Soome noormees läks Ukrainasse sõdima, ema räägib õuduste nädalatest

21-aastane soome noormees läks Ukrainasse sõdima. Tema 48-aastane ema räägib nüüd õuduste nädalatest, mis ta pidi üle elama.

„Ema, mis on kõige rumalam asi, mida ma võin teha ja millega sa ikka nõus oleksid?” küsis poeg ühel päeval emalt ja lisas: „Noh, sest ma lähen Ukrainasse.”

Käesolevas loos anonüümseks jääva noormehe teatele järgnenud meeleolu oli ema sõnul selline, nagu tal oleks diagnoositud vähk.

„Alguses arvasin, et nüüd on kõik. Järgmiseks tulevad matused. Mõte, et olete olukorras, kus teie poeg on sõjapiirkonnas sõjaohus, on absurdne. Seda on raske sõnadesse panna,” kirjeldab naine.

Naine kirjeldab oma poega kui loomult õiglast maailmapoliitika jälgijat, kes kasutab Twitterit ja loeb välismeediat. Pärast seda, kui Venemaa 24. veebruaril Ukrainasse tungis, teatas poiss, et „nii lihtsalt ei tehta”.

Poeg rääkis, et nii lihtsalt ei minda üle piiri. Ta pidas oluliseks minna kaitsma seda, mida ta õigeks pidas.

Poeg teatas oma minekust teisipäeval ning umbes nädal hiljem istus ta lennukis, mis oli teel sõjatandriks muutunud Ukrainasse. Poja lahkumisega kohanemiseks oli jäänud vaid paar päeva.

Esimene reis Ukrainasse kestis umbes kolm nädalat. Poja üksus viidi üle sadamalinna Mariupoli, kus toimus peaaegu pidev tulistamine. Vabatahtlikud ei tahtnud sinna minna.

Kõik Ukraina jõud viidi üle Mariupolisse. Poeg ütles, et ei lähe end sinna tapma ja naasis Soome.

Pikalt aga poeg kodumaad nautida ei saanud. Olukord Ukrainas oli halvenemas ja poeg teatas, et ei saa enam Soomes olla. Ta ütles, et tema koht oli Ukrainas. Järgmine reis kestis viis nädalat.

Naise sõnul oli eriline tunne istuda diivaninurgas ja lugeda WhatsAppi sõnumeid. Sõnumeid tuli iga päev, lisaks rääkisid nad teineteisega WhatsAppi kaudu, teinekord poolteist tundi järjest.

Iga päev andis poeg enda kohta mingisuguse elumärgi. Olgu see lugu Snapchatis või sõnum WhatsAppis, alati oli midagi.

Naise sõnul oli poja jaoks oluline, et sotsiaalmeedia kaudu ei levitaks jõhkrat sõda puudutavat materjali. Snapchatti aga ilmus siiski pilte kokkuvarisenud hoonetest ja pommiplahvatuste tekitatud suitsusammastest, kuid muidu edastas poeg naise sõnul meeldivaid asju.

Poja üksus oli adopteerinud seal koera, kes oli kuhugi maha jäänud. Nad pidasid seda enesestmõistetavaks. Mõned pildid pani poeg ka näiteks kitsedest.

Nädalad, mil poeg lahinguväljal veetis, olid naisele rasked. Selja taga oli raske aasta, mil naine oli neli kuud haiguslehel. Haigeks jäi naine eelmise aasta lõpus.

Tööle naasis naine pärast kolmekuulist haiguspuhkust, kuid pidi pärast poja lahkumisplaanidest kuulmist taas kaheks nädalaks töölt eemale jääma. „See aeg oli kõige muu kõrval kohutavalt koormav. Lõpuks läks olukord nii hulluks, et võtsin rahusteid,” räägib naine.

Naine räägib, et teda ümbritsesid lähedased ja ta sai raskel ajal olulistelt inimestelt tuge, kuid tundis end siiski üksi jäetuna. Kellelgi polnud sarnaseid kogemusi jagada.

Naine sai abi teraapiast, millega ta alustas, kui oli varem seisnud silmitsi raskustega. Seal sai ta iganädalaselt jagada poja kaotamise hirmusid ja muid olukorrast tingitud emotsioone.

Meeleolu aitas üleval hoida sörkjooks. Läbitud kilomeetreid kogunes nädalaga 50–70 ja korraga jooksis naine paar tundi.

Jooksmine oli selline aeg, mil sai lasta hirmu endast välja. Kui seda oleks teinud koduseinte vahel, oleks see olnud liiga ängistav. Joostes oli tundeid kergem välja elada ja nad ei tundnud nii õudsad, kui olid liikumises ja kulutasid energiat, kirjeldab naine.

Olen jooksnud väljas, nutnud ja karjunud, räägib naine. Ta on kujutanud ette, kuidas poeg jookseb kuhugi, killud lendavad talle selga ja ta sureb. Naine on läbi mõelnud kõik võimalikud mõtted, mida üks vanem võib oma lapse kohta mõelda. Selles pole midagi ilusat.

Pärast pikki nädalaid saabus aeg, mil hakati Ukrainas sõdivaid vägesid evakueerima. Rindel olevate sõdurite ümberpaigutamist lükati pidevalt edasi ja ema ootas mitu päeva, et midagi juhtuks.

Lõpuks tuli teade, et nad on saja kilomeetri kaugusel rindest ja lähevad nüüd pitsat sööma. Naine arvas, et see ei saa olla tõsi. Ta mõtles imestades, kas poeg tuleb tõesti koju ära.

Ema hirm ei kadunud kohe pärast seda, kui poja evakueerimisest teatati. Naine kartis, et juhtub midagi, näiteks plahvatab teeäärne pomm, viimastel meetritel kukub rakett või sõidab pojale otsa auto.

Midagi tõsist õnneks ei juhtunud, kuigi ohtlikke olukordi oli palju. Reisi ajal olid kolm kiivrit purunenud ja päikeseprillide ühe klaasi sisse oli lennanud pommikild. Poeg oli pidanud ka oma juuksed maha ajama, kuna need olid ära põlenud.

Naine läks pojale lennujaama vastu koos tütrega. Ta meenutab, et mõtiskles valjuhäälselt, kas tunneb ära oma poja, kes on nädalaid ära olnud.

Kui lennujaama lükanduksed avanesid, nägi naine rahva hulgas tuttavat mütsi. Siis hirm kadus.

Ema puhkes nutma. Tundus ebareaalne, et poeg oli kodus. Valdav tunne oli kergendus. Poeg tuli koju füüsiliselt tervena ja naine arvas, et pole vahet, millise psüühilise pinge ta kaasa toob, sest pole asju, millest üle ei saaks.

Poeg on varsti Soomes olnud kaks nädalat. Koos elukaaslasega ühiselamus elav poeg oli Ukrainas olles rohkem emaga kontaktis kui Soomes, naerab naine.

Ema ei taha poega tagant sundida. Nad on asju juba mingil määral arutanud. Ema soovitas pojal rahus koju tulla ja oma tee leida. Kiiret pole kuhugi.

Poeg on Soomes oldud nädalatel veetnud suurema osa ajast sõpradega kohtudes. Öösiti on ta vahel küll ärganud, kuid ema sõnul pole tegu sõjamälestustega. Pärast ärkamist on poeg uuesti magama jäänud.

Rindelt leidis poeg terve hulga eluaegseid sõpru. Poeg ütles emale, et peamine eesmärk ei ole mitte ennast, vaid oma kaaslasi elus hoida. Ukrainas teistega tugeva kontakti loomine on tekitanud küsimuse, kas sõprussuhted Soomes alles jäävad.

Ema rääkis, et rindel leitud sõbrad on igavesed ja pole olemas sellist asja, mida neilt ei saaks küsida või mida ise teiste jaoks ära ei teeks. Ema ja poeg on koos mõtisklenud, kas pärast selliseid kogemusi tunduvad tavaelus tekkinud sõprussuhted liiga tühised. Lisaks on räägitud sellest, kuidas leida elu mõtet, kui eesmärk pole enam ellujäämine.

Ema väitel on tema poeg selline, kes asju eriti avalikult ei jaga. Teda ei saa sundida, vestlus toimub siis, kui poisil on midagi öelda.

Kui ema rääkis viimati pojaga pikalt WhatsAppi kaudu, siis küsis ta, mis toitu poeg tahaks, et ema Soome tagasi tulles teeks. Poeg tahtis kastmes lihapalle ja kartuliputru. Kui poeg sööma tuleb, siis räägib ema temaga kindlasti veel.

Kommentaarid
(Külastatud 10,351 korda, 6 külastust täna)