Täis planeeritud elu kasvatab lapsed viltu, hoiatab ekspert. Kõige tulemuslikum on niisama molutamine

Soome Jyväskylä ülikooli kasvatusteaduste professor ja Oulu ülikooli dotsent Juha T. Hakala soovitab inimestel hinnata rohkem igavust, kuna see on tähtis tunne.

Hakala väitel tähendab see seda, et lastel lastakse olla nii, et neil pole midagi teha. Praegustel lapsevanematel on aga hirmus soov laste elu täis planeerida. Nii ei tohiks teha ja lastel tuleks lasta ise oma igavusega toime tulla, vahendab Helsingin Sanomat.

 

-Reklaam-

 

„Kui laps istub diivanil ja kurdab, et tal pole midagi teha, siis peaks meil kasvatajatena olema julgust öelda, et vahel peabki igav olema,” räägib professor.

Kui lapsel on igav, siis peetakse seda kasvataja süüks. Justnagu lapse jaoks peaks olema pidevalt pakkuda mingit asjalikku tegevust ja lapsevanem peaks olema pidev meelelahutaja. Professori väitel ei tohiks end keegi süüdi tunda selles, et lapse elus on vahel ka täis planeerimata aega. See on lapse jaoks palju viljakam kui planeeritud aeg.

Igavus on üks inimese tähtsamaid tundeid. Elu pole ainult üks rattas pöörlemine ja seda peaks ka lastele õpetama. Seetõttu peaks laskma lastel igavleda ja õpetama sellega toime tulema.

See ei tähenda, et lapsed ja noored peaks tähelepanuta jätma. Aga võiks anda neile võimaluse ise välja mõelda omale tegevusi. Kui laps hakkab mõtlema sellele, kuidas oma aega sisustada, siis arendab see loovat mõtlemist. Ja kui laps ise mingi vahva mängu või asja välja mõtleb, siis võiks teda tunnustada.

Professori sõnul on elus kõige tähtsamad tavalised olukorrad, mitte tipphetked. See on üks inimese peamisi oskusi. Kui lapsevanemad lapse elust selle kõige olulisema välja võtavad, siis tehakse oma kullanupukestele karuteene. Lõpptulemus on siis kari tegutsemisvõimetuid igavlejaid.

Hakalal ilmub oktoobrikuus vastav raamat, mis kannab pealkirja: Igavuse tähtsus – igavustunne on loovuse alus.

Igavlemise mõju ajutegevusele pole veel eriti uuritud. Küll on aga teada, et rahulik olek ja vähesed ärritajad arendavad loovust. Uusi mõtteid ei sünni, kui aju peab pidevalt tegelema väliste ärritajatega.

Kui veedame kogu aja mingit seadet näppides, siis ei saabu igavust mitte kunagi. Aju on millegagi kogu aeg tegevuses. Kui aga tegevus lõpetada, siis hakkab inimene avastama oma ümbrust ja aju ning silmad hakkavad nägema uusi lahendusi. Igavusest võib välja kasvada uusi ideid ja uuendusi.

See käib nii laste kui täiskasvanute kohta.

Millegipärast on aga viimasel ajal läinud moodi aja täis planeerimine, et igavusel pole enam üldse kohta. Nii on nutiseadmed nagu Pandora laekad, mis aitavad igavust peletada. See aga on toonud kaasa olukorra, kus väikestel lastel on üha raskem keskenduda. Lapsed hakkavad koolis igavust tundma juba pärast 15-minutilist tegevust.

Lapse keskendumisvõime aga eeldab teatud õppeainete nagu matemaatika omandamist. Laste käitumishäired ja agressiivsus võivad tulla samuti sellest, et oma aja planeerimisega ei suudeta iseseisvalt toime tulla. Võimetus aega sisustada võib kaasa tuua agressiivsuse või apaatia. Ühiskond laiemalt ei suuda enam toime tulla ilma midagi tegemata.

Lastele igavlemise õpetamine nõuab vanematelt kannatlikkust. Nii lihtne on lastele nutiseade ette lükata. See aga tasub ära. Igavlemine on väga tähtis tunne. Uueks trendiks võiks saada niisama molutamine. See on igav, aga lõpptulemusena tasub end kuhjaga ära.

Yliohjelmoitu elämä kasvattaa lapset vinoon, varoittaa asiantuntija – “Lopputuloksena on joukko kyvyttömiä ikävystyjiä”

“Mulla ei oo mitään tekemistä”, marisee lapsi. Niin kuuluukin välillä olla, sanoo Juha T. Hakala. Hakala on Jyväskylän yliopiston kasvatustieteen professori ja Oulun yliopiston dosentti. Hänen mielestään nykyvanhemmilla on usein taipumus ohjelmoida lapsia turhaan. Haluatko lukea koko artikkelin? Haluatko lukea koko artikkelin?

(Visited 215 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid