Kuritöö ja karistus: Soome mees kirjeldab vanglaelu Venemaal

Soome mees Jan Salo (nimi muudetud) jäi 2012. aasta juulikuus Venemaalt tulles piiri peal vahele 50 grammi heroiiniga. Järgnes mitu aastat kestnud katsumus Vene vanglates, mida ta kirjeldab peatselt ilmuvas raamatus Vankina Venäjällä (tõlkes: Vangina Venemaal). Raamat ilmub 7. augustil.

Nii raamatus kui muidu avalikkuse ees esineb mees teise nimega, sest muidu tuleks pahandusi töö juures. Nimelt on ta oma varasema narkokulleri ameti vahetanud töömehe elu vastu ehituse alal, vahendab Helsingin Sanomat.

 

-Reklaam-

 

Imatral elanud mees käis aeg-ajalt Viiburis heroiini järel. Ise ta seda ei tarvitanud, tõi ainult müügiks. Pere, naine ja lapsed ei teadnud sellest midagi. Naisele rääkis, et käib Venemaal sigarette ostmas.

Salo oli juba tol ajal, 30ndates eluaastates istunud suurema osa oma elust vanglas. Kerava, Sörkka, Konnunsuo, Hämeenlinna – kõik seotud narkokuritegudega. Nüüd käis ta narko järel Viiburis – sai 50-grammise kotikese, mis Soomes ületab mitmekordselt raskeks kuritegeoks peetava koguse ja sellest saaks sadu ühekordseid annuseid.

Salo pani aine kondoomi sisse ja surus pärasoolde. Tagasi Soome minnes võtsid ta kinni kaks nahkjakkides meest. Peagi tuli neile lisa. Mehed olid Vene julgeolekuteenistusest FSB ja narkopolitseist. Keegi oli Salo välja andnud. Aga kes, on siiani teadmata.

Abikaasa hüsteeria oli probleemidest kõige väiksem. Sellise koguse eest oodanuks teda Venemaal vähemalt 15-aastane vanglakaristus. Ja Venemaal on tavaks, et karistus kantakse lõpuni.

Nüüd on ta Soomes juba vabaduses tänu sellele, et ta Venemaalt Soome üle toodi, muidu istuks siiamaani Venemaa vanglas.

Pärast kinni võtmist viidi Salo Viiburisse politsei arestimajja. Seal oli kõike: hallitust, läga, kassi ja inimese väljaheiteid. Kongi kraanist tuli pruuni vett. Tuli põles nii ööl kui päeval, kuumus oli tappev. Duši alla ei saanud. Salo kaalus juba omaenda uriini joomist.

Varsti pärast seda sai ta hirmsa kõhutõve, nii et miski ei püsinud sees.

Arestimajas oli ta mõne päeva, edasi tuli Viiburi vangla, vana ristikujuline telliskivihoone. Sinna viidi Salo ootama kohtuotsust.

Kongis nr 185 oli kaks teist vangi, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Kongi põrand oli katkistest laudadest, tualetiks auk nurgas, millel polnud katet ees. Valgustuseks laest rippuv hõõglamp. Aken oli klaasideta, ainult trellid. Ning sellele lisaks lutikad, kirbud ja hiired. Palju hiiri.

Toiduks pakuti päevast päeva lahjat teed, putru, väike tükk leiba ja lõunaks supp. Viimane oli soe vesi, kus hõljusid mõned peeditükid. Ei mingit juttu lihast ega salatist.

Hivi- ja tuberkuloosihaigetele anti lisaks hommikuti klaas piima ja väike tükk võid ning kord nädalas üks keedetud kanamuna.

Vangla toidust ei piisanud eriti kellelegi, seetõttu loodeti põhiliselt väljastpoolt tulevale abile või vangla kohvikule. Salol polnud algul kumbagi võimalust. Ta võttis kiiresti alla 10 kilo.

Meest valdas lootusetus: kui tuleb pikk karistus, siis seda ta üle ei ela.

Salo on pärit Helsingist, vanemad on korralikud, haritud ja elus edasi jõudnud tööinimesed. Poiss aga läks juba varakult kuritegelikule teele: 12-aastaselt tabati ta autoroolist, kui oli endast vanematele sõpradele kaine autojuht. 15-aastaselt hakkas kauplema ainetega ja 18-aastaselt algas vanglaelu.

Mees ise lootis, et teeb head äri ja saab 30-selt minna soojale maale pensionipõlve pidama. Aga läks teisiti – ligi poole oma elust on ta veetnud trellide taga. See polnud nii mõeldud.

Venemaal olles oli varem veedetud vangla-aastatest kasu. Kuigi ta ei osanud keelt, sai temast kongi juht. Kaks ülejäänut ootasid oma esimest karistust.

Toiduga läks samuti paremaks, kuna Soome konsulaadist saadeti juustu ja šokolaadi ning vanemad saatsid raha. Salo ostis kohvikust liha- ja kalakonserve, nuudleid, kartulipudru pulbrit, sinepit, ketšupit ja majoneesi. Tal oli lõpuks, millega kaubelda. Vangidel oli naturaalmajandus. Näiteks paki suitsu eest sai taldrikutäie võid. Konsulaadist sai mees soome-vene sõnaraamatu, tänu millele sai keele selgeks.

Keelt õppides sai Salo teada, et Venemaal on vangide hulgas palju suurem kokkuhoidmine kui Soomes. Osalt tuleb see maa külalislahkest kultuurist, osalt vanglate karmidest oludest. Näiteks koguvad Vene vangid asju neile, kel pole suitsu või seepi, Soomes vaatab igaüks ise, kuidas hakkama saab.

Sõnumid ja kaubad liikusid kambrite vahel mööda doroga‘t, mööda peeneid niite. Tavaliselt käis see doroga kambritest väljaspool mööda seinaääri. Niite lennutati kilekottidest tehtud lohede või ajalehest keeratud torude abil. Mööda niite liikusid narkootikumid, näiteks kanep. Salo sellega ei tegelenud, küll aga mõned valvurid.

  1. aasta sügisel sai Salo teada, et temalt leitud kogus oli alla 10 grammi. Palju vähem kui tegelikult – järelikult oli keegi osa omale võtnud. Soomes ei tähendaks see midagi ja selle eest saaks kõige rohkem kaks aastat. Venemaal on seadus palju rangem. Kohtu otsus tuli 2013. aasta augustis: ligi 7 aastat vangilaagrit.

Kui meest poleks vahepeal Soome saadetud, oleks ta vabanenud alles 2019. aasta lõpus.

Sõna vangilaager toob paljudele silme ette vanad nõukogude-aegsed gulagid: sunnitöö, nälg ja Siberi külm. Praegused vangilaagrid on gulagide leebemad variandid.

Venemaal kantakse vangistusi enamasti laagrites, kus magatakse kasarmutes. Salo suunati Komi vabariiki, laagrisse IK-25. Viiburist oli sinna rongiga maad 1600 kilomeetrit. Venemaal sõidutatakse vange rongidega jupikaupa, läbi transiitvanglate.

Vange veetakse ilma akendeta rongivagunites. Kahe vangimaja vahel võib olla ööpäevi, kus välja ei saa. Õnneks oli Salol kaasas konserve kahe-kolme nädala peale.

Vagunites magasid vangid kordamööda kõvadel, 3-korruselistel naridel. Vahepeal higistades ja siis külmetades. Tualetti pääses iga 12 tunni järel.

Tee peal oli Salo kolmes transiitvanglas, millest viimane oli Uhta tööstuslinnas. Sinna saabuti oktoobris, kui väljas juba külmetas. Majutuskoht oli jube. Põrand oli täis tualetist välja voolanud vedelikku, dušist tuli süsimusta vett, mis määris nii inimesi kui rätikuid. Vangid korraldasid selle peale näljastreigi: läks kaks päeva ja tualett tehti korda.

Viis nädalat pärast Viiburist lahkumist jõudis Salo lõpuks Komi pealinna Sõktõvkari. Komi vabariik on põhiliselt haavametsast koosnev, väikse rahvaarvuga maa Venemaa loodeosas. Kohati on seal igikeltsa, põhjas tundra, ida pool Uraali mäed.

Talv on karm. Külm aeg kestab 8 kuud ja temperatuur langeb 50 kraadi alla nulli. Vangilaager IK-25 oli Komi lõunaosas Sõktõvkari ligidal. Oli oktoobri ja novembri vaheline aeg, kui Salo astus vangilaagri territooriumile. Kõikjal oli näha okastraati ja aedu, mõned neist 4 meetri kõrgused ja osaliselt elektrifitseeritud. Valvetorne oli kokku 7.

Laagris oli kokku ligi 1500 vangi, kes kandsid valdavas osas üle 10 aasta pikkuseid karistusi. Saloga koos oli ühes kasarmu saalis 40-50 vangi, voodid üksteise kõrval reas.

Päevad algasid kell 6 hommikul, kui valjuhäälditest lasti Vene hümni. 15 minuti pärast oli rivistus, kus vangid üle loeti.

Osa vange käisid tööl: saeveskis, mööbli-, jalatsi- või aknatehases, õmblus- ja metallitöökojas, leivatehases või kanalas. 7 päeva jooksul saadi töö eest niipalju raha, et osta üks plokk suitsu.

Töö polnud kohustuslik ja Salo seda ei teinud. Suurema osa ajast võttis toidu hankimine. Tal õnnestus tekitada võrgustik, tänu millele hakkas saama toidupakke.

Laagri IK-25 vangid hoolitsesid korra eest ise, nagu see on Venemaa vanglates tavaks. Valvureid oli harva näha, ainult loenduste ajal ja kasarmutes toimuvate reidide käigus, kui otsiti telefone. Põhiliselt vaatasid valvurid selle järele, et keegi ära ei põgeneks.

Kuivõrd korda pidasid kurjategijad ise, siis võib arvata, et laagris valitseb kõigi sõda kõigi vastu. Aga midagi sellist polnud. Vägivalda oli laagris palju vähem kui Soomes, kuna ühiselu reeglid keelasid kaklemise. Soomes kakeldakse vanglas kogu aeg, isegi sööklas, kui keegi sinu kohale istub.

Korra eest vastutas vanglas eliit, kurjategijate juhid ehk blatnoid, kes olid olnud Vene maffia bratva teenistuses. Kõik vaidlused lahendati nende kaasabil. Karistuseks oli peks ja trahvid.

Järgmine aste oli vangide suur keskklass ehk mužiki, mehed. Nende hulka kuulus ka Salo. Sellest allapoole jäid koputajad, kes tegid koostööd valvuritega. Nad olid ametis näiteks brigadiridena ettevõtetes.

Vangla põhjakiht oli allalastud, opušennõje – seksuaalkurjategijad, homod, endised politseinikud ja koputajad või muidu allilma pahameele alla sattunud. Kõigi, kaasa arvatud valvurite jaoks olid nad saast. Allalastutele olid vangla tualetis eraldu potid või lavatsid, isegi uksepidemed, tv-toas eraldi pingirivi ja sööklas eraldi laud. Neilt ei tohtinud võtta vastu asju, kui ei tahtnud ise allalastuks saada.

Allalastu staatusest polnud võimalik enam tõusta. See käis kaasas kõigi järgnevate karistustega. Sellest saadakse alati teada, sest bratval oli oma arvepidamine.

Venemaa vangilaagritest on aeg-ajalt olnud juttu seoses inimõiguste juhtumitega. Näiteks võrdles Mordva laagrisse sattunud Pussy Rioti aktivist Nadežda Tolokonnikova 2013. aastal vanglaelu orjusega. 2016. aastal kirjutas opositsiooniaktivist Ildar Dadinin oma naisele Karjala vangilaagris valitsevast vägivallast.

Viiburi vanglas nägi ka Salo, kuidas valvurid peksid üht vangi, kes keeldus minemast kohtusse.

Teine peamine probleem, mida Salo koges oli olematu arstiabi. Salo kasarmus suri paari aasta vältel kolm vangi. Üks suri tuberkuloosi ja kahe ülejäänu puhul põhjust ei selgunudki. Salo ise sattus samuti kõrge palavikuga kolmeks nädalaks vangla haiglasse. Haiglas kartis ta, et saab omale mõne haiguse, kuna patsiendid lamasid oma väljaheite sees. Salo oli hirmul. Ta ei teadnud, et hiv sääskede kaudu ei levi.

  1. aasta algul selgus, et Salo asjas toimub vangla ülema ruumides kohtuistung. See puudutas üleviimist Soome. Mees oli teinud avalduse juba 2013. aasta sügisel Viiburis, aga asjaajamine võttis aega.

Rong läks Soome poole augustis. Peterburis Pulkovo lennuväljal imestasid Vene valvurid, et Salole vastu tulnud soomlased ei pannudki tal käsi raudu.

Vantaa vanglas imestas Salo vangide elu üle Soomes, kus mehed oli ponksid ja lavatsitel pehmed kattemadratsid – milline luksus! Soome ametivõimud otsustasid varsti pärast seda, et Salo on juba piisavalt kannatanud ja lasid ta Sulkava avavanglasse. See tundus pärast Venemaad nagu sanatoorium.

Nüüdseks on Salo olnud vabaduses poolteist aastat. Tal on puusepa töö ja uus suhe, kuna vana pärast vangiminekut purunes. Venemaale on tal sissesõidu keeld, aga oma vanadele laagrikaaslastele saadab ta Soome juustu ja šokolaadi. Ning helistab vangla salatelefonile.

Salo on mõelnud, mis teda Venemaal elus hoidis. Algul arvas ta, et see oli tahtejõud ja kohanemisvõime. Aga lauast püsti tõustes ütles ta, et see oli vanemate rahaline toetus ja asjaajamine.

Need, kes on korralikud ja tööl käivad.

Suomalainen joutui venäläiselle vankileirille, jossa lommoposkiset vangit pelkäävät tauteja, haalivat ruokaa henkensä pitimiksi ja tottelevat mafiapomojen käskyjä

Pitsassa oli jauhelihaa, kanaa ja oliiveja. Pohja: paksua höttöä. Ei mikään makunautinto, mutta poliisien hakema pikaruoka olisi viimeinen täyttävä ateria pitkään aikaan. Kuinka pitkään? Sitä saattoi vain arvailla. Oli heinäkuinen perjantai-ilta vuonna 2012. Haluatko lukea koko artikkelin? Haluatko lukea koko artikkelin?

(Visited 701 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid