Oma mees peksis ja vägistas soome naist, naine pani pildid internetti

Soomes on väga tavaline peresisene vägivald ja seni on naised sel teemal vaikinud. Aga mitte enam. On julgeid naisi, kes on hakanud perevägivallast rääkima ning esimesed julged on pannud peksmistest pildid internetti.

30-aastane Tytti Ripatti avaldas pildid ja kirjutas kirja presidendile. See juhtus 2016. aasta jõulude ajal, kui mees lükkas ta vastu radiaatorit. Armid sellest on siiani näha käevarrel ja seljal, vahendab Yle.

 

-Reklaam-

 

Veel siiani tabab naist vahel paanikahäire, kui läheb poodi. Mõnda aega julges ta voodis magada vaid nägu akna poole. Naine oli hirmul, et keegi tuleb aknast sisse, sest mees ähvardas oma sõbrad talle kallale saata, kui mees peaks tema pärast vangi sattuma.

Praegu 32-aastasel Tyttil pole kodu, ta ööbib vahel ema, vahel õe juures Kouvolas. Asjad on vanaema juures. Tema vähesed isiklikud asjad mahuvad seljakotti.

Osa sõpradest on temaga suhted katkestanud- nad ei oska pärast kõike juhtunut enam läheneda. Väljas ta eriti ei käi, kuna ei soovi kohata kedagi.

Tytti räägib, et ei usaldanud vahepeal enam kedagi. Alles viimasel ajal on ta hakanud inimestega uuesti suhtlema.

Tytti Ripatti on kuulnud oma lugu paljude naiste suust, aga keegi pole julgenud oma nime ja näoga välja tulla. Naisi hoiab tagasi hirm ja häbi. Iga kolmas soome naine on kogenud paarisuhtes vägivalda, aga väga vähesed julgevad sellest rääkida.

Meeste käes on võim niikaua, kuni nad suudavad naisi vaikima sundida. Ripatti ei taha vaikida. Välja astudes ja oma sinikaid näidates loodab ta, et teised teda järgivad. Ent see tee pole kerge.

Tytti jaoks algas õudus 2016. aasta isadepäeva paiku. „Kuradi hoor,” ütles mees, kui oli näinud, et naine oli Instagramis laikinud ühe mehe pilti. Siis lõi mees teda esimest korda ja Tytti ei osanud seda oodata.

Naine tahtis kiiresti korterist välja pääseda. Ta läks esikusse haarama ühise üürikorteri võtmeid, mis rippusid nagi otsas koera jalutusrihma kõrval. Mees arvas, et naine tahab haarata rihma ja võtta koera kaasa, mistõttu võttis rihma nagist. Mees lõi naist rihmaga. Rihma metallosa löögist tekkis põsele punane kolmnurk.

Naine pääses siiski põgenema oma õe juurde ja rääkis, et mees oli teda peksnud. Nad läksid õega koos arsti juurde.

Pärast seda ütles naine korteri üles. Mees helistas ja palus andeks. Naine läks koju, ent see polnud enam kodu, turvapaik. Mees plaanis minna sõpradega pikemale reisile ja hakkas asju välja tassima, naine viis oma asjad vanaema juurde.

Kui mees naasis, polnud kodus enam diivanit ega söögilauda. Mees ütles, et armastab ja palus jääda. See oli see pool mehest, kellesse Ripatti oli armunud. Naine jäi, lahkus pärast järgmist riidu ja tuli uuesti tagasi. Nii mitu korda. Iga kolmas vägivalda kogenud naine naaseb oma mehe juurde.

Mees rääkis, et kõik muutub ja naine jäi seda uskuma. Tulemas olid jõulud, aga neid jõule ei unusta Ripatti kunagi. Nad olid kohtunud 2014. aastal. Naine pidas blogi. Mees tarvitas alkoholi ja narkootikume. Naine töötas ehituse valdkonnas hallituse eemaldajana. Mees muutus üha armukadedamaks ja helistas naisele töö juurde. Algul olid lihtsalt sõnelused, siis asendusid need füüsilise vägivallaga.

  1. aasta jõulud veetis naine koos õega oma ema juures. Üürikorter oli juba peaaegu tühjaks tehtud. Jõulukingid olid juba ema juures avatud, kui mees järsku helistas ja palus tuua õlut. Naine läks mehe juurde ja nad käisid õhtul baaris. Kui nad tulid koju, muutus mehe käitumine taas ähvardavaks. Algas taas sama jutt, et naine on „vitun huora”.

Vastu hommikut vahetas Ripatti rõivad ja istus köögi toolile. Siis tuli esimene obadus. Isadepäeva peks oli olnud kõigest proov.

Mees lõi rusikatega ka peksis naise pead vastu seina ja põrandat. Mees viskas naisele näkku jogurtit ja surus naise pea vastu kööginurka. Mees käskis jogurti maha pesta, naine nägi peeglist oma veriseid hambaid. Naisel oli suhu pandud smiley-neet ära rebenenud.

Pärast seda peks köögis jätkus. Mees lõi, rebis juustest, kägistas ja loopis. Ripatti ei julgenud vastu lüüa, ega isegi nutta. See oleks meest ainult ärritanud.

Naine kaotas öö jooksul mitmel korral teadvuse. Lõpuks ootas ta, et mees ta ära tapaks.

Mees lõpetas peksu vastu hommikut. Naine üritas magada ja käis duši all. Siis tahtis mees minna poodi ja käia sõprade juures. Naine pidi autot juhtima. Autost aga naine väljuda ei saanud, sest keegi ei tohtinud näha tema sinikaid.

Sõprade juurde minnes võttis mees auto võtmed kaasa, et naine ei saaks ära põgeneda. Koju jõudes hakkas naine end pildistama. Ta magas korteris olnud magamiskotis. Ta ärkas selle peale, kui mees tuli tema kõrvale ja vägistas ta.

Hommikul lahkus Ripatti kodunt ja läks sõbra juurde. Mees palus naist tagasi, aga naine ei nõustunud. Naine polnud võimeline enam kirjutama. Koos sõbraga mindi Mikkeli haiglasse, kus naisel tuvastati ajupõrutus. Vägistamisest ta esialgu ei rääkinud, kuna häbenes seda, et tema oma mees oli teda vägistanud.

Pärast seda tõmbus naine endasse ja mõtles, et tapab end ära. Ta ei julgenud vastu võtta ühtegi telefonikõnet.

Siis aga tuli päev, mis muutis kõik. Naisel oli taas tüli mehega, mees haaras noa ja ütles, et tapab naise ära. Naine otsustas selle peale, et nüüd aitab. See oli 2017. aasta märts. Naine lahkus ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Nüüd julges ta nutta. Naine tundis, et on lõpuks vaba.

Lahutust tuli oodata pool aastat ja see tundus kui igavik. Tytti Ripatti otsustas paluda abi. Ta kirjutas president Sauli Niinistöle ja palus lahutuse protsessi kiirendamist. Soomes võib saada lahutuse kiiremini kui pärast pooleaastast mõtlemisaega ainult siis, kui lahkuminekust on möödas kaks aastat.

Presidendi kantseleist tuli äraütlev vastus. Vastuses tunti naisele kaasa, aga öeldi et midagi teha ei anna.

See oli Ripattile üllatus. Alaealised saavad küll kiiresti paari minna presidendi nõusolekul, aga kui häda käes, siis lahutust kiiremini ei saa. Seejärel otsustas naine avalikustada peksmise pildid sotsiaalmeedias. Kui varem olid inimesed küsinud, et miks te lahku lähete, siis pärast piltide avaldamist oli kõigile selge. Ema otsis tütrele abi ohvriabist ning pärast Hispaania reisi leidis Ripatti jõudu, et kirjutada avaldus politseisse.

Siis tuli kohtuprotsess 2017. aasta suvel. Mehele mõisteti viie ja poole aasta pikkune reaalne vanglakaristus. Naisele see aga kergendust ei pakkunud, sest ta kartis, et mõni mehe sõpradest võib talle kätte maksta. 2017. aasta augustis läks ta uuesti tööle, Loviisa tuumaelektrijaama turvaohutuse spetsialistiks. Töö tegi head ja viis mõtted mujale.

Pärast seda on paljud soome naised leidnud jõudu, et oma looga välja tulla. Samuti on hakanud naised julgemalt abi paluma.

Tytti Ripatti on elus edasi läinud. Ta läks õppima ja temast saab raudteefirma VR liikluskontrolör. See on parem amet, mistõttu on võimalik varsti luua päris oma kodu.

1 vuosi, 2 viikkoa ja 3 päivää. Niin kauan on aikaa kulunut. Vuosi sitten olin päättänyt tappaa itseni. Ympärillä ei ollut enää ystäviä, perhettä. Olin kadottanut itseni. Ei ollut enää minua. Mulla ei ollut kotia. En voinut puhua kenellekkään, mitä minulle on tehty. Minut oli alistettu ja nöyryytetty tilanteeseen, josta ainut pakokeino olisi itsensä tappaminen. Ei ole edelleenkään helppoa kertoa, että minut on hakattu. Raiskattu. Alistettu. Nöyryytetty. Mikään ei näy ulospäin. Käytös paljastaa, että jotain on tapahtunut. Kuvat jossa hymyilen, ei kerro totuutta. Hymyllä saa peitettyä pahan olon, joka toisinaan hyvinkin vahvana on. Vahvalla ulkokuorella saa peitettyä kaiken. En saisi puhua. Pitäisi olla hiljaa. Pitäisi unohtaa. Kuinka mie sitten toivun, jos olen hiljaa ja unohdan? Mie pelastin itteni, hankin itelleni apua. Kävin kuulusteluissa, istuin käräjillä sekä hovissa. Kirjottaminen helpottaa. Puhuminen helpottaa. Terapia helpottaa. Mie kasaan itteni vähän kerrassaan. Mie tiiän, etten ole ainut jolla on tämmöinen tarina. Meitä on useita, liikaa. En toivo tämmöistö kenellekkään! Tämmöistä ei kenenkään pitäisi joutua kokemaan! Mutta niin kauan, kun on edes pieni usko paremmasta. Kun jaksaa vaan pitää itsensä elossa ja taistella. Kaikki kääntyy vielä paremmaksi. Aina on vähän toivoa, mie sen tiiän. Mie olen käyny pohjalla. Mie olen nyt elossa💎💖 #christmas2016 #hellandback #stillalive #bulletproof #donthitme #dontkillme #domesticviolence #survivor #superwoman #väkivaltaavastaan #älälyö #rikosuhripäivystys #auttaa #muntarina #mylife #badmemories #thismakesmesad #gettingstronger #gettingbetter #makemylifebetter #strongerthanever #dontgiveup #onelife

A post shared by tytti (@tyttinoora) on

(Visited 1 788 times, 9 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid