Imede ime: mõned inimesed ei nakatu koroonaga isegi pärast korduvaid kokkupuuteid nakkusega

Teadlased uurivad juhtumeid, kus meedikud ja muud inimesed, kes on korduvalt koroonaga kokku puutunud, pole sellele vaatamata nakatunud. Nende verest pole leitud koroonaviiruse jälgi.

Üsna tavaline on selline juhtum, kus leibkonnas haigestuvad kõik, aga ühel liikmel koroonat ei tuvastata ja tal on ainult kerge nohu. Samas on neid, kes on koroonat põdenud, kes on lisaks mitme doosiga vaktsineeritud, ja haigestuvad ikka ja jälle, vahendab Daily Mail.

Teadlaste arvates on mõnedel inimestel juba sündides kaasas kaitse koroona vastu. Arvatakse, et neil inimestel oli juba varem kaitse koroona vastu ja see jätkub kõigi uute mutatsioonide puhul. Seda fenomeni uuritakse praegu põhjalikult üle terve maailma.

Asjatundjad loodavad, et nende inimeste uurimisel on võimalik leida võti, kuidas haigust ära hoida ja luua sellised vaktsiinid, mis toimivad iga tüve puhul. USA-s ja Brasiilias uuritakse nende inimeste võimalikke geneetilisi eripärasid, mis aitavad nakkusele vastu seista.

Londoni University College’is uuritakse vereproove neil sadadel meedikutel, kes on nakkusega kokku puutunud, aga pole ise nakatunud. Üks neist on 34-aastane Inglismaa Somerseti haiglaõde Lisa Stockwell, kes on 2020. aastast peale tegelenud koroona patsientidega, aga pole kordagi koroonat põdenud. Tema kolleegid on samal ajal langenud nagu kärbsed. Enne vaktsineerimist polnud tal isegi koroona antikehasid.

Pandeemia alguses olid Lisa lähedased kõik haiged, aga tema jäi imekombel terveks. Lisa magas oma haige abikaasaga samas voodis, aga ei haigestunud.

Selliseid inimesi on veel, kes pole vaatamata kokkupuutele haigusele ise nakatunud. Nüüd uuritakse, kas see on lihtsalt õnn või mingi omapära.

Kuigi neil inimestel, kes paistavad koroona vastu olevat juba sünnist saati immuunsed pole koroona antikehasid, on neil samasugused T-immuunrakud nagu neil, kes on koroona läbi põdenud. T-rakud tekivad organismis sarnaselt antikehadega immuunsüsteemi toimel ja nad aitavad viiruseid eemal hoida. Kui antikehad aitavad organismil hoida ära viiruse tungimist organismi, siis T-rakud ründavad viiruse rakkusid ja hävitavad need.

Praeguseks on teada, et antikehad kaotavad oma võime viirusele vastu seista mõned kuu pärast haigestumist või vaktsineerimist. Samas T-rakud jäävad organismi kauemaks ja suudavad teha viiruse kahjutuks, enne kui see jõuab organismi kahjustada.

Kuidas aga said need T-rakud teatud inimeste organismi? Üks võimalus on, et need on tekkinud varasemast kokkupuutest sarnase viirusega. See võib tuleneda varasemast kokkupuutest haigete patsientidega ja selliste koroonaviirustega, mis on vähem ohtlikud. Loomulikult on võimalus, et need inimesed nakatusid koroonaga kohe epideemia alguses, aga neil polnud haigusnähtusid. Kuni pool nakatumistest koroonaga arvatakse olevat ilma haigusnähtudeta.

Samas aga uuriti varasemaid vereproove kuni 2011. aastani välja ja igas 20ndas proovis leiti antikehasid, mis suudavad koroona hävitada. Laste puhul oli selliste antikehade tase kõige kõrgem. Arvatakse, et see tuleb asjaolust, et lapsed puutuvad kõige rohkem kokku koroonaga sarnaste viirustega, mis põhjustavad tavalisi külmetushaigusi. Seetõttu ei kujuta koroona lastele erilist ohtu.

Olemasolevad koroonavaktsiinid imiteerivad ogavalku, mis asub viiruse rakkude välimises osas ja mille abil nakatavad viiruse rakud organismis terveid rakke ning loovad organismi pesa. See protsess omakorda käivitab immuunsüsteemi, et luua antikehasid ja T-rakke, mis suudavad kaitsta organismi hilisemate viiruse rünnakute eest.

Vaktsiinid töötavad aga ainult siis, kui immuunsüsteem tunneb ära konkreetse viiruse ogavalgu. Omikroni puhul on ogavalgus sellised muutused, et immuunsüsteem ei tunne seda ära, mistõttu on antikehade ja T-rakkude reaktsioon nõrgem.

Nüüd on aga teadlased jõudnud järeldusele, et neil inimestel, kes on korduvalt kokku puutunud muude koroonaviirustega, on tekkinud immuunsus mitte ainult viiruse raku pindmiste ogavalkude, vaid nende valkude suhtes, mis asuvad viiruse raku sees. Viiruse raku sees asuvad valgud on kõigil koroonaviirustel sarnased. Viiruse raku sisemised valgud ei muutu nii sagedasti nagu pindmised valgud, ütles Warwicki ülikooli viroloogiaprofessor Andrew Easton.

Nüüd on vaktsiinitootjad asunud looma selliseid vaktsiine, milles on valgud, mis asuvad viiruse raku sees. Ühte sellist vaktsiini katsetatakse Briti ettevõttes Emergex. See ettevõte on välja arendanud nahaplaastri, mis toimib samamoodi nagu süst ja mis pannakse õlavarrele. Plaastris on kaks väikest nõela, mis tungivad läbi naha ja kannavad verre viiruse valkusid, et organism hakkaks tootma koroona-vastseid T-rakke.

Katsed uut tüüpi vaktsiiniplaastritega algavad Šveitsis ning tulemused selguvad hiljemalt juunikuus. Sellised teise põlvkonna koroonavaktsiinid suudavad tuvastada viiruse osad, mis muteeruvad vähem, ütles Warwicki ülikooli viroloogiaprofessor Lawrence Young. Idee on leida viirusest sellised osad, mis on omased kõigile koroonaviirustele. Tegemist on valkudega, mis pole ogavalgud ja mis muteeruvad vähem.

Praegu jagatakse inimestele kolmandaid vaktsiinidoose, aga teadlaste väitel tekivad viiruse uued mutatsioonid, mille vastu praegused vaktsiinid enam ei toimi. Lisaks kaotavad inimesed huvi selliste vaktsiinide vastu, mida peab nii palju kordi võtma.

Veel on selline hüpotees, et koroona vastu immuunsetel inimestel on mingi kaasa sündinud ehk geneetiline eripära. Selline geneetiline vastupanuvõime on olnud varem ka teiste viiruste puhul. Näiteks 1990ndate aastase keskel avastati ameeriklane Stephen Crohn, kes oli korduvalt puutunud kokku Aidsi tekitava HI-viirusega, aga kes kunagi ei nakatunud. Teadlased avastasid, et tal oli geneetiline mutatsioon, mis pärssis viiruse võimet organismi tungida.

Nüüd arvatakse, et tulevikus on võimalik geneetiliselt ravida neid inimesi, kel puudub koroona vastu loomulik immuunsus. Erinevalt tavalisest vaktsiinist võimaldab selline ravi saavutada immuunsuse kõigi tüvede vastu.

Samas on teadlasi, kes väidavad, et uute vaktsiinide loomine polegi võibolla enam vajalik. Leicesteri ülikooli viroloogiaprofessor Julian Tang ütles, et viirus ise aitab inimesed pandeemiast välja, sest muutub vähem ohtlikuks. Ajaloos on paljud viirused nagu 1918. aasta Hispaania gripp muutunud ajas vähem ohtlikuks. Praegustel andmetel on ka Omikron leebem kui varasemad variandid – üllatav on aga see, et selline muutus toimus nii järsku. Seni arvati, et selline muutus võib toimuda 10 aasta jooksul, aga see juhtus juba nüüd.

Kommentaarid
(Külastatud 3,357 korda, 1 külastust täna)