Soomes elava ukrainlase Paveli hea tuttav Anna oli Kiievis, kui Venemaa Ukrainat ründas. Anna võttis ühendust Paveliga ja küsis, mida ta peaks minema, kuhu poole suunduma.
Pavel omakorda pidas sidet soomlanna Lauraga, kes on ajakirjanik. Anna ja Pavel olid tutvunud viis aastat tagasi rongis Harkovist Kiievisse. Pavel käis sugulaste juures. Pärast seda käis Anna mitu korda Soomes külas Pavelil. Ja Pavel on käinud mitu korda Ukrainas. Pavel ja Anna on koos reisinud Türgis ja Portugalis, vahendab Helsingin Sanomat.
Annal endal pole autot ja ta pidi lootma oma tuttavate peale, kel oli auto. Kiievist taheti minema pääseda. Aga kuhu? Paveli arvates oli kõige mõistlikum liikuda läände, Poola piiri suunas. Hiljem selgus, et Anna oli liikunud põhja poole, Kiievist umbes 100 kilomeetri kaugusele Prõbirskisse, mis asub 40 kilomeetri kaugusel Tšernobõlist ja 50 kilomeetri kaugusel Valgevene piirist. Ühel Anna tuttaval elavad seal sugulased.
Prõbirski külas elab ligi 1000 inimest. Anna ja tema seltskond jõudsid õhtuks maamajja. Siis selgus, et Venemaa oli rünnanud ka Valgevene kaudu. Tagasi Kiievisse enam sõita ei saanud, sest kütus oli otsas. Tanklad olid selleks ajaks kõik kinni pandud. Telefoniühendus aga veel töötas.
Anna ja seltskond said sõnumeid mujalt Ukrainast. Anna saatis need edasi Pavelile. Tuli välja, et autode pihta oli tulistatud. Harkovi kohal oli näha sõjalennukeid. Kesköö paiku kadus elekter, edastas Anna. Öösel oli kuulda tulistamist ja plahvatusi.
Anna oli küsinud nõu, mida edasi teha. Soomest soovitati vältida kõiki kohti, kus võib olla sõjaväelasi. Sel oli kaks põhjust. Esiteks olid Ukraina sõdurid Vene sõjaväelaste sihtmärk. Teiseks ei olnud kindel, kuidas käituvad Vene sõdurid Ukraina tsiviilelanikega.
Pavel lootis, et Prõbirsk on piisavalt kõrvaline koht, kus olla, sest sel polnud pealtnäha mingit sõjaväelist tähtsust. Reede, 25. veebruari hommikul selgus, et Vene väed olid vallutanud Tšernobõli. Sealt on Prõbirskisse ligi 40 kilomeetrit. Sealtkaudu enam Ukrainast välja ei pääsenud.
Edasi tulid uudised radioaktiivse kiirguse tõusu kohta Tšernobõlis. Õnneks tuli välja, et kiirguse tase tõusis, kuna Vene tankid olid tolmu üles keerutanud. Anna ja tuttavad olid oma peidukohas. Pavel sai teada, et nad olid põhiliselt keldris.
Reede, 25. veebruari hommikul andis Anna teada, et sõjategevust on hästi kuulda, maa kõik väriseb. Elektriliinid põlesid ja elekter oli katkendlik. Anna andis teada, et ühendused on katkenud, samuti internet.
Anna andis teada, et tal on jalas kaks paari sokke, seljas kaks särki, jope ja peal tekk, aga ikka on külm. Ja niiske.
Siis levis meedias info, et Ivankivis on mitme kilomeetri pikkune Vene tankikolonn. See asub Prõbirskist kõigest 10 kilomeetri kaugusel. Sotsiaalmeedias levisid videod sellest, kuidas Vene sõdurid tulistasid Ivankivis autodes tsiviilelanikke. Autos olid isa ja alaealine poeg. Isa sai pihta ja poeg filmis seda. Isa suri.
Lisaks tuli info, et Poola piiril kogusid abiorganisatsioonid rasedusteste. Nimelt olid paljud ukrainlannad Vene sõdurite poolt vägistatud.
Annast ei olnud enam pühapäeval midagi kuulda. Kas nad on veel keldris? Kas seal on külm?
Esmaspäeval, 28. veebruaril selgus, et esialgne info Vene tankikolonni pikkuse kohta oli ekslik. Kolonn polnud mitte mõne kilomeetri, vaid ligi 60 kilomeetri pikkune. Infos selle kolonni kohta märgiti ära ka Prõbirski küla. Kolonn liikus Kiievi suunas.
Esmaspäeval sai Pavel Annaga kontakti. Selgus, et nad istuisid jätkuvalt keldris, isegi päeval. Pavel andis talle teada, et Kiievist tuleb pidevalt koledaid uudiseid plahvatuste kohta. Sinna ei saa enam naasta.
Neljapäeval, 3. märtsil tuli teade, et Ukraina väed on jõudnud Ivankivi lähedale. Samas tuli teave, et Vene väed purustavad Ukraina mobiilsidemaste. Ilma telefoni- ja internetiühenduseta on aga raske hakkama saada.
Ukraina avaldas internetis pilte Vene sõdurite toidumoonast, mille parim enne kuupäev oli mitu aastat tagasi. Võib ette kujutada Vene sõjaväelaste olukorda, kus neile öeldi, et lähevad õppustele, aga nad sattusid päris sõtta. Sellises olukorras oli oht, et vene sõdurid hakkavad maju läbi kammima, et saada toitu ja kütust.
Laupäeval, 5. märtsil sai Pavel teada, et keegi oli Prõbirskis sisse murdnud kohalikku poodi, et toitu saada. Kohalikud võimuorganid olid kadunud. Arstipunkt oli kinni.
Anna ja sõbrad olid Kiievist lahkudes võtnud kaasa peavalu rohtusid. Üks neist oli haigeks jäänud. Anna ei pääsenud enam kuhugi. Kõik teed olid Prõbirski juures Vene kolonne täis. Sillad olid purustatud. Polnud teada, kas oleks olnud võimalik liikuda jalgsi. Kas sõjas saab kellegi peale üldse loota?
Viimane kord õnnestus Pavelil Annaga ühendust saada laupäeval, 5. märtsil. Ühendus oli katkendlik. Pärast seda ei tulnud Anna kohta enam ühtegi teadet.
Vene vägede poolt vallutatud aladel oli lisaks Annale veel palju ukrainlasi lõksus. Neil polnud elektrit ega telefoniühendust, ja toit oli otsakorral. Satelliidipiltidel polnud Vene kolonni enam näha. See oli laiali valgunud, arvatavalt lähiküladesse. Videotes oli Ivankivis näha vene sõdureid.
Teisipäeval, 15. märtsil polnud Annast midagi kuulda 10 päeva. Ivankivi Facebooki grupis liikus teade, et Vene sõdurid kammivad ümbruskonna külasid läbi ja otsivad neid, kes Ukraina poolel Ida-Ukraina separatistide vastu võitlesid. Pavel kuulutas Anna tagaotsitavaks. Ühendust püüti saada Ukraina Punase Risti kaudu, aga sealt ei tulnud mingit vastust.
Reedel, 18. märtsil oli Ivankivi ja Prõbirski kant olnud ilma elektri ja telefoniühenduseta juba kaks nädalat. Ukraina saatkonnast anti teada, et ollakse teadlikud Ivankivi piirkonda tabanud humanitaarkatastroofist. Läbirääkimised humanitaarkoridori avamiseks Ivankivi piirkonnast olid käinud alates 15. märtsist.
Laupäeval sai kaks nädalat sellest, kui Annalt tuli viimane sõnum. Siis sai aga Pavel teate Anna õelt Harkovist. Üks Prõbirski mees oli helistanud. Tal oli bensiiniga generaator. Ta oli oma telefoni ära laadinud ja sõitis hobusega kohta, kus oli mobiilside. Ta elab Anna ja sõprade peidukoha lähedal ja oli lubanud ka nende tuttavatele helistada.
Mees ütles, et Anna ja sõbrad on elus, aga külast on ohtlik lahkuda. Kuhugi minna ei saa, sest sillad on õhku lastud. Nad jagavad omavahel toitu, neil on patareidega raadio. Sõdurid neid ei puutu, aga kedagi külla sisse ega sealt välja ei lasta.
Kaasaegne tehnika ei tööta, aga ukrainlased on võtnud kasutusele partareidega raadio ja hobuse.
