Rünnakus haavata saanud venekeelne ukraina õpetaja palub Putinilt sõja lõpetamist

52-aastane venekeelne ukraina õpetaja, kes sai vigastada Vene raketirünnakus, palub president Vladimir Putinilt sõja lõpetamist.

Õpetajast Olena Kurilost on saanud Ukraina sõja sümbol. Ta sai vigastada, kui rakett tabas tema kortermaja Tšugujevi sõjaväeosa ligidal Harkovi oblastis, vahendab Daily Mail.

Naine rääkis intervjuus, kuidas tema nahk ja silmad on täis klaasikilde. Ta kardab pimedaks jääda, kuna arstiabi pole võimalik saada.

Olena on venekeelne ja ema poolt venelane. Ta on ühte last kasvatav ema ja õpetaja lasteaias. Ta räägib, et oleks äärepealt ise surma saanud ning palub Putinilt sõja lõpetamist ja vägede väljaviimist.

Olena ütles, et alati on võimalik kokku leppida. Mitte keegi ei uskunud, et tuleb sõda. Ta poleks uskunud, et näeb oma elus sõjakoledusi ja peab seisma silmitsi surmaga.

Olena räägib, et inimesed arvasid, et Putin jääb rahule sellega, kui Donbassi piirkond saavutab iseseisvuse.

Olena ütles, et ta oli plahvatuse ajal üksi kodus, abikaasa Nikolai oli läinud tanklasse kütust võtma juhuks, kui peaks olema vajadus põgeneda. Abikaasa oli öelnud, et naine paneks valmis dokumendid ja asjad, et saaks kohe minema sõita, kuna nende kodu asub sõjaväeosast 300 meetri kaugusel.

Naine arvab, et ime päästis ta mehe elu, kuna autol läks rehv katki teel koju. Muidu oleks mees võinud surma saada.

Plahvatus oli kortermaja esimese trepikoja juures. Olena elab kolmandas trepikojas teisel korrusel. Epitsenter oli Olena korterist 20-25 meetri kaugusel. Tegemist oli Vene raketiga. Naine räägib, et sellel kohal, kus tema mees tavaliselt autot hoidis oli suur auk. Mees pääses tänu imele, tänu sellele 15 minutile, mis kulus auto rehvi vahetamise peale.

Naine oli voodi peal istumas, kui toimus plahvatus. Kõik aknad ja uksed lendasid sisse. Aknaklaasid lendasid tuhandeteks väikesteks kildudeks. Naine leiab, et jäi imekombel ellu. Ta oli üleni klaasipuruga kaetud.

Mõne aja pärast kuulis ta karjeid, sest inimesed olid surma saanud. Üks naine hüppas aknast välja, kuna tema 12-aastane tütar sai surma.

Olena räägib, et see on uskumatu, mis toimub. Juhtus midagi sellist, mis poleks tohtinud kunagi juhtuda. Naine räägib, et klaasikillud lendasid silma ja ta ei näe parema silmaga mitte midagi. Linnas pole aga ühtegi silmaarsti ja tal pole kellegi poole pöörduda. Naine kardab, et jääb pimedaks.

Naine räägib, et tema linnas elab 30 000 inimest. See on hea koht, Harkovi ligidal. Kuulus kunstnik Ilja Repin sündis samas linnas. Naine käis muidu Harkovis arsti juures, aga nüüd sinna ei saa enam sõita. Nad elavad piiri ääres, aga sild lasti õhku, et tankid üle ei pääseks.

Naine räägib, et terve korter hävines koos sisustusega. Ainult voodi ja diivan jäid terveks, kõik muu on hävinud. Nad olid just enne seda lõpetanud remondi.

Naine rääkis, et süüdistab sõjas Putinit. Ta vaatas Vene televisiooni ja seal pidevalt räägiti, et Ukraina tahab Venemaad rünnata. See on aga jama.

Naine räägib, et ta pole poliitikaga seotud, aga ta armastab oma kodumaad. Ta armastab seda kohta, kus ta on sündinud. Ukrainas elavad väga toredad inimesed. Mitte keegi ei taha sõda Venemaaga. Mitte keegi ei uskunud, et Putin võib midagi sellist teha.

Naine räägib, et ta saab aru, et nad on mängukannid Vene ja USA omavahelises kemplemises. Maailm on aga pahupidi pööratud.

Naine räägib, kuidas Ukrainasse saabunud Vene sõduritel pole süüa ja nad on asunud rüüstama kodusid ja poode. See on reaalsus praegu. Vene sõdurid lihtsalt lähevad kodudesse ja poodidesse ning võtavad.

Olena räägib, et on hirmul ja ei tea, mis edasi saab. Praegu on nad kodust eemal maamajas. Ta ei tea, kuidas ta tagasi pöördub. Kõik seinad on verised, see on hirmus.

Naine on koos oma abikaasaga, kes teda toetab. Olena rääkis, et tahaks reisida Suurbritanniasse. Ta ei taha kuhugi mujale elama minna, vaid ainult ringi sõita, kuna Ukraina on tema kodu. Ta sündis seal. See on tema kodumaa.

Naine räägib, et on käinud varem põhiliselt Türgis ja Egiptuses, aga unistus on sõita Inglismaale.

Olena pöördub kõigi vene emade poole, et nad ei laseks oma poegadel sõdima minna. See on mõttetu sõda ja ei too rõõmu mitte kellelegi. See ei muuda ka kedagi rikkamaks. Emad kaotavad oma lapsed, lapsed ja vanurid surevad. Surevad lihtsad inimesed, kes pole milleski süüdi.

Olena soovib, et edastatakse sõnumit, et Ukraina ei ohusta mitte kedagi. Ukrainlased on väga sõbralik rahvas. Viimane asi, mida soovitakse on sõda. Naine räägib, et Ukraina ootab abi, sealhulgas NATO-lt, et saada lahti ründajatest. „Me tahame rahu,” ütles naine, „sõda on lein.”

Naine räägib, et kui nii edasi läheb ja sel lastakse sündida, siis ei piirduta Ukrainaga, sest süües kasvab isu. See võib laieneda mujale Euroopasse. Naine räägib, et soovib näha oma lapselapsi, hoida neid kätel. Inimesed tahavad elada normaalset elu, vaatamata poliitikute ambitsioonidele.

Naine räägib, et on valmis jääma Ukrainasse, et riiki uuesti varametest üles ehitada. See võtab aastaid. Inimesed tahavad elada. Ukrainas pole mingeid natse, neid pole kusagil näha. Ukrainlased tahavad kõigiga hästi läbi saada.

Naine loodab, et tema nägemine taastub ja ta saab teha tööd. Ta tahaks töötada heategevuses, et aidata inimesi, kel pole midagi järel, ei riideid ega toitu. Naine tahab teha nii palju head kui võimalik. Tema sõnum on, et inimesed peaks olema teineteise suhtes sõbralikumad – seda nii omas riigis, oma perekonnas kui terves maailmas.

Kommentaarid
(Külastatud 2,295 korda, 1 külastust täna)