VIDEO: Paljastav dokfilm olukorras Hiinas viiruse epitsentris

Veebis on dokfilm sellest, mis Hiinas tegelikult toimub. Filmis on räägitud inimestega, kes olid Wuhanis viirusepuhangu puhkemise ajal. Videos on kaadrid, mis näitavad olukorda Wuhanis pärast viirusepuhangu puhkemist.

Videos on näha, kuidas väiksematesse kohtadesse ja küladesse viivad teed on kõik blokeeritud. Ühtlasi on näha, kuidas inimestel on kodudes toitu väga väheks jäänud.

 

-Reklaam-

 

Videos on räägitud ühe Hong Kongis elava naisega, kes on pärit Hiinast ja oli viirusepuhangu puhkemise ajal Wuhanis. Kohalikud võimud rääkisid, et mingit ohtu ei ole ja viirus ei levi inimeste vahel. Naine aga aimas, et midagi on valesti. Ta räägib, et teadis juba detsembris koroonaviiruse kohta. Ta aimas, et tegemist on sarnase puhanguga nagu oli SARS 2003. aastal.

Naine räägib, et Mandri-Hiinas polnud inimesed absoluutselt teadlikud, millega on tegu. Nad uskusid seda, mida valitsus rääkis, et midagi hullu ei ole ja kõik saab korda. See oli 10. jaanuaril. Inimesed uskusid seda, mida valitsus rääkis. Naine aga aimas halba ja enam Wuhani tagasi ei läinud. Sugulased veel pärisid, et mida ta kardab, et kõik saab korda. Naine aga rääkis, et asi läheb tõsiseks.

See oli aeg, mil Hiina võimud arreteerisid 8 arsti selle eest, et nad olid levitanud kuulujutte. Praegu on nad kangelased ja neid nimetatakse vilepuhujateks, aga jaanuari algul olid nad kurjategijad. Siis sai naine aru, et midagi on valesti, kui juba vahistatakse inimesi, kes midagi räägivad. Võimud varjasid infot enne Wuhani sulgemist, mis toimus 23. jaanuaril.

Filmis on kaadrid Hiina kesktelevisiooni uudistesaatest, kus räägitakse, et 8 kuulujuttude levitajat on vahistatud vastavalt seadusele. Ühes neist oli kohalik silmaarst Dr Li Wenliang, kes 30. detsembril edastas oma kolleegidele info ohtliku viiruse kohta Wuhanis, mis sarnaneb SARS-iga. Tema ja veel 7 Wuhani keskhaigla arsti vahistati süüdistatuna valeinfo levitamises. Neid nimetati kuulujuttude levitajateks.

Filmis räägib üks Wuhanis elav mees, et tänu Dr Li hoiatusele sai ta osta enne linna sulgemist kaks näomaski, pärast poleks see olnud enam võimalik. Arst prognoosis, et epideemia puhkeb pärast Hiina uue aasta vastuvõtmist (25. jaanuar), aga see saabus enne.

Mees küsis oma tuttavatelt, miks nad maski ei kanna, kas nad pole lugenud sotsiaalmeedias levivat infot ohtliku viiruse kohta, tuttavad rääkisid selle peale, et need on libauudised, valeinfo. Nad uskusid Hiina valitsuse juttu, et haigus ei kujuta mingit ohtu, see on kontrollitav ja ravitav. See oli valitsuse propaganda mõju ja selle vastu keegi ei saanud midagi teha.

Hiina valitsus teatas 23. jaanuaril Wuhani linna sulgemisest, mitte kunagi varem polnud midagi säärast tehtud. Wuhani elanikud olid oma kodudes terve uue aasta vastuvõtmise aja. Filmis on näidatud, kuidas inimestel oli kodudes toitu 10-15 päevaks. Inimesed olid siis optimistlikud ja lootsid, et peavad vastu. Karantiin pidi esialgu kestma kaks nädalat.

Filmis on tsiteeritud Hiina riigipead Xi Jinpingi, kes ütles, et rahva tervis on valitsuse prioriteet ja et ta isiklikult tegeleb epideemia piiramisega. Filmis on näidatud, kuidas enne poodi sisenemist mõõdeti inimeste kehatemperatuuri. Tänavale olid ilmunud plakatid kirjaga: „Naabrite külastamine keelatud, kättpidi tervitamine keelatud, ühised õhtusöögid keelatud. Peske käsi, tuulutage tube, kandke maski.”

Pärast linna lukku panemist ja karantiini kehtestamist aga nakatunute arv ei vähenenud, vaid jätkas kasvamist. Inimesed ei saa aru, miks haigus just Wuhanist alguse sai, kuna Wuhan on ilus linn. Pärast epideemia puhkemist enam haiglad patsiente vastu ei võtnud ja inimestel paluti olla kodudes. Inimesed jäeti kodudesse surema ja keegi neist ei hoolinud. Tuhanded inimesed palusid abi sotsiaalmeedia (Weibo) kaudu. Nad kurtsid, et neil on kõrge palavik, aga neid haiglatesse ei lasta. Neile ei pakutud mingit ravi. Inimesed küsisid, kas valitsus on nad hüljanud. Inimesed olid lootusetus olukorras.

Üks naine räägib, kuidas tema haigestunud vanemaid ühessegi haiglasse vastu ei võetud. Haiglast öeldi, et ilma haigust tuvastamata kedagi vastu ei võeta. Mis siis inimestel oli teha? Minna koju? Ema ei saanud enam ravi ja tema olukord halvenes iga päevaga.

Paljud haiged inimesed jäidki koju. Nad nakatasid seeläbi terve oma perekonna. Inimesed olid hirmul. Nad ei teadnud, kes jääb ellu. Inimesed polnud niivõrd hirmul enda, kui oma pere pärast. Inimesed pidid hakkama igaüks enda eest seisma – kaasaja tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohiks nii juhtuda.

Kuigi sotsiaalmeedias oli palju inimeste appikarjeid, oli sealgi kommentaare, et ärge virisege, kõik saab korda, haigus on kontrollitav ja ravitav. Inimesed arvavad, et need olid sinna kirjutatud Hiina valitsuse esindajate poolt, et sotsiaalmeedia vestlusi mõjutada.

Inimeste jaoks oli kõige hullem see, et Hiina televisioonis tähistati uue aasta vastuvõtmist, aga samal ajal ootasid inimesed Wuhani haiglates oma surma. Kuivõrd haiglates oli väga palju inimesi, siis ei usu inimesed valitsuse edastatud ametlikke numbreid nakatunute ja surmade kohta.

Hiinlased jälgisid kohaliku ajakirjaniku Fang Bini poolt Youtube’i üles pandud videoid ja infot haiglatest. Videotes oli näha, kuidas inimesed surid otse haigla koridorides, oma arsti visiidi aega oodates. Fang Bini külastasid jaanuari lõpus ametivõimud, kes väitsid, et on Hiina terviseametist. Ajakirjanik ütles, et ta pole haige, aga sellele vaatamata viidi mees politseijaoskonda ja teda hoiti seal kinni. Politseis küsiti, miks ta ei filmi neid, kes haigusega võitlevad, miks ta filmib surnuid, miks külvab paanikat. Ajakirjanik ütles selle peale, et inimesed poleks paanikas, kui nad teaksid tõde.

Hiinlased ei saa aru, miks SARS-ist ei õpitud. Sellest on 17 aastat möödas, aga midagi pole muutunud. Ikka tehakse samu vigu (SARS-i ajal varjati samuti infot inimeste eest).

Veebruari algul oli linnas juba päris vaikne, nagu oleks linn välja surnud. Inimestel enam toitu pole. Veekeedukannus tehakse nuudleid, ja seda juba mitmendat päeva järjest. Inimesed on tüdinud nuudlite söömisest. Inimesed loodavad, et see lõppeb varsti (see oli 6. veebruaril).

Inimesed, kes filmis räägivad tulid Wuhani 22. jaanuaril ja neil oli kavas viibida seal lühikest aega. Ent linn suleti, samuti tagasisõiduteed, seetõttu pidid nad üürima tuttavalt korteri, et Wuhani elama jääda.  Üks mees räägib, et inimesed teadsid, et midagi hullu ei ole. Räägiti, et kõik on kontrolli all, aga järgmisel päeval pandi linn kinni. Inimesed olid šokis, miks pandi linn kinni, kui midagi hullu ei ole? Siis ei saanud inimesed aru, et haigus levib juba üle terve Hiina.

Pärast Wuhanis karantiini kehtestamist laiendasid võimud seda tervele Hubei provintsile. Pärast seda on karantiini kogu aeg laiendatud, nii et inimestel poole võimalik enam kuhugi minna. Kõik poed on suures kaubanduskeskuses kinni pandud, peale ühe toidupoe. Tänavanurkadel on politseipatrullid, kes inimesi kontrollivad. Tänavatel pole autosid ega inimesi. Terve linn on nagu kummituslinn, välja surnud.

Filmis külastab mees üht lahti olevat apteeki ja küsib sealt näomaski, aga öeldakse, et kõik on ära müüdud. Kui mees küsib, miks maskid nii kiiresti läbi müüdi, näitab müüja vihikut, kuhu on võimalik nimi ja kontaktnumber kirja panna. Mees räägib, kuidas tema pere liikmed haigestusid grippi, aga nad ei julgenud arsti poole pöörduda. Paari päevaga haigusnähud möödusid, ilmselt polnud see koroonaviirus.

Wuhani lõksu jäänud Hong Kongi elanikud soovivad koju naasta, aga neile ei anta mingit lootust. Hätta jäänud inimesi jooksutatakse ühest asutusest teise, aga mingit abi pole. Inimesed on lootust kaotamas. Inimeste lootus on kadumas ka Hiina võimude suhtes. Suur löök oli hiinlaste jaoks inimesi informeerinud, aga selle peale vahistatud arsti surm. Inimesed nõudsid selle peale võimudelt vabandamist ja sõnavabadust. Tsiteeritud on Dr Li-d, kes ütles: „Terves ühiskonnas peab olema rohkem kui üks hääl.”

(Külastatud 5 155 korda, 129 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid