13-aastane soome tüdruk Annu mängis päeval barbidega, aga õhtul müütas end ja tarvitas narkot

Kui Annu oli 11-aastane, siis oli tema ema hädas. Tütar väitis, et ema elukaaslane oli teda seksuaalselt kuritarvitanud, aga teda ei usutud.

Tüdruk tundis, et teda ei usaldata. Ema ähvardas internaatkooli panekuga. Tema piibliks sai Deborah Spungeni poolt oma tütrest kirjutatud raamat Nancy. See jutustas Sex Pistolsi bassimängija Sid Vicious’i pruudist Nancyst, kes suri juba 20-aastaselt. Ilmselt enesetapu tagajärjel. Nancy ja Sidi elu koosnes ainult viinast, narkootikumidest ja rockist.

 

-Reklaam-

 

Annu tahtis endale samasugust elu. Ta jõi end 13-aastaselt purju ja läks kohaliku grilliputka juurde, kus kogunesid noored. Peagi sai ta lahti oma süütusest, vahendab Iltalehti.

Pärast seda avastas Annu hääletamise. Juba esimesel hääletamisel müüs ta ennast. Selle eest sai raha, mis kulus alkoholi ja narkootikumide peale. Hääletamise ajal varastas ta omale riideid ja süüa. Oli hommikuid, kus ta ei teadnud, kus, kelle juures ja miks ta üldse on.

Juba 13-aastaselt hakkas Annu käima ühe 23-aastase mehega. Kodus mängis barbidega, aga mehega seksis ja sõitis mootorrattaga.

Pärast seda sekkusid Annu ellu sotsiaaltöötajad ja ta pandi internaatkooli. 14-aastaselt saadeti Annu ravile vaimuhaiglasse. Diagnoosiks pandi depressioon.

Annul oli vaja raha alkoholi ja narkootikumide jaoks. Ta läks tööle ühte Tampere lõbumajja. Ühe kliendi pealt sai 1000 marka ja lepingu sees oli öömaja. Kui lõbumaja kinni pandi, jätkas Annu iseseisvalt. Ta oli kena tüdruk ja seksinäljas mehi jätkus. Ta oskas juua vaid ühte moodi: palju. Purju jäädes meeldis talle alasti teiste ees tantsida.

Kahekümneselt ta abiellus. Vanusevahe mehega oli suur. Mehel oli palju raha, et osta naisele riideid ja ehteid. Reisiti ja joodi palju. See suhe ei kestnud kaua.

Annu oli vaid seksinukk ja kaunistus mehe käe kõrval. Suhe polnud armastus, vaid hetkeline kiindumus. Pärast lahutust hakkas Annu narkootikume süstima.

Ainete leidmine pole raske. Ühest kohast teise minnes leidis naine kiiresti õiged kohad üles. Ta üritas enesetappu, juues viskit koos vererõhurohtudega. See ei jäänud ainsaks katseks. Alati pärast seda oli tal hirm, et ta oleks võinud surra. Heitlikule eluviisile vaatama käis Annu vahetevahel tööl ja koolis. Ta lõpetas kooli sõltuvushäiretega inimeste hooldajana. Kooli lõpetamine on väike ime, kuna ta tarvitas õppimise ajal palju alkoholi ja narkootikume.

Kui Annu asus Helsingis hooldajana tööle, siis tarvitas ta ise samal ajal palju mõnuaineid. Ta sai küll vahepeal ise ravi, aga jätkas tarvitamist. 2011. aasta jõulude ajal oli kõige pikem ja süngem periood. 2012. aasta 6. veebruaril seisis naine võbisedes Kannelmäki kaubanduskeskuse juures silla all. Võbin ei tulnud sellest, et väljas oli külm. Naine oli seesmiselt tühi ja abitu. Ta tundis, et on inimvare ja kartis kõike. Siis võttis ta taskust telefoni ja helistas AA numbrile. Ta oli lõpuks valmis ise abi vastu võtma. Ta oli nii põhjas, et soovis teistsugust elu.

Annul on tätoveering, millel kuupäev 6.2.2012. Sellest päevast algas teekond, mis esialgu oli põrgu. Kõik algas antabuse’i raviga. Kui Annu nüüd oma eelmist elu meenutab, siis tundub see kauge ja isegi ebareaalsena. Kas see oli ikka tema?

Annu on käinud läbi mitmeid programme ning sellest on olnud palju abi. Karjääripsühholoogi juures käimine oli eriti lootustandev – ta pidi olema keskmisest andekam. See teadmine pani naise endasse rohkem uskuma. Abi oli ka kaks aastat tagasi saadud ADHD diagnoosist ja sellega seoses saadud ravist. Naise keskendumisraskused andsid järele.

Kokku läks kaks aastat, enne kui Annu taas enese leidis. Aegamööda tekkisid mõtted, mida ta varem kunagi polnud mõelnud. Ta on mõelnud, miks temast sai narkomaan. Mõnuained andsid omal moel võimaluse tal eluga toime tulla. Muidu olid tema ümber vimm ja viha. Ja kusagil seal sees oli peidus lapsena kogetud seksuaalne ärakasutamine ning hüljatuse tunne. See pedofiilia kogemus on teda saatnud terve elu. Seetõttu pole ta olnud võimeline paarisuhteks. Ta on olnud viis korda kihlatud ja ühe korra abielus, aga ta ei suuda kedagi armastada ega austada.

Annu on palju mõelnud, milline oleks tema elu olnud siis, kui ta oleks õigel ajal abi saanud. Ta ei süüdista kedagi, aga ta saab aru, et temaga oleks pidanud keegi tegelema, kui tema seksuaalne ärakasutamine välja tuli. Kui keegi oleks näinud, et laps sai trauma, siis oleks võinud elu teisiti minna. Annu sõnul peab reageerima kohe ja otsustavalt siis, kui kedagi on ära kasutatud.

Veebruaris kolis Annu Põhja-Savos asuvasse Sonkajärvi valda, kus tegutseb võõrutusravi asutus Toipumo. Lisaks hoolealustele osalevad ka sealsed töötajad tugigruppide töös – see annab kindluse. Võõrutusravi terapeudina töötava Annu töö sisu on loengute andmine ning tugigruppide töö juhatamine ja tavapärane hoolealuste igapäevalus abistamine.

Nüüd elab Annu täiskasvanud naise iseseisvat elu ja talle see meeldib. Ta naudib elu. Äsja sai ta omale juhiloa ja saab nüüd spordisaali sõita. Ta sööb seda, mida soovib ja teeb tööd, mis talle meeldib.

Äsja liitus ta maalimise kursusega. Ta peab end ise loominguliseks ja tundlikuks inimeseks. Paljud narkomaanid ja alkohoolikud on sellised, kes on tundlikud ja ei suuda oma tundeid õieti väljendada ja elu muul moel huvitavaks teha. Ema ja sugulastega on suhted taas head. Nüüd mõtleb ta, mida teha paberivirnaga, mis on jäänud tema eeliselt elust. Terapeut soovitas selle ära põletada ja ta ongi kaalumas selle põletamist.

Päivisin Annu, 13, leikki barbeilla, mutta iltaisin hän myi itseään ja käytti huumeita – näin fiksu ja vilkas tyttö päätyi aikuisten seksileluksi

Annu Väätäiselle, 46, lähes kahden kuukauden ryyppyputki oli se pohjalla käyminen, joka muutti elämän suunnan. Annua risaiseen elämään suisti lapsuudessa koettu hyväksikäyttö, johon ei puututtu. Nyt päihdeterapeuttina työskentelevän Annun elämän onnea on tavallinen arki, johon lämpöä tuovat kissat ja luonnosta nauttiminen. 11-vuotiaan Annun äiti on hädissään.

(Visited 2 152 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid