Ieva pidas päevikut terve märtsikuu, kogu selle aja jooksul, mil Vene väed pommitasid linna maatasa. „Gaas võeti ära. Nüüd hakkab piiramine tõesti tunda andma,” on kirjas 7. märtsi sissekandes, „Ausalt, ma ei taha surra, nii palju on veel teha, ma oleksin nii väga tahtnud õpetajaks saada.”

Õnneks on Ieva elus. Ta võib saada kelleks iganes. Nii kirjutas ta 15. märtsil: „Vahel kujutan ette, et näen und öisest pommirünnakust, aga ärgates on see tõsi. Istun haiglavoodil ja vaatan koridori. Näen plahvatuse lööklainet lähenemas väga hirmutavalt, kuid järsku see peatub ja hakkab taanduma.”

Ieva räägib, et linna piiramise ajal olid kõik päevad täpselt ühesugused. Tuli olla siseruumides varjus, proovida magada ja süüa, kui toitu veel jätkus. Kõik päevad olid ühesugused, ja unenäod samuti.

Kui haigla keldris joogivesi otsa sai, tuli seda väljast tuua. Ieva kõndis emal käest kinni hoides läbi haigla ruumide, kus olid pommiplahvatuses raskelt vigastatud inimesed. Ema Hanna ütleb, et koridoris oli tunda surma lõhna. Ta palus tütrel mitte ringi vaadata.

Nii kirjutas Ieva 23. märtsil: „Ma ei taha siin enam olla. Kõik sagivad nagu kährikud, keegi ei pööra mulle tähelepanu.”

Märtsi lõpus pääsesid ema ja tütar evakuatsioonibussiga Mariupolist välja Ukraina poolele. Nad on õnnelikud, et on elus ja terved. Kõik muu on aga kadunud. Kodulinn Mariupol on sisuliselt välja surnud. Ieva arvates pole seda võimalik enam ellu äratada. Keegi ei tea, millega lõppeb venemaa rünnak ja mis saab lõpuks Mariupolist.

Ieva kirjutas mobiiltelefonis peetud päevikusse 25. märtsil: „Kas 20 aasta pärast on võimalik turiste sinna [Mariupolisse] viia? Ma läheks. Oleksin 35-aastane ja jalutaksin linnas, kus kunagi elasin. Kohutav mõelda.”

Kommentaarid
(Külastatud 463 korda, 1 külastust täna)