Uudisteagentuuri AP kaastöötajad Mstislav Tšernov ja Jevgeni Maloletka olid ainsad, kes vahendasid välismaailmale uudiseid sisse piiratud Mariupoli linnast. Nad olid seal, kui rünnati sünnitusmaja.
Lõpuks aga tulid Ukraina sõdurid neile järele. Nimelt kardeti, et kui nad langevad Vene poole kätte, siis sunnitakse neid rääkima, et kõik see, mis oli Mariupolist edastatud, oli vale. Sellega oleks kõik ajakirjanike ponnistused ja töö läinud tühja.
Soome väljaanne Ilta-Sanomat vahendas AP ajakirjanike reportaaži Mariupolist, linnast, mis piirati sõja algul sisse ja kus siiani on paljud inimesed lõksus.
Ajakirjanikud pandi aga ühte autosse, mis liikus koos teiste evakueeritavatega linnast välja. Ajakirjanikel õnnestus välja pääseda, seda läbi 15 Vene sõjaväe kontrollpunkti.
Tšernov kirjutab, et on vahendanud uudiseid sõjakolletest Iraagis, Afganistanis ja Mägi-Karabahhis, aga ta poleks uskunud, et peab seda tegema Ukrainas. Ta aimas, et Mariupol on Vene võimude jaoks tähtis koht, seetõttu seadis ta end fotograafi Jevgeni Maloletkaga aegsasti sisse. Nad jõudsid Mariupolisse vaid tund enne seda, kui algas sõda.
Algul lasti inimesi linnast välja ja umbes neljandik linna 430 000 elanikust põgenes. Paljud ei uskunud siis veel, et asi läheb hulluks. Kui nad oma vea avastasid, oli juba hilja midagi teha.
Venelased lõikasid järjest ära elektri, vee, toiduga varustamise ja lõpuks mobiilside ning raadio- ja teletornid. Paljud ajakirjanikud lahkusid enne seda, kui viimased ühendused katkesid ja linn oli täielikult isoleeritud.
Info liikumine katkestatakse peamiselt kahel põhjusel: esimene on kaos. Tekib teadmatus ning inimesed lähevad paanikasse. Teine põhjus on karistuse vältimine. Kui linnast ei läinud enam välja infot surevate inimeste ja laste kohta, siis said venelased teha, mis tahtsid.
Mariupolis hakkasid inimesed surema vahetult pärast sõja algust. Haiglasse toodi granaadikildudega pihta saanud lapsed, kes surid. Lõpuks enam inimesi haiglasse ei toodud, sest kiirabisse polnud võimalik helistada.
Mariupolis valitses täielik kaos. Kaubanduskeskust rüüstati ja sealt viisid inimesed kärudega asju minema, paljud aga hukkusid pommirahe all.
Ajakirjanike ainus ühendus välismaailmaga oli satelliittelefon. Inimesed lootsid, et Ukraina armee tuleb neid päästma, aga seda ei juhtunud.
Ajakirjanik kirjutab, et nägi massiliselt surma haiglas, inimeste matmist tänava äärde ja kümnete kaupa surnukehasid massihaudades. Kui sünnitusmaja pommitati, jooksid nad sinna ja nägid, kuidas sealt toimetati välja veriseid lapseootel naisi.
Vene saatkond Londonis edastas sotsiaalmeedias kaks sõnumit, kuidas pildid sünnitusmaja pommitamisest olid lavastatud ja seal olnud naised olid näitlejad. Vene suursaadik rääkis lavastatud piltidest ka ÜRO julgeolekunõukogu istungil.
See oli aeg, kui Mariupolis ei töötanud enam ükski Ukraina raadio- ega telekanal. Ainus jaam, mis töötas, edastas Vene poole propagandat ja valesid – näiteks sellest, et Ukraina pool hoidis Mariupolis inimesi pantvangis ja tulistas linnas inimesi ning et seal töötati välja keemiarelva. Paljud inimesed jäid seda isegi uskuma.
Samal ajal edastati sõnumit, et Mariupol on ümber piiratud, loovutage relvad.
Märtsikuu 11. päeval said ajakirjanikud toimetajalt ülesande otsida üle need naised, kes olid sünnitusmaja pommitamise ajal seal olnud. Nad leidsid need naised üles, osa olid koos lastega. Üks naine oli kaotanud lapse, ja hiljem surnud ka ise.
Lõpuks nägid ajakirjanikud, kuidas Vene Z-märkidega soomukid piirasid sünnitusmaja sisse. Ajakirjanikud said aru, et oli tuldud nende järele, kuna nad olid ainsad, kes linnast sõnumeid edastasid.
Siis aga tulid Ukraina sõjaväelased ajakirjanikke ära viima. Nad pandi autosse, mis viis neid linnast välja. Sel päeval pääses Mariupolist välja ligi 30 000 inimest.
Nad olid viimased ajakirjanikud Mariupolis. Nüüd pole seal enam kedagi. Pärast seda on Vene armee pommitanud teatrit, kus oli varjul enam kui tuhat inimest. Samuti pommitati kunstikooli, kus oli 400 inimest. Sinna aga enam ei pääse.
