Soomes on tulnud avalikuks sõjalised salaplaanid, kuidas kavatseti vastu seista NSV Liidu rünnakule

Soomes on tulnud avalikuks salajased plaanid selle kohta, kuidas kavatseti vastu seista Nõukogude Liidu rünnakule. Plaane oli kaks: üks lääne- ja teine idapoolse ohu tõrjumiseks, kuigi kõik teadsid, et reaalne oht tuleb idast.

Soomet ähvardas oht idast vaatamata sellele, et NLiiduga oli 1948. aastal sõlmitud vastastikuse koostöö lepe. See lepe sidus Soome NLiiduga. Selle kaitseartikkel kohustas Soomet seisma vastu NLiitu lääne poolt ohustavale rünnakule. Soome kaitsevägi varjas algusest peale kiivalt seda, et tegelikkuses oldi valmis ka idapoolseks rünnakuks. Selle kohta valmis Soome kaitsekõrgkoolis paar aastat tagasi uuring.

Soome lõplik kaitseplaan idapoolse rünnaku vastu valmis 1950ndate aastate lõpus, kui nõukogude väed olid Porkkalast lahkunud. Soome jaoks oli kriitiline olukord 1961. aasta oktoobris, mil oli nn noodikriis. Siis saatis NLiidu välisminister Andrei Gromõko 30. oktoobril Soomele noodi, milles nõudis lepingu täitmist Saksa, Taani ja Norra suunalt tuleva sõjalise ohu vastu. Noodis olid välja toodud koostööleppes ette nähtud konsultatsioonid.

Samal päeval pani NLiit Novaja Zemljal plahvatama seni suurima termotuumapommi ehk nn Tsaar-pommi, mille võimsus oli võrdne 57 miljonit tonni TNT-ga. Plahvatust oli palja silmaga näha tuhande kilomeetri kaugusele. Soomega konsultatsioonideni aga asi ei jõudnud. Hiljem tuli välja, et nn noodikriis oli mõeldud venemeelse Urho Kekkoneni valimisvõidu kindlustamiseks presidendivalimistel 1962. aasta algul, vahendab Ilta-Sanomat.

Soomes pöörati juba toona palju rõhku õhukaitsele ning NLiidust soetati 21 hävitajat MIG 21 F ja neli õppehävitajat MIG 15. Hävitajad oleks aidanud tõrjuda NLiitu ohustavaid USA pommitajaid. Pärast mandritevaheliste rakettide arengut 1960ndatel aastatel pommitajate oht kadus.

NLiit tõusis 1960ndatel aastatel maailmas sõjaliseks vägilaseks, mille kõrval Venemaa praegune tase kahvatub. Relvastus arenes NLiidus väga kiiresti. Soome analüütikud said ruttu aru, et tavalise rindesõja plaaniga idapiiril enam hakkama ei saa.

1960ndate aastate keskel võeti uus suund – piirkondlik kaitse, mis koosnes nii tavapärasest kaitsest kui hajutatud sissisõjast maale tunginud vaenlase vastu. Soome territoorium jaotati seitsmeks sõjaliseks piirkonnaks, mis olid autonoomsed ja ei sõltunud kesksest sõjalisest juhtimisest. Keskuse juhtimise alla jäid õhu- ja merevägi. Piirkondlik kaitse põhines reservil ja sellel põhineval heidutusel.

Piirkondliku kaitse loomine oli pooleli, kui NLiit viis 1968. aastal väed sisse Tšehhoslovakkiasse. Üllatav ja kiire okupeerimine pani Soome sõjalise juhtkonna pead kratsima: selline rünnak oli võimalik ka Soomes. Ohupilt muutus: NLiidu suurt rünnakut ei peetud enam tõenäoliseks. Võimalikuks ohustsenaariumiks oli kiire okupeerimine, milles sisaldusid mitmed dessandid ja pealinna kiire hõivamine.

Soomes tekitas hirmu see, et Tšehhoslovakkia ründamise ajal koondati väeosasid Soome piiri taga Karjalas. Punalipulise Balti laevastiku alused liikusid ähvardavalt Soome lahel. Soome valitsus oli hirmul ning president Urho Kekkonen ei saanud sõna suust. Maailmasõja ohtu aga ei tulnud, kuna Lääs rahunes maha ja mingit rünnakut NLiidu vastu ei planeeritud.

Soomes oli kriitiline olukord 1968. aasta oktoobris, kui NLiidu peaminister Aleksei Kosõgin tuli Kekkonenile külla selgitama Tšehhoslovakkia olukorda. Kosõgin pidi tulema merel nõukogude laevalt Soome laevale, kus Kekkonen teda ootas. Merel oli aga torm, mis takistas ühest laevast teise tulekut ning Vene ristleja koos Kosõginiga sisenes Kekkoneni laeva järel Hanko sadamasse. Kõik oli muidu hästi, aga Soome kaitseüksustele polnud sellest teada antud ning võõra sõjalaeva saabumine tekitas Soome kaitsejõududes häireolukorra. Nõukogude laeva juba sihiti, aga õnneks tuld ei avatud.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist tugevdati Soomes rannikuvalvet. Rannikuüksused said uued 100mm suurtükid ning NLiidu päritolu meretõrjeraketid. Need pandi kaitsma võimalikke kriisikohti Helsingis, Hankoniemis ja Porkkalas.

Seutula ja Malmi lennujaamade juurde ehitati suurtükipatareid, samuti kindlustati Ahvenamaad. Kiiret okupeerimist soodustas see, et NLiit sai korraldada kopterirünnaku Eesti sõjaväebaasidest. Lennuaeg Helsingisse oli vähem kui pool tundi. Sellega seoses tugevdati Helsingi õhukaitset. Soome õhuvägi hankis omale Rootsi päritolu õhutõrjerakettidega varustatud hävitajad Saab Draken.

Soome võimekus seista vastu kiirele hõivamisele paranes oluliselt 1980ndate aastate alguses pärast seda, kui Rootsist soetati uued meretõrjeraketid. Nende rakettide, rannapatareide ja sõjalaevade abil oli võimalik ootamatut sõjalist hõivamist ära hoida.

Soome merevägi võttis lisaks kasutusele uut tüüpi meremiinid, mis ei vaja plahvatuseks puudutust. Sellega oli Soome sõjaline tõrjevõimekus viidud maksimumini. Soome piirkondlikust kaitseplaanist loobuti alles 1993. aastal pärast NLiidu lagunemist ja vastastikuse koostöö lepe kaotas kehtivuse. Soome valmistus liituma Euroopa Liiduga ja sai koha Läänes. Senine neutraalsus asendus NATO-partnerlusega.

Salaiset suunnitelmat paljastavat: näin Suomen puolustusvoimat varautui Neuvostoliiton yllätysiskuun

Pääesikunta laati 1950-luvulla kaksi salaista puolustussuunnitelmaa, joissa lännen uhka oli vain nimellinen. Todellinen torjuntasuunta oli itä. Katso yllä olevalta videolta, miten kylmän sodan aikainen ja korviarepivästä äänestään tunnettu Draken-hävittäjä lentää. Video on vuodelta 2018. Kyllä sotilaat tiesivät, mistä Suomeen kohdistui suurin sotilaallinen uhka.

(Külastatud 437 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid