Analüüs: Miks on Saksamaa olnud nii aeglane Ukrainale relvade andmises?

Pooled sakslased – rääkimata paljudest liitlasriikidest – leiavad, et Saksa kantsler võiks Ukraina abistamiseks rohkem ära teha. Miks on Olaf Scholzi valitsus olnud nii kõhklev?

Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi tegevus paneb nördima. Juba mitu kuud on räägitud sellest, et ta eelistab mitte tarnida Ukrainale relvi ja kindlasti mitte raskerelvastust. Kantsler on pidanud tegema järeleandmisi, aga seejärel viivitab tarnetega. Kolmapäeval pidi Scholz Saksamaa parlamendis Bundestagis kuulama, kuidas konservatiivsete kristlike demokraatide (CDU) opositsiooniliider Friedrich Merz nimetas teda Venemaa sissetungi puhul armetuks Ukraina sõbraks. Merzi sõnul võib Scholzil olla mingi „varjatud agenda”, vahendab Der Spiegel.

Siis oli Scholzi kord rääkida. Tavaliselt kasutab vasaktsentristlik sotsiaaldemokraat (SPD) võimalust ette lugeda varem valmis kirjutatud avaldust, mille peale publik magama jääb. Läinud nädalal oli ta aga teistsugune.

„Me osutame igakülgset abi,” rääkis kantsler väriseva hääle ja jäise näoilmega. „Seda võiks ka tunnistada.” Seejärel loetles ta kõik, mida tema valitsus oli juba saatnud – suhteliselt pikk nimekiri, kuid mis koosnes peamiselt kergerelvadest. Ta loetles üles ka raskerelvad, mis saadetakse: 30 õhutõrjeautot Gepard, mis saadetakse millalgi sel suvel. Seitse iseliikuvat haubitsat Panzerhaubitze 2000, mis saadetakse samuti sel suvel. Nendest tarnetest oli juba teatatud. Ent siis lubas Scholz tarnida kaasaegse õhutõrjesüsteemi nimega IRIS-T SLM, mis tõenäoliselt saadetakse millalgi sügisel. Kiiev saab ka Saksamaa sõjaväe Bundeswehri varudest neli MARS II mitmikraketisüsteemi.

„Teeme, mida suudame,” ütles Scholz. Ja siis kõigile neile, kes aru ei saanud, lisas ta: „See, mida teha tuleb, on täpselt see, mida see valitsus järgib.”

Pärast kõnet nägi Scholz – nagu talle on omane – endaga üsna rahul olevat. Valitsuse pingil istudes õhkus temast kindlustunnet, et tal õnnestus edukalt ümber lükata kõik relvatarnetega seotud süüdistused, mis talle viimastel nädalatel on esitatud. Kuid kas kantsleri enesega rahulolu on tõesti õigustatud?

Seni pole Saksamaa otse Ukrainasse toimetanud ühtegi raskerelva. Ja isegi kui kõik süsteemid, mida nüüd lubati, jõuavad lõpuks riiki, ei saa tagasi teha seda pikka aega, mis on Berliinil selleks kulunud. Iga varem Ukrainasse jõudnud relv oleks võinud sõja käiku Kiievi kasuks pöörata.

Scholz ja tema valitsus mängivad selgelt ajaga. Esialgu ei uskunud nad, et ukrainlastel on Venemaa vastu šansse, ja saatsid vajaliku miinimumi, alustades 5000 kiivrist. Hiljem oli see segu ebakompetentsusest ja tahte puudumisest – ja soovist end liitlaste taha peita. Rääkimata keeldumisest võtta endale rahvusvaheline juhtroll.

Tundub tõenäoline, et Scholz poleks kunagi relvi tarninud ilma välisriikide ja oma valitsuskoalitsiooni tohutu surveta. Kantslerit on tulnud survestada iga sammu astuma. Vaid kaks päeva enne seda, kui Scholz teatas kavandatavast õhutõrjesüsteemide tarnimisest, ütles Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba Itaalia päevalehele La Repubblica: „On riike, kust me tarneid ootame, ja teisi riike, kust ootamisest oleme tüdinud. Saksamaa kuulub teise gruppi.” Scholzi sotsiaaldemokraatide erakonna juhtkonnas peetakse selliseid kommentaare jultumuse tipuks.

Viimasel ajal on Saksamaalt Ukrainale antavat sõjalist abi isegi järsult vähendatud. Nagu nädalaleht Welt am Sonntag teatas, pole viimasel ajal tarnitud isegi kergeid relvi. Ajalehe teatel läks 30. märtsist 26. maini Saksamaalt teele vaid kaks saadetist ja need koosnesid väiksematest relvadest nagu tankitõrjemiinid. Civey küsitluse kohaselt ei usu pooled sakslased, et Scholz teeb kõik endast oleneva, et varustada Ukrainat kiiresti vajalike relvadega.

Ja seda hoolimata asjaolust, et Kiiev vajab kõikvõimalikku abi. Venemaa edeneb Ida-Ukrainas, nii et sõjaeksperdid on hakanud arutama, kui kaua Ukraina sõjavägi suudab rünnakule vastu seista. Saksamaa välisluureagentuur Bundesnachrichtendienst (BND) kardab, et Ukraina vastupanu võidakse järgmise nelja kuni viie nädala jooksul murda. BND analüütikud on viimastel päevadel mitmetel salastatud infotundidel märkinud, et kuigi venelased liiguvad edasi palju aeglasemalt kui sõja alguses, suudavad nad iga päev vallutada väikeseid tükke. BND peab võimalikuks, et Putini väed suudavad augustiks kogu Donbassi oma kontrolli alla võtta. Mis tähendab, et on tohutu vahe, kas Saksa relvad jõuavad kohale järgmisel nädalal või millalgi augustis.

„Scholz üritab asendada tegelikud tarned teadaannetega,” ütleb opositsioonilise CDU kaitseekspert Johann Wadephul. „Selle asemel, et kiiresti kohale toimetada jalaväe lahingumasinaid, on ta teatanud kavatsusest tarnida tulevikus teadmata ajal keerukas süsteem. Kuid Ukraina vajab praegu praktilist abi.” Teine parlamendi juhtiv konservatiiv Thorsten Frei lisab, et otsustav on tegevus, mitte teadaanded. „Saksamaa valitsus tegutseb selles küsimuses loiult, ilma igasuguse hoo ja energiata.” Ta ütleb, et ei saa eitada „muljet kantsleri teatud kalkusest”.

Sellist juttu võis opositsioonilt muidugi oodata. Kui aga vaadata tagasi 100 päevale, mis on möödunud sõja algusest, saab selgeks, et Scholzi valitsuse passiivsus on olnud süsteemne.

Saksa relvatarnete draama esimene vaatus tuli lavale kohe pärast seda, kui Venemaa alustas sissetungi. Hoolimata rohkest eelhoiatusest oli Berliin halvatud. Kulus kaks päeva, enne kui valitsus hakkas uuesti läbi vaatama pikaajalist tabu sõjatsoonidesse relvade tarnimise osas.

Ja signaal selleks tuli välismaalt, millest on samuti saanud süsteem. Sõja algusele järgnenud reedel helistas Hollandi kaitseminister Karin Hildur Ollengren oma Saksa kolleegile Christine Lambrechtile ja teatas, et Holland kavatseb Ukrainale tarnida 400 tankitõrjerelva. Kuivõrd need relvad olid toodetud Saksamaal, vajati selleks Berliini luba. See oli üleskutse, mis suurendas kohe ka Berliini huvi tegutseda.

Saksa kaitse- ja välisministeeriumi juhid jõudsid kiiresti järeldusele, et Hollandile loa andmine on vältimatu. Kuid see tähendas ka seda, et Saksamaa pidi ise midagi ette võtma. Scholz veetis selle laupäeva kohtumisel oma lähimate nõunikega, mille jooksul kujunes Saksa sõjaväele 100 miljardi euro suuruse rahasüsti idee. Kuid Scholz otsustas muuta ka oma seisukoha relvaekspordi osas. Kaitseministeerium sai korralduse ette valmistada transpordiks sobivad relvad ning väejuhid korraldasid mitmesaja tankitõrjeraketi ja maa-õhk raketi Stinger veoautoga üle piiri Poolasse toimetamise.

Kuid need kiired päevad, mis järgnesid vahetult Venemaa sissetungile, määraksid ka kursi, mida muu maailm on tõlgendanud pelglikkusena. Võimalike tulevaste relvatarnete ettevalmistamise asemel tugines valitsus ilmselt suuresti BND analüüsile, mille kohaselt langeb Ukraina mõne päeva jooksul Venemaa kätte. Selle analüüsi põhjal järeldas Saksa valitsus, et edasistel relvatarnetel pole mõtet.

Samal ajal, kui valitsus selle järelduse tegi, ujutati Berliin üle igasuguste relvatööstuse pakkumistega relvade saatmiseks. Kaitseministeerium kutsus kokku Saksamaa olulisemate relvatootjate esindajad. Saksa sõjaväe relvahangete juhi viitseadmiral Carsten Stawitzki ülesanne oli selge: tööstus pidi viivitamatult teatama, milliseid relvi nad suudavad tarnida või milliseid Bundeswehri varusid nad saaksid pärast Ukraina sõjaväele tarnimist kiiresti täiendada.

Pakkumisi tuli kiiresti ja märkimisväärsel hulgal, täidetud oli pikad Exceli tabelid. Ainuüksi Rheinmetall pakkus kümneid tooteid, sealhulgas raskerelvastust. Näiteks jalaväe lahingumasinad Marder, mida Saksa sõjavägi hakkas järk-järgult kasutusest eemaldama. Rheinmetall oli paigutanud kümned sõidukid hoiule, kuid Saksamaa valitsus otsustas kõik soomukitega seotud otsused edasi lükata.

Berliinile pakuti tol ajal ka õhutõrje soomusmasinaid Gepard, mille Bundeswehr oli samuti kasutuselt eemaldanud. Tootja esindaja Krauss-Maffei Wegmann teatas, et osa neist võiks kiiresti korda teha ja Ukrainasse saata. Kuid ettevõte ei kuulnud Saksamaa valitsuselt esialgu midagi. „Seal oli selge joon, et me tarnime ainult kergrelvastust ja mitte ühtegi soomukit,” räägib üks kõrge ametnik selle perioodi kohta. „Seetõttu me pakkumisi kohe ei menetlenud.”

Tulemuseks oli väärtusliku aja raiskamine. „Kõik, mida oleksime remondi alustamiseks vajanud, oli vaid signaal,” ütleb ühe kaitsetööstuse ettevõtte juht. Selle asemel rääkisid tema sõnul enamiku asjaomaste ministeeriumide ametnikud selle teema surnuks.

Tulemus on see, et salastatud nimekirjas on vaid umbes 20 kirjet, mis on peidetud punasesse kausta, millega seadusandjad saavad tutvuda Saksamaa föderaalparlamendi Riigipäevahoone spetsiaalses ruumis. Nimekirjas on 500 õhutõrjeraketti Stinger, 900 tankitõrjeraketiheitjat ja 3000 tankitõrjeraketti, mille tarnimine lepiti kokku sissetungile järgnenud päevadel. Nimekirjas on ka 2000 õhutõrjeraketti Strela vanadest Ida-Saksamaa varudest, 100 kuulipildujat MG3, 16 miljonit padrunit, 2600 suunatavat tankitõrjemiini, 300 tankitõrjemiini, lõhkeainet ja 100 000 granaati.

Saksa valitsus hoiab seda tagasihoidlikku nimekirja endiselt saladuses – seda pigem piinlikkusest avalikustamise ees. Kolme Saksamaa valitsuskoalitsiooni moodustava partei – Scholzi sotsiaaldemokraadid (SPD), rohelised ja ettevõtja-sõbralikud vabad demokraadid (FDP) – seadusandjad on samuti segaduses, kuidas nad peaksid selgitama Berliini kurssi, kui nad isegi detaile ei tea.

Näiteks SPD parlamendisaadik Kaweh Mansoori soovis teada saada, milliseid relvi on tarnitud. Tema meeskond küsis salastatud teabe eest vastutavalt parlamendibüroolt, millal Mansoori võiks tulla dokumentidega tutvuma. Vastus: Kahjuks mitte üldse. Tema büroole öeldi, et teave on reserveeritud ainult neile seadusandjatele, kes on Saksa parlamendi Bundestagi majandus-, välis- ja kaitsekomisjoni liikmed. Mansoori on õiguskomisjoni liige. „Asjaolu, et sellises olukorras ei saa kõik Bundestagi esindajad ülevaadet sellest, mis Ukrainasse on tarnitud, on vastuvõetamatu,” ütleb ta. „Ma ei saa puhta südametunnistusega vastata Saksa kodanike küsimustele, kui isegi mul pole tarnetest ülevaadet.”

Kuid samas ignoreerib Saksa valitsus meelsasti omaenda julgeolekuprobleeme, kui see on poliitiliselt nö korrektne. Aprilli lõpus edastas USA kaitseminister Lloyd Austin oma Euroopa kolleegidele eksprompt-kutse kohtumiseks Ramsteini lennubaasis Saksamaal, lootes kiirendada relvatarneid. Kutse algatas Berliinis järjekordse kirgliku kohtumiste vooru, kui Saksamaa juhid püüdsid välja mõelda, mida nad veel saata võiksid.

Sündmused Berliinis sellele kohtumisele eelneval päeval illustreerivad suurepäraselt valitsuse täielikku strateegia puudumist selle sõja osas. Hommikul tundus, et selgus saabus. Kaitseminister Lambrecht nõudis koalitsioonierakondade julgeolekuekspertide kinnisel kohtumisel, et Saksamaa jääks oma seisukoha juurde, et raskerelvade tarnimine suurendab Venemaaga seoses eskaleerumise ohtu. Seetõttu oli valitsus tema sõnul ühel meelel keeldumises saata Ukrainasse soomusmasinaid ja tanke.

Kuid vaid paar tundi hiljem sai Lambrecht valitsuselt uued korraldused. Nüüd toetas Scholz ootamatult õhutõrjemasinate Gepard saatmist. Kuid samal päeval hoiatasid sõjaväejuhid, et neil on Gepardi jaoks väga vähe padruneid ning nende hankimine võib võtta üsna kaua aega.

Edasine otsus relvatarnete kohta oli sama kaootiline. Aprillis võttis Holland uuesti Berliiniga ühendust, et küsida, kas nad saaksid Ukrainale saata paar oma Saksamaal ehitatud liikurhaubitsat Panzerhaubitze 2000. Arutelu läks edasi nagu veebruaris, kui fookuses oli 400 tankitõrjeraketti. Kuna Berliin ei tahtnud jällegi Hollandist maha jääda, otsustati saata lisaks vähemalt seitse Saksa haubitsat.

Olaf Scholz pole veel kordagi usutavalt selgitanud oma vastumeelsust soomukite saatmise vastu Ukrainasse. Mai keskel ta vähemalt vihjas oma põhjendustele parlamendi kaitsekomisjoniga kohtudes. Ta ütles umbes tund aega kestnud kohtumisel, et Saksamaa jätkab oma relvatarneid „nii kaua, kuni see on vajalik Ukraina toetamiseks tema kaitselahingus”. Mis puutub relvatarnetesse, siis tema sõnul pole olemas „igavesi põhimõtteid”. Ta ütles, et Saksamaa jätkab oma partneritega tihedat kooskõlastamist ning tarnete „ohutuse ja sõjalise tõhususe” arvutamist, lisades, et lahingutankide saatmine on endiselt keelatud. Tema sõnul ei olnud siiski „absoluutseid põhimõtteid”, mistõttu eelistas ta oma avalikes kommentaarides jääda ebamääraseks.

Tankide saatmise keeldu pole NATO tasandil kunagi arutatud, veel vähem otsustatud, väidavad Saksamaa valitsusele lähedal seisvad inimesed, kuid mitteametlikult on Washingtoni, Londoni ja Pariisi vahel selles küsimuses täielik üksmeel. Lisaks väidavad allikad, et Saksamaa ei saa ajaloolistel põhjustel kunagi olla esimene riik, kes tanke tarnib.

Samal ajal tunnevad Saksa valitsusele lähedal seisvad allikad muret, et Ukraina võib muutuda liiga enesekindlaks, kui ta kogeb lahinguväljal järjestikuseid võite ja tungib Venemaa territooriumile – mis tähendab, et Saksa tankid on taas Venemaal. See on mure, mis tekitab teatud umbusaldust Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski suhtes Berliinis. Ja see on ka põhjus, miks Saksamaa kaitsetööstusel pole luba lahingutanke tarnida.

Berliinis on NATO partneritega loodud ühisliini tõlgendatud nii, et soomusmasinaid tarnimiseks ette valmistada pole veel vaja. Mis tähendab, et kui Washington lõpuks otsustab ühel päeval soomusmasinaid saata, kulub veel mitu kuud, enne kui Saksa Marderid saaks korda teha. Berliin usub, et vastutus selliste ettevalmistuste tegemise eest lasub kaitseettevõtetel, mitte valitsusel.

Saksamaa valitsus osaleb aga vahetustehingutes, mille kohaselt täiendab Saksamaa liitlasriikide poolt Ukrainasse saadetud relvastust. Esimene selline tehing hõlmas Eesti valduses olevat vana Ida-Saksa sõjatehnikat – „roostes DDR-i haubitsaid”, nagu Saksa valitsus neile taunivalt viitas. Hiljem järgisid eeskuju ka teised EL-i riigid, näiteks Tšehhi otsus saata Ukrainasse vana Nõukogude varustust. Vastutasuks püüab Berliin täiendada oma partnerite arsenali moodsamate relvadega. Teine näide on Slovakkia poolt mitu nädalat tagasi Venemaal ehitatud õhutõrjesüsteemide S300 tarnimine Ukrainasse. Saksamaa ja teised NATO liikmesriigid paigutasid seejärel Slovakkiasse raketitõrjesüsteemid Patriot.

See skeem ei tööta aga alati sujuvalt. Näiteks Poola andis Ukrainale suurema osa oma vanadest Vene tankidest, kusjuures Varssavi lootis Saksamaa lubadusele Poolat tankidega varustada. Poolakad lootsid, et saavad Leopardi tanki uusimad mudelid – seda soovi ei täidetud. Isegi Saksamaa Bundeswehris on neid vaid paarkümmend.

Läinud nädala alguses sai debatt Saksamaa valitsuses taas hoo sisse. Ja taaskord ei tulnud initsiatiiv valitsuselt. Paar nädalat tagasi toimunud Ukraina toetajate salajasel videokonverentsil teatas USA kaitseminister Lloyd Austin, et Washington tarnib peagi Ukrainale keskmaa raketisüsteeme, öeldes, et riik kaotab vastasel korral oma võime seista vastu edasi tungivatele venelastele. Austin julgustas teisi riike ühinema. Nädal tagasi võtsid Washington ja Ühendkuningriigi valitsus Berliiniga ühendust, et küsida, mida Saksamaa on otsustanud.

Taaskord oli Saksa kantsler sunnitud seisukoha võtma ja Berliinis toimus taas äge kohtumiste voor. Lõpuks otsustas Scholzi valitsus lisada USA lubadusele neli Bundeswehri raketiüsteemi MARS II. Ja ühtäkki polnud salatsemine enam nii tähtis kui varem. Kolmapäeval lekkis uudis MARS II tarnetest ajakirjandusse. Samal ajal andis Saksamaa Föderaalne julgeolekunõukogu loa Diehl Defence’i ehitatud ülimoodsate IRIS-T SLM õhutõrjesüsteemide tarnimiseks. Siiski on ebaselge, kas neil on palju tähtsust. Isegi Scholzi valitsuse optimistid tunnistavad, et tõenäoliselt on nad tarnimiseks valmis alles sügisel. Või hiljem.

Isegi kui Berliini värsked teated suutsid lõpuks tekitada positiivset kajastust ajakirjanduses, on jällegi ohtralt viiteid, et sakslased viivitasid liiga kaua. Ukraina suursaadik Saksamaal Andri Melnõk ütles, et ukrainlased on Saksa valitsusega IRIS-T otsetarne üle läbirääkimisi pidanud kolm kuud. Melnõk ütleb, et Saksamaa majandusminister Robert Habeck oli eriti hoos Saksa relvatootja ja Ukraina vahelise kokkuleppe saavutamisel. Teised ministeeriumid olid aga suursaadiku sõnul reserveeritud.

Alles nädal tagasi jõuti kokkuleppele ja Melnõkile teatati diskreetselt, et IRIS-T kohaletoimetamisele antakse roheline tuli. Siseinfost on teada, et Diehli eksporditaotlus saadeti Föderaalsele julgeolekunõukogule mai alguses. Umbes samal ajal saatis Ukraina kaitseminister Oleksi Reznikov oma Saksa kolleegile Lambrechtile kirja, milles kutsus üles süsteemi kiiresti kohale toimetama.

Kirjas 1. mai kuupäevaga oli ka hulk muid soove. Reznikov nõudis tungivalt „relvade ja sõjavarustuse kiirendatud tarnimist”. Tema nimekirjas olid lahingutankid Leopard 1A5 ja Leopard 2A7 koos 105 mm ja 120 mm laskemoonaga. „Soomustatud lahingumasinad,” kirjutas ta, „on praegu ülitähtsad, et tugevdada Ukraina sõjaväe võimekust.” Kohaletoimetamist pole aga kuskil näha.

Miks Saksa kantsler tegutseb viivitusega ja tohutu surve all – kui ta üldse tegutseb – on paljude jaoks mõistatus. Isegi tema koalitsioonipartnerite seas jälgitakse tema kurssi skepsise ja jahmatusega, eriti FDP-s ja rohelistes. Marie-Agnes Strack-Zimmerman, kes tegeleb FDP kaitsepoliitikaga, on olnud pikka aega kriitiline, väites, et Saksamaa ei pinguta piisavalt.

Erakonnakaaslane Markus Faber nõustub. Kuni viimase ajani oli Faber oma partei fraktsiooni kaitsepoliitika eestkõneleja parlamendis, kuni ta Scholzi avalikult kritiseerides pidi tagasi astuma. „Saksamaal kirjeldatakse kantsleri kõhklust sageli kui ettevaatlikkust,” ütleb ta. „Kuid ettenägelikkus tähendab tänasel päeval võimalikult paljude süütute elude kaitsmist Vene agressori eest. Saksamaa saab ja peab rohkem abi andma. Näiteks 100 soomustransportööri Fuchs, 100 jalaväe lahingumasinat Marder, 100 lahingutanki Leopard 1 või 200 veoautot saaks kohe teele panna.” Vaja on ainult ekspordi luba.

Robert Habecki juhitud majandusministeerium on pikka aega valmistanud pettumust, kui vähe on heaks kiidetud relvaekspordi taotlusi. Habeck ja tema meeskond on valmis tarnima tanke Bundeswehri varudest, kuna need oleksid saadaval kiiremini kui sõidukid, millele kaitsetööstus peaks remonti tegema. Nii rohelised kui ka FDP on valmis leppima sellise sammuga kaasneva Saksa sõjaväe ajutise nõrgenemisega. „Meie geopoliitilisi huve kaitstakse praegu Ukrainas,” ütleb Habecki ministeeriumi kõrge ametnik.

Sarnasel seisukohal on ka roheliste partei parlamendisaadikud. „Me peame jätkama tegutsemist ning suurendama ja kiirendama oma toetust iga päev,” ütleb kaitsepoliitika spetsialist Agnieszka Brugger. „Eelkõige Venemaa põletatud maa strateegia tõttu Donbassis on vajalik lisa- ja raskerelvade kiire tarnimine.” Tema parteikaaslane Marieluise Beck ütleb, et kui ta Odessasse sõitis, küsisid sealsed inimesed temalt, kas Berliin võib-olla isegi ei taha, et Ukraina võidaks. „Saksamaa on kaotanud läheduse Ukrainaga,” ütleb Beck. „Kantsleri kantselei aeglane suhtumine tähendab lõpuks Ukrainas kaotatud elusid.”

Roheliste partei juhtkond on samal seisukohal, kuid ei ole selles suhtes nii avatud. Teatud mõttes meenutab roheliste suhtumine kantslerisse seda, kuidas kantsler Vladimir Putiniga suhtleb – vältides otsest kriitikat, lootuses, et täielikult suhteid ei katkestata. „Probleem on valitsuses,” ütles hiljuti Saksamaa parlamendi Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Anton Hofreiter. Sellest ajast peale on ta aga oma tooni pehmendanud. „Kantsler kaitses avalikult relvade tarnimist. Nüüd on aeg tegutseda.”

Ühendkuningriigi endine Euroopa minister David Lidington ütleb, et Londonis on üha rohkem kahtlusi Saksamaa usaldusväärsuses julgeolekupartnerina. USA päevaleht New York Times kirjutas Scholzi käsitlevas artiklis, et „tema juhtpositsiooni ja … võime kohta aidata Euroopat juhtida läbi kontinendi kõige dramaatilisemast julgeolekukriisist pärast Teist maailmasõda” on küsimusi.

Saksa valitsus leiab, et kriitika on täiesti üle pingutatud. Miks pole Saksamaa mitme miljardi euro suurune rahaline panus rohkem tunnustust leidnud? Prantsusmaa, nagu väidavad mõned valitsuse liikmed, teeb Ukraina heaks vähem, kuid teda ei kritiseerita peaaegu üldse, samuti pole seal selleteemalist sisedebatti. Ukraina suursaadik Pariisis on väidetavalt palju reserveeritum kui tema kolleeg Berliinis, kes esitab Saksa valitsusele pidevalt uusi nõudmisi ja tuleb välja uute solvangutega.

Kuid suursaadik Melnõk on viimastel päevadel üllatuslikult toetanud Scholzi. „See on hea otsus, hea algus,” ütles ta möödunud nädalal kavandatavate õhutõrjesüsteemide tarnete kohta. „Kui asjad nii edasi lähevad ja raskerelvad järgnevad, siis ühel hetkel võime tõesti öelda: Hästi tehtud, Saksamaa!”

Kas Melnõk tõesti ütleb kunagi midagi sellist? Senine kogemus Saksa kantsleriga viitab sellele, et mitte.

Kommentaarid
(Külastatud 617 korda, 1 külastust täna)