Seni on seletatud põhiliselt, kuidas koroonaviirus levib ja kuidas nakatumist ära hoida, aga siin on video selle kohta, kuidas koroonaviirus tapab ja mis tegema peaks, et mitte ära surra.

Kõigepealt on selgitatud seda, kuidas koroonaviirus põhjustab ARDS-i ehk ägeda respiratoorse stressi sündroomi, mis toob kaasa hapnikupuuduse ja surma.

Hapnikupuudus tekib sellest, et kopsus olevad väiksed kotikesed ehk alveoolid lähevad viiruse põhjustatud põletiku tõttu vedelikku täis ning pole võimelised enam verre hapnikku edastama. See pole nii, et põletikus on ainult üks kopsu osa nagu kopsupõletiku puhul. Koroonaviiruse tagajärjel on põletikus terve kops. Verre enam hapnikku ei eraldu ja tekib suur hapnikupuudus.

Ainus võimalus sellisest olukorrast välja tulemiseks on hingamisaparaat, muud varianti pole. Hingamisaparaadi all peab olema niikaua, kuni vedelik kopsust kaob ja kopsud hakkavad taas normaalselt tööle.

Viimase 20 aasta jooksul on teadlased välja selgitanud kolm asja, millega on võimalik ARDS-i puhul suremust vähendada ja patsientide olukorda parandada. Esiteks ei tohi masinaga kopsudesse õhku puhuda liiga tugevalt, muidu põletik ägeneb. Samas ei tohi ka õhuvahetust katkestada, sest muidu ei pääse süsihappegaas välja. Kopse tuleb ventileerida, aga hoida veidi nö näljas (Low Title Volume), see suurendab süsihappegaasi hulka veres ja aitab põletikku vähendada ning sellega väheneb ka suremus.

Teine asi, mis oli seotud esimesega, on patsientide osaline halvatus. See on vajalik selleks, et osalises hapnikunäljas patsiendid ei üritaks hakata rohkem hingama. See aga tähendab head ja intensiivset hooldust, mida ei pruugita suure epideemia korral suuta tagada.

Kolmas asi, mis avastati hiljuti oli see, et kui patsiente hoiti selili oli nende olukord hullem kui siis, kui nad olid kõhuli. Seetõttu hakati patsiente hoidma ARDS-i puhul kõhuli 17-18 tundi ööpäevas ja see aitas vähendada samuti suremust.