16-aastane soomlanna taotles ise vanemate juurest ära võtmist – lõpetas suhted mainipuleerivate vanematega, kes pidasid last haigeks

Maria (nimi muudetud) sattus lastekodusse, kuna tema vanemad mõtlesid välja valesid selle kohta, et tütar on haige ja vajab abi. Noor naine sai aga koolis suurepäraselt hakkama, tal oli palju hobisid ja tal läks ka muidu väga hästi.

Maria on varsti paarikümneaastane noor naine. Praegu õpib ta ülikoolis õigusteadust ja saab iseseisvalt hakkama, vahendab MTV.

Tal läks juba lapsena koolis väga hästi ja tal olid sõbrad. Ta tegeles muusika ja tantsuga. Väljapoole paistis kõik suurepärane ja tundus, et kõik on hästi.

Peres paistis ka muidu väljapoole kõik hästi. Maria vanemad olid kõrgharidusega ja oma töös tunnustatud. Vanem õde õppis samuti hästi. Tegelikkuses polnud aga asjad nii ilusad, kui väljapoole paistis.

Vanemad tülitsesid omavahel palju. Pärast nuttu ja karjumist elati end välja laste peal. Isa oli agressiivne ja Maria väitel valitses kodus pidev hirmu õhkkond. Vahel lõi isa ema nii, et tütred seda nägid.

Kui lapsed olid väiksed, pani isa neid karistuseks keldrisse kinni, kui nad halvasti käitusid. Kodune õudus kestis 10 aastat. Maria hakkas koduse õhkkonna eest pagemiseks tegelema kaheksa eri harrastusega. Vanem õde hakkas sõpradega rohkem aega veetma.

Teisme-eas hakkas Maria aru saama, et isa polnud temaga käitunud nagu päris isa. Kui Maria hakkas 16-aastaselt varem toimunut meenutama, siis tulid meelde asjad, millest ta parema meelega poleks tahtnud teada. Isa oli tütrele lähenenud ja teda katsunud. Isa kohtles last liiga intiimselt, viisil, kuidas vanemad tavaliselt lastega ei käitu. Lisaks oli isa armukade poiste peale.

Maria rääkis toona asjast ka emale. Ema ja ka isa uus naine teadsid kõike, aga ei sekkunud, kuna ei tahtnud rikkuda suhteid isaga. Maria hakkas seetõttu ise abi otsima.

Maria rääkis, et isa suhtus kõikidesse meeldivalt, välja arvatud tema ja ema. Seetõttu ei suutnud keegi uskuda, kuidas inimene võib muutuda nelja seina vahel. Pere sees oli isa kõike kontrolliv. Isa kontrollis ema terve Maria lapsepõlve jooksul.

Maria vanemad lahutasid tervelt kolm korda tema lapsepõlve jooksul. Maria lohutas lahutavat ema ja püüdis teda toetada. Kaks korda kolisid isa ja ema kokku tagasi, kuigi lapsed seda ei soovinud. Ema nuttis isa taga veel aastaid. Ta oli tihti haiguspuhkusel. Emast sai nõndaviisi märter, kelle eest lapsed pidid hoolitsema terve lapsepõlve jooksul. Vanematelt lapsed tuge ei saanud.

Maria räägib, et õppis juba varakult, et kodus ei olnud vastutustundlikke täiskasvanud inimesi, kes oleks laste eest hoolitsenud. Ta ütles mitmel korral vanematele, et tegelikkuses nad lastest ei hooli ja ei suhtu neisse lugupidavalt. Selle peale kehitasid vanemad ainult õlgu.

Vanemad võtsid Mariat tihti kaasa seltskondlikele üritustele. Mariale hakkas tunduma, et ta on mingi näituse-eksponaat. Sõprade vanemad kiitsid tema saavutusi ja õnnestumisi, aga kodus oli vanemate suhtumine vastupidine. Laps oli vanemate jaoks ainult vahend.

Maria vanemad puutusid seoses tööga kokku ka lastekaitsega. See aga rikkus ära pere-elu. Algul hakkasid vanemad ise Mariat „ravima”. Tütre kohta tehti kodus psühhoanalüüsi ja talle anti teada, milline ta on ja mis tal viga on. Maria ise teadis, et tema vanemad eksisid. Kuigi tütar tegeles spordiga ja tal oli palju hobisid, oli see vanemate arvates sundkäitumine. Kui tütar mängis klaverit ja lõi ise muusikat, oli see vanemate arvates märk liigsest pühendumisest.

Vanemate arvates oli Maria probleemne ja haige laps. Nende vastuoluliste märkuste tõttu hakkas Marial pea ringi käima. Vanemate jutt ei läinud kokku sellega, mida ta ise tundis ja koges. Ema arvates olid tal toitumisprobleemid ja ärevushäire, kuigi ta ise midagi sellist ei täheldanud. Ta oli vaid veidi häbelik ja kodune elu tekitas masendust. Maria väitel on väga halb, kui lapse tegevust niimoodi pidevalt valesti tõlgendatakse. See on lapse suhtes vaimne vägivald.

Teismelisena olid Marial tihti paanikahood ja kõhukrambid. Kodus olemine tekitas masendust ja ta hakkas tegelema mitmete hobidega. Tal olid isegi enesetapumõtted, millest rääkis oma emale. Ema aga teda ei kuulanud. Siis helistas tütar ise lastekaitsesse, et abi paluda. Pärast seda sulgesid vanemad ta mitmeks kuuks lastekodusse, kuna see oli nende viis tütart kontrollida.

Vanemad rääkisid ametivõimudele oma loo lapse olukorra kohta. Ametivõimud võtsid selle peale ühendust lastekaitsega. 16-aastane tüdruk võeti kiirkorras pere juurest ära. Ta pandi esialgu noorte vastuvõtukeskusesse ja siis noortekodusse.

Tüdruk oli selle peale šokeeritud. Viielise õpilasena, kel olid mitmed huvialad, paigutati ta kokku narkosõltuvuses noortega, kes vandusid ja rääkisid narkootikumidest ning toime pandud röövidest. Tüdruk sai šoki, kuna polnud varem millegi sellisega kokku puutunud. Ta ei saanud aru, kuidas tema paigutamine sellisesse kohta aitab kaasa vanemate sobimatu käitumise lõpetamisele.

Maria muutus varasemast vaiksemaks ja nuttis palju. Algul tundus talle, et on sattunud vanglasse. Teda intervjueeriti ja uuriti palju, kuna vanemad olid väitnud, et tema olukord on halb. Vanemad manipuleerisid ka sotsiaaltöötajatega. Vanemad kasutasid ära oma ametipositsiooni ja kasutasid lastekaitset vahendina oma tütre vastu.

Maria kohtus pere juurest äravõtmise ajal noortekodu psühholoogiga. Lisaks käis ta omal algatusel ja oma raha eest kohtumas lastepsühhiaatriga. Mõlema asjatundja arvamused tüdrukust olid ühesugused. Psühholoog tuvastas pärast 5 korda Mariaga kohtumist, et tüdrukul pole mingeid probleeme nagu psühhoos või enesetapumõtted. Marial polnud probleeme vaimse tervise ega toitumisega. Lisaks sai tüdruk suurepäraselt hakkama koolis ja oma hobidega.

Psühhiaatri arvamus oli sama. Tüdruk polnud masendunud ega stressis. Vestlustest ei tulnud välja vaimse tervise probleeme. Head olukorda peegeldavad Maria suurepärane õpiedukus ja mitmete loovate hobidega tegelemine. See tähendab, et ei psühholoog ega psühhiaater ei leidnud midagi, mis oleks kinnitanud vanemate väiteid lapse kohta.

Vanemad aga ajasid oma asja edasi ning edastasid lastekaitsele arvamusi psühhiaatritelt, kes polnud lapsega isegi kohtunud. Lisaks nõudsid nad, et laps pandaks ravile kinnisesse asutusse. Maria kohta kirjutasid arvamusi isegi peretuttavad. Vanemate nõudmised ja väited muutusid absurdseteks.

Ema arvates oli tütrel anoreksia, taandareng, dissotsiatsioon, Stockholmi sündroom, bipolaarne häire, mäluprobleemid, radikaliseerumine ja vägivaldsus. Keegi teine polnud aga Maria puhul midagi sellist täheldanud.

Noortekodus hakkas Maria olukord vähehaaval paranema, kuna ta ei puutunud enam kokku koduse ahistava õhkkonnaga ja ta sai olla vanematest eemal. Ta sai rohkem keskenduda õppimisele. Gümnaasiumis suurenes tüdruku enesekindlus ja paranes füüsiline olukord. Kui ta käis noortekodust kodus puhkusel, halvenes olukord kohe. Kodus olid jätkuvalt pidevad tülid. Olukord oli veel hullem kui oli siis, kui ta kodust lahkus.

Maria läks ise sotsiaaltöötaja juurde ja rääkis, et ta tahab kodust eemale pikemaks ajaks. Maria võeti taas kiirkorras kodust ära. Maria katkestas omal soovil suhted vanematega 16-aastaselt. Ta võeti pere juurest ära, mida ta oli ise soovinud. Ema üritas seda takistada, aga see ei õnnestunud, kuna Maria oli vastu.

Ema saatis tütrele sõnumeid, et ta naaseks vanemate juurde, aga ametlikult ta lapse koju tulekut ei taotlenud. Samal ajal rääkis ema lastekaitsele, et tütre tegevust tuleks rohkem piirata ja sundida teda suhtlema oma vanematega.

Gümnaasiumi lõpetas Maria suurepärase tulemusega, tema keskmine hinne oli 9,5. Kooli ja hobidega läks kõik hästi, aga Maria oli pettunud selles, kuidas lastekaitse ja sotsiaaltöötajad suhtusid tema vanematesse ja nende väidetesse. Lastekaitses ei käsitletud üldse vanemate tegevust. Selle asemel otsiti kogu aeg vigu tütres.

Pärast täisealiseks saamist kolis Maria noortekodust omaette üüripinnale elama. Pärast gümnaasiumi pääses ta kohe ülikooli ja nüüd ta õpib ülikoolis ja tegeleb muusikaga. Noorel naisel on palju parem, kui ta ei pea vanematega kokku puutuma. Vanemad aga pole teda rahule jätnud.

Maria on salastanud oma aadressi ja telefoni, aga vanemad on need välja uurinud. Ta peab vanemate tegevust häirivaks. Nad levitavad tütre kohta igasuguseid jutte. Tütar peab hoidma oma elu vanemate eest salajas, et vanemad ei saaks saboteerida. Nüüd õigusteadust õppides on aru saanud, et vanemate tegevuses on kuriteo tunnused.

Vanemad on kasutanud oma tegevuses ka sugulaste abi. Ema sõnumid algavad alati armastuse avaldusega. Tütar on vanematelt palunud, et ta rahule jäetaks, aga vanemad pole sellest aru saanud. Vanemad võtsid tütrelt tema pärandiraha kolm päev enne 18-aastaseks saamist. Raha oli säästukindlustuse kontol ja tütar ei saa aru, kuidas vanemad sellele juurde pääsesid ja miks nad seda tegid. Õde sai sama summa, kui sai 18-aastaseks.

Pärast lastekodust ärakolimist on Maria kohtunud oma emaga näost näkku vaid ühe korra. Ema oli mangunud kokkusaamist ja lõpuks tütar nõustus. See oli aga viga. Kohtumine jäi lühikeseks, kuna sellest ei tulnud midagi välja. Tütar tahtis emalt vastuseid oma küsimustele. Ta oleks tahtnud teada, miks nad olid isaga tütre vastu nii halvad ja väitsid, et tütar on haige. Ema tunnistas seda alles siis, kui tütar rääkis, et on sellest lugenud lastekaitsele esitatud dokumentidest. Lõpuks aga ema eitas taas kõike.

Oma isaga kohtus Maria viimati kaks aastat tagasi. Tütar teab, et vanemad on hirmul oma maine, töö ja karjääri pärast. Neil oleks hirmus häbi, kui inimesed teada saavad, et nad pole oma laste eest hoolitsemisega hakkama saanud. Maria on aga õnnelik, et sai lõpuks oma elu peale.

Vahel tulevad Mariale vanad asjad meelde. Ta elab lapsepõlve traumasid veel pikalt läbi, aga vaimselt on ta vabam ja tunneb end paremini kui kunagi varem. Maria väitel näitab tema juhtum, et väärkohtlemine ei pruugi alati olla füüsiline ja nähtav. Teda väärkoheldi terve tema lapsepõlve aja ja ta oli vaimse vägivalla ohver, aga keegi ei sekkunud.

(Külastatud 683 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid