Ukraina liitumine Euroopa Liiduga võib aega võtta mitu aastakümmet. Soome asjatundja arvates pole president Volodõmõr Zelenski õige inimene viima Ukrainat Euroopa Liitu, sest tema valitsemisajal on olukord läinud Ukrainas hullemaks.
Veebruaris vahetult pärast Venemaa rünnakut nõudis Ukraina president Zelenski riigi kohest vastuvõtmist Euroopa Liitu. „Näidake, et olete eurooplased, ja et elu võidab surma ja valgus pimeduse,” ütles ta.
Kiiret liitumist ei tulnud, aga neljapäeval Ukrainas käinud Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Saksamaa kantsler Olaf Scholz ja Itaalia peaminister Mario Draghi avaldasid toetust Ukraina vastuvõtmisele Euroopa Liidu kandidaatriigiks, vahendab Helsingin Sanomat.
Täna reedel andis Ukraina kandidaatriigi staatusele oma toetuse Euroopa Komisjon ja lõpliku otsuse langetavad 27 praeguse EL-i riigi juhid järgmisel nädalal Brüsselis EL-i tippkohtumisel.
Enamus ELi riike oleks valmis Ukraina kandidaatriigiks vastu võtma. Ajakirja Politico diplomaatiliste ja ametlike allikate väitel on vastu aga endiselt vähemalt kolm riiki.
„EL-i seisukohalt pole viimased kümme aastat olnud kuigi hea näide sellest, mis juhtub, kui liitu võetakse riike, mille õigussüsteemid pole korras,” märgib Euroopa teaduskeskuse akadeemiadoktor Timo Miettinen, viidates Ungarile ja Poolale.
Kui Ukrainast saab kandidaatriik, siis liikmeks pole niipea lootust saada. Soome liitumisläbirääkimised kestsid viis aastat ja see on rekordiline kiirus. Teekond liitu on paljude teiste riikide jaoks olnud palju aeglasem.
Praegu on viis ametlikku kandidaatriiki: Albaania, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Türgi. Näiteks Türgi võeti kandidaadiks 1999. aastal, kuid selle riigi liikmeks saamisse ei usu enam eriti keegi.
Serbia läbirääkimised on samuti viimase aasta jooksul olnud külmunud. Ukrainaga samal ajal taotlevad kandidaatriigi staatust ka Moldova ja Gruusia.
EL-i kandidaatriik peab täitma 1993. aastal vastu võetud Kopenhaageni kriteeriumid, mis nõuavad stabiilsust demokraatia, majanduse, kohtusüsteemi ja inimõiguste vallas.
Lisaks peab liikmekandidaat läbima 35 läbirääkimiste peatükki Euroopa Komisjoniga, et tagada uue liikme õigusaktide vastavus EL-i seaduste ja määrustega.
Praktikas tähendavad läbirääkimised seetõttu mitte läbirääkimisi, vaid vaadatakse läbi kandidaatriigi õigusaktid ja lepitakse kokku muudatustes, kui seadused ei vasta EL-i õigusele.
Ukraina on liikmelisuse kriteeriumide täitmisest veel kaugel ja seetõttu kestaksid läbirääkimised 15-20 aastat, ütleb Soome Välispoliitika instituudi vanemteadur Ryhor Nizhnikau.
Aastal 2016, kaks aastat pärast Krimmi okupeerimist spekuleeris ajakiri Politico erinevate riikide võimaluste üle ELiga ühineda. Selles hinnati Ukraina potentsiaali 20-protsendiliseks ja kõige varasemaks võimalikuks ühinemisajaks 2035. aastat.
Ukraina tähtsaim trump on rahva tugev soov ühinemiseks Euroopa kogukonnaga. „Miljonid ukrainlased on nii pühendunud EL-i poliitilisele ja majanduslikule teele asumisele, et on valmis selle nimel protestima või verd valama,” kirjutas Politico. Kuus aastat hiljem on verevalamine euroopalike väärtuste eest teooriast kaugel.
Ka vanemteadur Nizhnikau peab määravaks ukraina rahvast. Ukrainlased on näinud paremat elatustaset näiteks Poolas ja Ungaris ning tahavad sama.
Inimeste jaoks on sümboolselt oluline EL-i kandidaatriigi staatuse saamine, isegi kui protsess jääb venima. „Ukraina vastuvõtmine kandidaatriigiks näitab, et EL juhindub endiselt oma väärtustest. See tähendab palju neile ukrainlastele, kes nende väärtuste eest võitlevad,” räägib Nizhnikau.
Võttes Ukraina kandidaatriigiks, paneb EL vastutuse Ukraina arengu eest kohalikele poliitikutele, ütleb Nizhnikau. Seni on Ukraina poliitiline ja majanduslik eliit süüdistanud riigi probleemides kas Venemaad või Euroopa Liitu ja Läänt.
„Kui Ukraina on ametlik kandidaat, siis ei saa poliitikud enam öelda, et EL meid ei taha,” ütleb Nizhnikau. Selle asemel on liikmeks saamiseks konkreetsed sammud, mille alusel saab rahvas jälgida riigi edusamme läbirääkimiste peatükkide osas, nagu korruptsiooni väljajuurimine ja õigusriigi arendamine.
Ukraina endine president Petro Porošenko registreeris 2019. aasta veebruaris ELi liikmelisuse eesmärgi riigi põhiseaduses. Samal aastal ametisse astunud Zelenski on selle eesmärgi toetuseks sõna võtnud, kuid praktikas on riik praeguse valitsuse ajal EL-i liikmeks saamise tingimuste täitmisest aina kaugenenud, hindab Nizhnikau.
Nizhnikau usub samas, et president üritab siiralt ehitada Ukrainas paremat tulevikku. „Kuid isegi kui kavatsused on head, teeb ta pidevalt valesid otsuseid. Tugevamate riigi institutsioonide ehitamise asemel on ta korduvalt institutsioone maha teinud – nagu parlament, kohtuvõim ja põhiseadus – ning koondanud võimu enda kätte.”
Nizhnikau sõnul ei ole Zelenskil õnnestunud luua häid suhteid ka EL-i liidritega – välja arvatud ehk Poola.
„Zelenski ei ole õige inimene Ukrainat Euroopa Liitu viima. Ta kujutab ette, et Ukraina on valmis liituma lihtsalt seepärast, et ta on valmis liituma.”
