Venemaa president Vladimir Putin on aru saanud Lääne nõrkusest seoses Ukrainaga ja ta kasutab seda ära, leiab Soome asjatundja.
Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on üritatud korduvalt istuda rahukõneluste laua taha, aga seni edutult. Viimased kõnelused olid maikuus, mil mõlemad pooled süüdistasid teineteist ja pärast seda kõnelused lõppesid, vahendab Iltalehti.
Ukraina siseministeeriumi nõunik Anton Geraštšenko süüdistas Venemaa presidenti soovimatuses milleski kokku leppida. Ukraina enda soov rahu sõlmida on samuti aja jooksul vähenenud, kuna Läänest lubati relva-abi ja tekkis lootus, et vaenlane on võimalik hävitada. Geraštšenko märkis maikuus, et paari kuu jooksul on võimalik vastane alistada ja sundida rahukõnelustele.
Kremli esindaja Dmitri Peskov on öelnud, et rahukõnelused ei saanud jätkuda, kuna Ukraina pool polnud kõnelustest huvitatud. Vene välisminister Sergei Lavrov ütles, et Washington, London ja Brüssel ajavad Ukrainas oma asja, millega Venemaa ei saa nõustuda.
Soome sõjaväeluure endine juht, kindralmajor Pekka Toveri ütles, et praegust olukorda arvestades pole rahu sõlmimist lähikuudel oodata. Selle asemel on sõda muutunud kurnamisssõjaks. Sellise sõjaga on ühe poole huvi tekitada teisele võimalikult palju kahju, nii et lõpuks on teine sunnitud rahu sõlmima.
Jah, ilmselt peaks ühe osapoole läbirääkimiste laua taha sundima, märkis Toveri. Näiteks kui Ukrainal õnnestuks vasturünnak, kui Venemaa seisab silmitsi selge sõjalise lüüasaamisega, siis võib Venemaa läbirääkimistega nõustuda, hindab kindralmajor.
Praegu pole aga usutav, et Ukrainal selleks piisavalt jõudu jätkub, jätkas Toveri. Tema hinnangul sõltub sõja käik järgmise kuu aja jooksul toimuvatest arengutest.
Lähinädalatel otsustatakse näiteks Severodonetski linna saatus. Kui linn läheb Venemaa võimu alla, on Venemaal tulevikus lihtsam Ukrainat rünnata.
Teine tegur, mis määrab järgnevate sõjakuude arengu, on Toveri sõnul Lääne relvaabi saabumine Ukrainasse ja see, kuidas suudetakse uus sõjatehnika kasutusele võtta.
Samas prognoosib Toveri suuremate lahingute vaibumist, seda vähemalt ajutiselt. Venemaa on kandnud sõjas suuri kaotusi. Seetõttu võib Putinile esialgu piisata relvarahust Ida-Ukrainas. Vaherahu võimaldaks rünnakut hiljem jätkata paremalt positsioonilt.
Samamoodi on käitutud Donbassis alates 2014. aasta konfliktist, selgitab Toveri. Siis kulub paar aastat relvajõudude ülesehitamiseks ja Ukraina tekitatud kahjude korvamiseks.
Toveri sõnul mõistetakse ka Ukrainas Putini vajadust „puhkuse” järele ning seetõttu taotletakse vaenlase poolt juba okupeeritud alade tagasivõitmist.
Putini pikaajaline taktika näib olevat „mäng ajaga”. Nii Venemaa kui Ukraina majandused on sõjast tõsiselt mõjutanud, aga negatiivsed mõjud Ukrainale olnud suuremad. Seetõttu on Ukrainas peetud Lääne abi äärmiselt oluliseks.
Toveri sõnul arvestab Putin sellega, et sõja jätkudes hakkab Lääne suur soov Ukrainat abistada peagi vaibuma seoses riikide endi majanduslike ja poliitiliste probleemidega.
Halvimal juhul võib Lääs avaldada survet Ukrainale, et riik nõustuks sõja lõpetamise ja rahulepinguga talle ebasoodsatel tingimustel. Selliseid sõnumeid on Euroopast juba kuulda olnud. See tähendab, et Putin on teadlik Lääne liidrite nõrkusest selles küsimuses, märgib Toveri.
Toveri viitab muu hulgas Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni ja Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi hiljutistele nõudmistele uute rahukõneluste korraldamiseks. Prantsuse president Macron tekitas eelmisel nädalal šoki oma avaldusega, et Venemaad ei tohiks Ukraina sõjas rahu sõlmimisel alandada.
Selles osas on Saksamaa ja Prantsusmaa andnud Putinile kahjuks signaali, et Euroopa on nõrk ja killustatust on võimalik ära kasutada, ütleb Toveri.
Lisaks Euroopa riikidele nimetab Toveri USA olulist rolli Ukraina toetajana. Kindralmajor tuletab meelde, et USA 2024. aasta presidendivalimised võivad peagi suunata Ameerika huvi Ukraina teemalt eemale.
